Hüvastijätt. Peeter UrmЧитать онлайн книгу.
tunneb endal poja tungivalt uurivat vaadet. Siis Olgagi loeb neid ajalehti, tunneb muret tema pärast. Ei, ei tunne muret, küllap kogemata, küllap Lange torkas ette.
„Kuulus? Ma ei tea, ei usu. Kirurgid ei ole nii kuulsad kui … kui filminäitlejad, Sven.”
„Ema on kuulus.” Poiss noogutas rahulolevalt pead. „Tartus hirmus kuulus kohe. Koolis ka kõik teavad ja eesti keele õpsile hangin ma ema kaudu esietendustele pileteid. Õps peab meie emast hirmsalt lugu. Sinust ei tea ta midagi.”
„See polegi tähtis, Sven. Ma käin nüüd poes korra ära ja sina vaatad kartulite järele, eks?”
„Selge, kuule, sul on siin päris lahe, aga meil on seal vägevam. Mutil on kõik viimse peal. Algul oli kitsas, aga nüüd on kaks tuba ja minul on oma. Meil käib igasugu rahvast. Ema teatri näitlejaid tean ma kõiki peast.”
Hinnov vaatas teda mõtlikult. „Jah ema on sul hea näitleja, Sven,” sõnas ta rahulikult. Ta oleks tahtnud veel midagi küsida, aga loobus. Poiss ei pea seda teadma, ütles ta endale, ja kui teabki, ei anna see mulle midagi. Me oleme juba täiesti võõrad. Tehku, mis tahab.
„Ema on hirmus närviline. Kui tujus ei ole, säristab nii et kõrvetab kohe. Kuule, see on ema foto, eks?”
Sven jäi seisma raamaturiiulil oleva raamitud foto ees.
„Jah ema, ta on seal päris noor, varsti pärast meie tutvumist.”
„Ta on siin hirmus peenike, hirmsalt ühe meie õpsi moodi. Te olite siis näljas, eks? Meie bioloogiaõpetaja ütles, et kogu rahvas oli siis näljas.”
„Kitsam oli, aga kas päris näljas? Aga eks oli neid ka, ja natuke on neid ka praegu. Vaesust on igal ajal.”
„Sa armastasid teda vist väga?” Sven võttis riiulilt foto ning uuris seda oma käes. „Ema ütles, et armastasid väga.”
Hinnov seisis ukse juures, valmis lahkuma. Sven vaatas nüüd tema poole ja ta nägi, kui pinevil oli poja pilk.
„Küllap oli tal õigus,” sõnas ta aeglaselt. „Jah armastasin, armastasin väga, Sven.”
„Ja ikkagi läksite lahku?” Poiss hoidis fotot oma peos ning uuris seda tähelepanelikult, pani siis ettevaatlikult tagasi riiulile. „Miks te siis lahku läksite? Mina arvan, et te armastasite rohkem oma tööd ja kuulsust, rohkem kui teineteist. Aga mina ei taha kuulus olla.”
Poja toon oli korraga vaenulik. Hinnov vaatas teda imestunult.
„Mina ei taha kuulus olla,” kordas poiss tõredalt, „ma vilistan selle peale.”
Järgnevad päevad võttis kogu tema tähelepanu endale Marta haigus. Tagantjärele mõeldes oli Marta olnud juba kaua haige. Köhinud oli ta kuid, aga nad polnud pööranud sellele tõsist tähelepanu. Marta isegi ei pööranud. Aga nädal tagasi oli lisandunud palavik. Ja kui ilmusid pisted paremasse külge, kahtlustas Marta endal kopsupõletikku, tegi kopsuröntgeni ja lasi terapeudil kuulata oma kopse. Sisearst diagnoosiski paremas kopsus põletikku ning kirjutas välja antibiootikumid. Martat raviti mõned päevad kodus, aga kui röntgenfilmil leiti ulatuslik varjustus, suunati ta haiglasse. Aga Marta ei nõustunud minema siseosakonda teise haiglasse, laskis kiirabil sõidutada end oma haigla ette ning marssis ise vastuvõtuosakonda. Doktor Eva Soone oli valves ning valveõde kutsus ta alla. Marta oli kange, ei lugenud mingi rääkimine. Ta oli kiirabi ära lasknud ning kössitas toolil, mantel ümber. Evagi püüdis teda ümber veenda, aga kõik oli asjatu.
„Ei lähe ma siit kuhugi, pange mind oma palatisse,” nõudis Marta. „Meil on samad antibiootikumid ja kopsupõletikke oleme siingi ravinud, paranen siin täpselt samamoodi, ja kui te kardate, ajage kõik minu kaela,” lisas ta virilalt naeratades, „öelge et nõudis hull vanaeit ja kõik. Lõppude lõpuks olen ma siin veel peaarst.”
Eva vaatas hingeldavat, sinakaks tõmbunud huultega Martat, vaatas murega, ja et mitte lasta tal end oma ägedusega kurnata, andis alla. Marta paigutati väikesesse palatisse koridori lõpus, paigutati operatsioonijärgsete paranejate hulka, mille pärast Eva sai hommikul Hinnovilt hirmsa peapesu. Kuulanud süngel ilmel Eva hommikuse valveettekande ära, tuli Hinnov kohe pärast seda tema juurde.
„Mida sa mõtlesid?” nõudis ta Evalt raevutsedes. „Kuidas võisid sa panna raske kopsuhaige puhtasse operatsioonijärgsesse palatisse?”
„Aga see on ju Marta,” tõrkus Eva, „Marta, meie peaarst.”
„Ükskõik, olgu ükskõik kes, see on infektsioon, mõistad? Sa viisid sinna infektsiooni. Infektsioon paranejate hulka – kuidas sa võisid seda teha?”
Jah muidugi oli see andestamatu rumalus. Eva taipas seda isegi. Aga teiselt poolt oli see ju Marta, nende oma raskelt haige Marta. Ja see palat oli parim, mis tal oli. Ta ei saanud ju kopsupõletikus Martat panna välivoodile koridori. Kuidas Hinnov seda ei taipa?
„Ma saan aru, aga mul ei olnud ühtki teist vaba kohta palatites,” sõnas Eva vaikselt. Ta ei tahtnud äratada tähelepanu. Õnneks olid nad juba haigetest eemal koridori lõpus. Pahandagu nüüd Toomas nagu heaks arvab. Tema, Eva, tegi nagu oskas. Aga muidugi oli see paha. Ta polnud mõelnud nagu arst teiste haigete peale.
„Ma ei saanud panna teda ju koridori,” sõnas ta ohates ja vaikis.
Hinnovgi vaikis. Raevu välja tuulutanud, mõistis ta nüüd paremini Evatki. Aga selge oli ka see, et Marta tuli sealt välja tõsta. Tuli teha seda silmapilk. Käsi juba ukselingil, pööras ta end naise poole.
„Viime ta sealt mujale, sa ütled talle tõtt, ta on kirurg ja mõistab.”
„Kuhu siis? Võtsin eile valves täis ka koridorivoodid.”
„Kuhu? Loomulikult siseosakonda.”
„Toomas, doktor Hinnov, ta pole sellega ilmaski nõus. Me rääkisime sellest temaga juba eile. Ta tahab, nõuab, et me jätaksime ta siia.”
„Kuidas pole nõus?” Hinnovi kulmud tõmbusid ähvardavalt koomale. „Tal on kopsupõletik ja neid ravitakse siseosakonnas, selge? Pole nõus …”
„Ma ütlesin eile talle sama, aga ta on ju Marta ja meie peaarst, muuhulgas. Ta tuletas ise seda mulle meelde.”
„Sooh …” Hinnov silmitses juba murelikult koridori, torkas siis käed endale kitlitaskutesse ning näis pidavat aru. „Olgu, ma räägin temaga ise,” andis ta järele, „lähme.”
Nad sisenesid palatisse. See oli väike kolme inimese palat akendega õue suunas. Marta lamas kohe ukseäärses voodis. Tekk lõuani tõmmatud, näis ta tukkuvat. Kuid vaevalt olid tulijad seisatanud voodi kõrval, kui ta silmad avas. Hetkeks riivas nende vaade Evat, kuid kinnitus kohe ahnelt Hinnovile.
„Tere hommikut, Marta,” kõnetas Hinnov teda lahkelt. „Mis siis sinuga järsku juhtus?” päris ta. Marta sügavalt haige välimus hämmastas teda. Alles eile näis Marta pigem väsinud. Jah, ta köhis, köhis ehk rohkem kui tavaliselt. Aga praegu see kahvatu hallika jumega nägu ning tõmblevad, õhku ahmivad sinakad huuled. Kuidas nad selle maha magasid? Raskekujuline kiirelt arenev infektsioon, kindlasti bakteriaalne – aga see on ju ülimalt ohtlik kõigile teistelegi siin palatis. Kasvõi tollele akna juures lamavale opereeritud puusaga naisele. Ja see teine, autoavariist saadud kõhutraumaga naine, kellel ta eemaldas rebenenud põrna … Marta tuleb kiiresti ümber paigutada. Eva on mõtlematu, mõtlematu nagu sageli. Ta leiab koha ja Marta mõistab, et nii peab.
Naine vaikis ning vaatas teda, tumedad silmad pärani. Aga Hinnovile tundus järsku, et Marta siiski ei näe teda. Ning korraga teda haaranud imelikus hirmuhoos kummardus ta sügavalt naise kohale.
„Marta,” sõnas ta tungivalt, „Marta, kuuled mind?”
„Jah.” Marta huuled liikusid. „Toomas, mul on halb … ma olen vist haige … Toomas, mis on minuga lahti?” Hääl oli nõrk, kuid tumedad silmad hoidsid Hinnovit ahnelt oma vangis.
„Sul on kopsupõletik,” sõnas Hinnov, muutes oma hääle võimalikult rahulikuks. „Me viime su üle sisehaiguste osakonda.”
Naine