Kuu ordu. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
veniv haigutamine – ta püüab korraga võimalikult suure koguse õhku kätte saada.”
„Kerge hapnikuvaegus, mis järgneb elutagamissüsteemide lahtiühendamisele. Venturi.”
„Jah, tema hasartne vandumine – kindel märk, et ta on teadvusele tulnud.”
„Draco ja Chadis.”
„Nad kirjeldavad värvikalt ja võrdlemisi naturalistlikult teineteisele oma emotsioone ja unenägusid…”
„Hibernatsioonis und ei näe.”
„…ja tegelevad agaralt ümberolijaile võimalikult lühida ja ammendava iseloomustuse väljamõtlemisega. Varsti peaks Venturi kõrval lamaval Björil mõõt täis saama, siis ta viskab Venturit millegagi… Testriga.”
„Kerged valuaistingud Athosel. Venturi põikas kõrvale. Arhiiv näitab, et Björ viskab neljal viiendikul juhtudest midagi Venturi suunas, enamasti silmi avamata, harjunud liigutusega. Tabavus veerand.”
„Homo homini lupus est”1, konstateeris Athos nukralt, testrit käel kaaludes ja suundus siis esimesena pisut kõikuva sammuga duširuumide poole.
„Deathface.”
„Tal on juba sünnist saati loomulik surnupealuunägu,” mõtles Tiger rohkem omaette, hoolimata sellest, et kuna lülitused olid aktiivsed, tajus seda ka tehisintellekt. „Peale seda kahe aasta tagust plahvatust, kui ta lõust veel kriime ja põletushaavu sai… kui ta plastilist operatsiooni teha ei lase, kannab ta oma nime auga elu lõpuni.”
„Ma ei ole kompetentne arvamust avaldama inimeste sedalaadi otsuste üle. Muide, Angel ja Ulla togivad Silverit. Viimane on küll ärkvel, kuid ei soovi veel tõusta – seda tavatsete te, inimesed, nimetada laiskuseks. See on küll allpool seda taset, et peaks sekkuma, aga ma tajun ta kasvavat ärritust… Nüüd keerasid naised ta põrandale ja otsesed monitooringusignaalid katkesid.”
„Ja seal pole enam mõnus edasi tukkuda. Ma räägin nendega, kuigi see on tõenäoliselt viimane äratus sellele seltskonnale. Kas Indis on üleval?”
„Ka tema signaale ei ole enam, ent ma näen, et Pipi hiivab teda jalule, teised naeravad ümberringi. Nüüd on kõik ärkvel, mul ei ole enam otseseid signaale.”
Tiger avas silmad, et parasjagu näha, kuidas keegi Soley’le jala ette pani ja too komistas.
„Ta komistab masendava järjekindlusega. Kes seda tegi?”
Ta ei oodanud vastust, aga Astra oli ikka veel kuuldel.
„Merou.”
Tiger tundis kerget ebameeldivust, sest autunne keelas teda kasutamast arvutit meeskonna järele nuhkimiseks, ent komandörile vastas masin kiiresti ja kõhklemata. Ta ohkas.
„Okei, nüüd on nad läinud. See Merou, ta ka toetas Soley’t, seda ma nägin – selline heasüdamlik kloun, nagu ta on – kõigi tema tegemiste peale tuleb naerutuju või tahtmine ta laiaks lüüa. Tõusen, mine taustale.”
Tiger jäi Fate’iga kahekesi. Too noorepoolne treener oli samuti üks Tigeri õpilastest. Ta vaatas kursantidele järele, hakkas samuti minema, ent pööras siis pilgu komandöri poole.
„Meie osa oli siin peaaegu läbi. Kahju natuke. Mitu korda sina seda teinud oled?”
„Kakskümmend. Sellega ei harju, ära loodagi – kui sa seda küsid. Võid neid kõrvupidi läbi peldikutorude vedada, aga ikka saab keegi surma.”
„Jah. Ma tean. Vaatan oma gruppi ja mõtlen, et kes nendest.”
„See on statistiline keskmine – paljudest gruppidest saavad kõik läbi,” tuletas Tiger talle meelde.
„Ma tean,” muigas Fate rõõmutult. „Aga või see mind aitab – minu esimesed lõpetajad, nagu sa tead.”
Kahe tunni pärast kogunesid kõik peale pilootide ruumilaeva Peasaali. Sellist ruumi laevas muidugi polnudki, kuhu kaheksakümmend meest ja naist oleks mahtunud. Nad olid erinevatel sildadel ja ühiskajutites, mis kõik holoekraanidega kokku olid lingitud, nii et kõik kokku jättis tõesti ühe suure ruumi mulje. Laeva mootorid seisid ning ainult spetsiaalsaapad hoidsid inimesi õhku kerkimast.
Fate sisenes ja vaatas oma grupi üle. Ta kõnnak oli siin kummaliselt taaruv ning ta ei teinud erilist vahet põrandate, seinte ja lae vahel. Ta lülitas midagi randmekellal ja tabloole kiiganud kursandid nägid, et Fate’i kuuleb ainult tema grupp. Ta naeratas.
„Teised räägivad muidugi üldjoontes sama juttu, aga osaliselt sellepärast, et see on kombeks, ning ma niikuinii oleksin tahtnud seda isiklikult öelda – „ta tegi käega ebamäärase viipe. „Nii, kursus alfa-20! Kuigi te teate sama hästi kui mina, et see on puhas juhus, et me oleme „alfa”, ei saa üle ega ümber faktist, et mingi müstiline esimeseks-olemise aura seda ümbritseb. Kursust alustas 25. Nüüd on teid rivis 19. Viis lahkus – keegi ei süüdista neid, kes ise õigel ajal jalga lasid. Loodetavasti õpivad nad teisel viisil ja sooritavad ühel päeval oma testid. Võib-olla ei ole praegu kohane meenutada Johnny’t, John Douglast, aga ta vähemalt tegi lõpuni seda, mida tahtis, puhaku ta rahus.”
Fate oli kõneldes teinud aeglase kaare ja jäänud poolviltu seinale seisma. Ta vaatas displei poole.
„Juhtimiskeskus, staatus?”
„Kõik korras siiani. Orienteeruv null miinus kuuesajal, faas kaks – miinus 30 roheliseni.”
Kummaline oli see nende keel, sest nad rääkisid Kuu Ordu dialektis, arvutite abil täiesti uuele süsteemile ehitatud tehiskeeles, mis kasutas muidugi tuntud keelte sõnu. Dialekt oli lihtne, loogiline ja ratsionaalne, kuid süsteem erines niivõrd palju tavalisest inimkeelest, et teiste keelte konstruktsioone vastavusse seada oli peaaegu võimatu. Kunagi eelmise sajandi alguspoolel, kui see dialekt loodi, ei arvanud loojad, et seda rääkima hakatakse, sest katsed esperanto ja muu taolisega olid näidanud, et inimesed ei hülga oma igapäevaseid harjumusi, pealegi ei olnud vajadust luua keelt, vaid lühikeste üheselt arusaadavate masinlähedaste käskude kooskõlastatud süsteemi. Paraku oli keele sisemine grammatiline loogika nii tugev, süntaks nii selge ja arusaadav, et kuigi baseerudes peamiselt inglise keelel, oli ta kahekümne aasta jooksul muutunud selles paljurahvuselises seltskonnas omavahelise suhtlemise keeleks, tõrjudes välja tülgastuseni ajuvaba ‘americano’, ja isegi Madagaskaril sündinud, rääkimata Kuu ja Marsi rahvast, pidasid seda oma emakeeleks.
Fate pöördus aeglaselt imaginaarse rivi poole.
„Mis siis ikka. Ees seisab viimane eksam. Kõige raskem. Pärast seda olete Kuu Ordu piloodid ja kogu maailm on teile lahti. Aga enne tuleb see läbi teha. Tingimusi teate te peast esimestest päevadest, nagu ka ebaõnnestumiste ja surmajuhtumite statistikat.”
Informatsioonitablool süttis uus rida, Fate heitis sellele põgusa pilgu.
„Alustage!”
Viie sekundi pärast oli ruum tühi.
Kent viskas toimiku lauale ja küünitas käe kohvitassi järele. Tamako kiikas tema poole ja lasi samuti paberid käest, tõusis ja ringutas. Judge, kes nendega koos pabereid oli lugenud, kõhkles hetke, kallutas end siis tahapoole, masseeris silmi ja palus käeviipega Kenti baarirobot lähemale saata.
„Nii, mis me siis teada oleme saanud?”
„Palju ja mitte midagi,” vastas Kent, kui oli korraks küsivalt Tamako poole vaadanud ja taibanud, et nagu enamasti, jätab sõber sõnalise osa talle.
„Niisiis – küsimus – mida me õieti otsime? Vastus – „ebatavalist” ei sobi, sest tavaline on…” – ta sobras kaustades – „Indis. Jah, kui meil kästaks leida tüüpiline ordulane, meeldiks meile tema ette tuua. Ta saab täna – loodetavasti – piloodiks ja ta on teinud ka arvestatava tasemega teaduslikku tööd. Ühesuguse kergusega võib ta end nii pildituks juua kui ka eluga riskides suuri tegusid teha.
Või
Inimene on inimesele hunt (lad. k.)