Kuu ordu. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.

      Aasta 2120 lend

      Mehed kohtusid helkivast terasest koridoris. Raskepärasema olemisega, turd ja põhjamaiselt hele ebamäärases vanuses tegelane oli pöördunud liftiuste avanemise hääle peale ja selle asemel, et edasi minna, ootama jäänud. Pisut kõhnem, kergelt jaapanipärase välimusega mees oli samuti teise kohe ära tundnud, nii et ta suunurkades võbeles kerge naeratus, kui ta nõrgale gravitatsioonile iseloomulikul pikasammulisel hõljuval kõnnakul lähemale astus.

      „Hau, Kent,” ütles ta, peatudes kahe meetri kaugusel teisest. Ta ei noogutanud ega pakkunud kätt.

      „Tere, Tamako.” Ka teine mees naeratas kergelt, viipas siis ustele, mille poole oli teel olnud ja mis, nagu kõik muu siin, helkis tuhmi roostevaba terase peegeldusega. „Komandotorni?”

      „Judge kutsus,” noogutas kõhnem mees ja nad astusid järjekordsesse lifti.

      Nende pilgud ristusid korraks, kui mõlemad tajusid, kuidas tehisintellekt nende pealuusse kasvatatud protsessoriga ühendust võttis ja nende isikuid kontrollis. Seintel, mis olid ühtlasi ekraanid, veiklesid kirjad ja nende läbivalgustatud kujutised, tehisintellekt registreeris ka nende relvad ja salvestusseadmed.

      Uksed avanesid ja nende ees laius Kuu hõbejas, päikesest valgustatud maastik, mille taustal esiplaanil olid mõned toolid ja lauad. Toolid meenutasid pilooditoole – pea- ja käetugedega ja vaevumärgatavate energiarihmade peitpesadega, laudade kohal hõljusid õhus värvikirevad kolmemõõtmelised kujutised. Avatud maastikku nähes kobasid mõlemad mehed alateadlikult sõrmedega oma kombinesooni õlga – otsisid paksude, paarisentimeetriste kraedena lebavate kergete elutagamissüsteemide, nn. „veerandskafandrite” kontrollnuppe, ehkki teadsid hästi, et tegu pole kupliga, vaid ruum on ligi kilomeetri sügavusel Kuu pinna all.

      Nad astusid üle põranda lähemale ja jõudsid pisut paremini valgustatud keskmise osani. Mees, kes seal toolil seljaga nende poole üht kujutist jälgis, viipas neile, ilma et oleks pöördunud. Nad laskusid toolidele ja jäid ootama. Pilk ümbrusele näitas, et põrand oli muutunud läbipaistvaks, nii et võis vaadata horisondi taga olevat Maad, ja taevas virvendas teljestik ning helendavate mitmevärviliste punktikeste juurde olid tekkinud selgitavad kirjad.

      Mehe sõrmest sähvatas helesinine kiir, mis osutas ühele objektile määramatus kauguses.

      „Astrolabe. ASL18, seega A-seeria. Mudeli täpsed tähised pole olulised. Komandör – Mick Hodder „Tiger”. Te peaks teda tundma. Kui te olete jälginud koolituse või lendude graafikuid, siis teate, et ta tuleb tagasi 81 kursandiga ja neil on sooritada viimane test – Põrguvärav. Te teate, et test ebaõnnestub keskmiselt kolmekümnendikul, kellest omakorda kolmandik saab surma. Mida te ei tea, on see, et viimasel testil, eile, oli ebaõnnestumisi viiendik. Surma sai kaks, ja viis kursanti on raskelt vigastatud. Kui hukkunu oli sellest liigist, kellele õpetaja annab mõista, et ta ei peaks testile minema, siis teiste hulgas on – vastupidi – selliseid, kes kindlasti oleks pidanud testi ära tegema, näiteks Avallon Smithee, Junior Grand Earth Tour’i teine koht kaks aastat tagasi. Midagi on valesti. Et ennetada teie küsimusi – oleme kontrollinud kõiki süsteeme ja oleme teinud juhtunu arvutisimulatsioonid. Kõik süsteemid on töökorras. Simulatsioonid näitavad kergeid erinevusi, mis mingil viisil, millest me veel aru ei ole saanud, ei mahu tõenäosuslike hälvete piiresse. Me oleme otsinud põhiliselt mingit välist faktorit. Sellega tegeldakse ka praegu.

      Mis ma teist tahan? Kolme asja – esiteks tegelesite te võimaliku vaenuaktiga piloodikoolis. Asi, nagu ma mäletan, lõppes tulemusteta ja maeti poole aasta eest maha seoses põhiliste kahtlusaluste äralennuga Astrolabe’il – polnud enam nagu mida uurida. Ja nüüd tabasime tõenäolise ühendusekatse – Kansase HC raadioteleskoop andis tuhandiksekise kõrgelt kodeeritud impulsi saabuva laeva suunas. Me ei suuda seda lahti harutada ja infot oli ka nii vähe, et see võib põhimõtteliselt võimatu olla. Igatahes oli ta piisavalt võimas ja täpselt sihitud, et olla vastuvõetav tavaliste seadmetega, mida igal mehel on mitu. Seega,” – ta osutas laua suunas – „siin on meeste toimikud; kui, kui seal on võimalik agent, tahaksin teada, kellele te panused paneksite. Kui Tiger asjast kuuleb, küsib ta seda esimesena. Teiseks tahaksin ma teie arvamust, mida võidakse planeerida, mida üldse tänaste algtingimustega on võimalik meie vastu ette võtta. Ja kolmandaks…” Ta vaikis viisteist sekundit ning pöördus siis lõpuks tooliga teiste suunas. Ta oli kiilaspäine ja suurte jääsiniste silmadega. Ta oli suur ja raske, ning kuigi tundus küllaltki heas vormis olevat, õhkus tema liigutustest kõrge vanuse talitsetust.

      „Ma tahaksin, et te käepärast oleksite, kui midagi juhtuma hakkab. Siin ei ole teisi teie kaliibriga tegelasi. Kõik on Marsil… või mujal. Tegutsege. Ma… me ei saa lubada, et täna selle testiga midagi juhtuks. Esiteks on see risk noorte eludega, teiseks aga… noh, te kujutate ise ette, kuulujutud, usaldus kogu süsteemi vastu. Tööle.” Ta viipas lauale.

      Sellest ajast, kui inimene hakkas aru saama, mida ta tähisel ööl üles vaadates õieti näeb, on kõige meeliülendavam, kõige tohutum asi, mida abivahenditeta suudame tajuda, aeglaselt ruumis pöörlev Galaktika täheketas. See on ainult natuke noorem kui Universum, miljardeid aastaid on ta saatnud kiirgust ruumi, kuulutades nii oma olemasolu. Ja ta teeb seda veel hirmus kaua, kuni raugeb tähtede jõud, lõpeb nende eluandvat tuld toitev vesinik… või juhtub Universumiga muid huvitavaid asju. Kõigi nende saja miljardi tähe hulgas, ühel tema säravast südamest kümnete tuhandete parsekite pikkuselt ruumi sirutuvatest spiraalharudest on silmapaistmatu dG2 spektriklassi kuuluv põhijada kollane kääbustäht, mille kolmandal planeedil on sündinud tsivilisatsioon, kes kas juhuse või ettemääratusena on pööranud oma pilgu üles selle üleva helgi poole ja tunginud välja planeedi kaitsva gaaskesta varjust. Uskumatult, arutult tühisena tundub ta selle majesteetliku suuruse kõrval, olles meile ülimalt tähtis ainult sellel lihtsal põhjusel, et kuulume ka ise nende kummaliste olendite hulka, kes pole rahul, et nende koduks on ainult planeet, kes juba siis, kui nad asustasid laotuse jumalatega, on soovinud viimaste elupaika tõusta, alistada Ruum, muuta oma koduks kogu Universum.

      Kas läheb see meil korda, ei tea. On ju möödunud viis miljardit aastat ajast, mil tihenenud gaasipilves kulgev termotuumareaktsioon kuulutas uue tähe sündi. Mõnikümmend tiiru on teinud see täht ümber Galaktika keskme, kuid siinkirjeldatud sündmuste ajaks vähem kui miljondiku ajast, mil inimolend esmakordselt astus teise taevakeha pinnale. Tohutu, masendav tühjus lahutab kosmoses neid väheseid kohti, kus põhimõtteliseltki oleks võimalik elada. Ei ole veel leitud rohtu entroopiaseaduse ja valgusbarjääri vastu, teisest küljest aga ei ole leitud ka ühtki konkurenti kogu sellele mõõtmatusele. Ühegi välise jõu mõjust oma saatusele ei ole inimkond seni leidnud mingit tõsiseltvõetavat jälge, nii et ainuke oht, mis ähvardab ta eksistentsi, tuleneb vaid temast endast.

      Kosmiline tuli lõõmas tühjuses, hõreda ülikuuma heeliumiplasma vool kihutas läbi ruumi, lagunedes, hajudes. Vabanev lühilainekiirgus, mis hetke jooksul tapaks kaitseta silmad sellel, kes liiga lähedal juhtuks olema, ja muudaks atomaarseks auruks selle, kes allika lähedal voogu peaks juhtuma, tegi nähtavaks tuhandete kilomeetrite pikkuse nõelja tulekanali. Selle tipus toimus sama reaktsioon, mis annab tähtedele energiat, kuid siin polnud ta tekkinud ühegi loodusliku alge sunnil. See termotuumaleek põles inimmõistuse loodud neutronainest reflektorite fookuses ja andis jõu kõrghoonetaolisele ümar-peegeljale ruumisõidukile.

      Pooleaastane retk sinna, kus päike peaaegu ei ole enam eristatav teiste tähtede hulgast, hakkas lõppema. Oli see päikesesüsteemi ääremaa või avaruum, on nimetuse küsimus, aga see pimedus varjas objekte, mis tegelikult ei olnud enam Päikesesüsteemi osad, pigem vabad planeedid, isegi terved ebaõnnestunud tähesüsteemid, mille keskmisel suuremal keral ei ole kunagi jätkunud raskust aatomeid