Kuu ordu. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
tulla tagasi Maa raskusvälja… Marsil on igas mõttes kerge. Puhas, ohutu ja hea seltskond… Siin…” ta lõi käega. „Ükskõik kui väike on reaalne oht, et mõni suurriik võtab kätte ja pommitab kõik meie territooriumid radioaktiivseks tuhaks, eelistatakse kodu ikkagi rajada kasvõi Kuule…”
„Me ju ei jaksa – tohutu territoorium, sadakond miljonit inimest, osa neist meie suhtes väga vaenulikud…”
„Vaat selles, ma väidan, et Ordu enamus eksib. Kui hakata Tseilonit, Sumatrat ja kõiki teisi ükshaaval võtma, siis küll, kuid kui haarata korraga peaaegu kolmandik Maast, ei ole Madagaskari, Domi ja Antarktika kaitsetele üldse nii palju juurde vaja. Ja inimesed… tead, enamikul inimestest on täiesti ükskõik. Salajas sõimavad nad igasugust valitsust, tegutsema ei hakka aga iial. Karafuto on täpselt sobiv näide – meiega tehti meelsasti koostööd, nüüd aga istub kogu rahvas täpselt sama rahulikult Jaapani all, mis sest, et kes vähegi viitsib huvi tunda, teab, mis sigadusi nendega korda saadetakse.”
„Kuid Ordu eesmärk ei ole mitte kunagi olnud inimesi valitseda.”
„Ka seda loosungit tean ma suurepäraselt. Ent kui unustada ära formaalsed vahed, siis me ju valitseme. Me rakendame pidevalt jõudu ja iga inimene Maal, ka suurimate tööstusriikide elanikud, on pidevalt mõjutatud meie olemasolust, mis sest et me nende igapäevaellu otseselt ei sekku. Mitte relva kasutamine, vaid juba relva omamine tähendab, et sinule langeb vastutus, tahad sa seda või ei. Meil on jõud ja kõigi nende jaoks, kes meid objektiivselt hinnata suudavad või tahavad, esindame me lootust. Ja mitte tegutsedes, kuigi see on võimalik… tead kui närune tunne see on?”
„Noh… ka see on põhjus, miks ma üldse siin olen… Mul ei ole küll väljaspool meie otsest haldusala ühtki sõpra…”
Hideaki puhkes kõledalt naerma. „Vabandust… ...
Ei, siiski – Tamayuki-san, sul ei saa neid kunagi olema. Sõprus saab olla võrdsete vahel. Kui võib-olla tööstusriigi kõrgkihi inimene suudaks sind mõista, siis tavalise maalase jaoks esindad sa kujuteldamatuid jõude. Mõtle hetkeks – kui temal läheb vanavanemate sõrmusekuld ehete tarbeks käiku, siis sina lähed võtad Kuult seda metalli täpselt nii mitu tonni kui parasjagu vaja. Kui sul tuleb tahtmine miinuskraadidega kusagil lahtises basseinis mõnuleda, võid lasta mõnel Aldusel peegli õiges suunas keerata ja su aeda langeb mõne tunniga energiahulk, millest temale jätkuks eluksajaks. Kui temal on peenisepikenduseks ideaalsel juhul suur kroomterasest ameerika auto, siis sina saabud xailoniga, mille kolmsada tonni lihtsalt ei saa atmosfääris teisiti liikuda kui põrgulärmi tehes. Ja kujutle ennast nüüd veel korraks lahinguskafandrisse ning kasutamas kogu seda koli, mis su pealuus on…” Hideaki turtsus kurvalt. „Hyperioni Shrike on üsna kohane võrdlus… Ent me sattusime lobisema ja aeg muudkui jookseb.”
„Nii see on…” Tamako noogutas mõtlikult, kuid lülitas end järgmisel sekundil õigele lainele. „Tagasi teema juurde – ma rääkisin sulle, et palusin ühel robotispetsil Domilt panna kokku translaatorroboti, mis peaks võimalusel olema meie agendi lähedal. Halb on aga lisaks kõigele muule ka see, et tolle tegelase vend – Frank on ta nimi – on Athos, kes on omakorda Venturi grupikaaslane Akadeemiast. Athos on minu inimene ja meie probleem on nüüd, et kuigi nad on sõbrad ja grupikaaslased, ei ole Venturil absoluutselt tarvis teada, et seal liigub ringi ka robot. Ja nagu sellest veel vähe oleks – need uued moodulid on Senatis paar korda mainimist leidnud ja kuigi meil ei ole tõendeid, et kogu seadmete ja orjade tootmist Jaapaniga seostada, hakkas näiteks Domi staabigrupp igaks juhuks üle vaatama Jaapani ründamise skeeme. Nii, nagu Kaug-Idas on asi väljunud kontrolli alt, on see ka üleval hoopis teisele tasandile jõudnud.”
„Ma tean. Rääkisin Judge’iga eelmises sideaknas… Kui lähedal on see „lähedal”, mis su robot agendist olema peab?”
„Vabas õhus mõned kildid, hoonetes mõned sajad meetrid.”
„Ja teraskäikudes mõned meetrid.”
„Jah.”
Hideaki mühatas. „Mina usaldan inimesi, sina tehnikat. Loodetavasti ei keera see jurakas mingit sitta kokku. Vaata – ma olen enam-vähem kindel, et Venturi võetakse praktiliselt kohe kinni.”
„Ja ometi sa lased tal minna?”
„Sideaken on otsas. Ta ise tahab hirmsasti minna, ta annab endale aru riski suurusest ja mul ei ole isegi mitte õigust keelata, seda enam, et ta on aktsepteerinud, et jätan osa infot enda teada.”
Suvelaul unetornis
Šunkto ärkas. Ta avas silmad, heitis arusaamatu pilgu ümbrusele ja tõusis ühe ropsakuga istuli, katsudes pead ja pomisedes segaduses: „Tühjus…”
Ta tuiutas pea minuti ümbrust uurides ja purskas siis laginal, pea maniakaalselt naerma.
„Niisiis…” ta ajas end püsti, suundus akna juurde ja – vaevumata automaatikat kasutama – vabastas sulguri ning lükkas pea tervet seina katva tumeda klaasi kõrvale. Too poolläbipaistev materjal, mis iganes trikke see siis sisaldas, oli pidanud kinni enamiku valgusest, nii et hallikas vines tumeda maastiku asemel selgus olevat hele keskhommik, pimestav päikesevalgus pani mehe kätt kaitseks silmade ette tõstma ja lisaks uhas tast üle pahvak kuuma õhku. Šunkto kissitas silmi, piiludes sõrmede vahelt. Koonusjad baobabe meenutavad viiekümne-sajameetrised hooned kõrgusid haljastel küngastel, lagedamatel aladel oli näha teid, autosid ja väiksemaid maju, muidu aga laotus troopiline mets eemal sillerdava ookeanini. Avatud akna ees oli paarimeetrine rõdu, muidu aga oli vaade suurepärane, sest ta ise asus ühe sellise koonuse tipu lähedal.
Voodis hakati liigutama, teki alt ilmus sasitud tume juuksepahmakas, selle sees vilgatasid kaks tumedat kalliskivi, siis lükati sasi kõrvale ja tüdruk uuris teda uniselt, samuti kätt kaitseks silmade ees hoides.
„Mis sinuga juhtus?”
„Oi – vabandust, ajasin su üles…” mees pöördus ja tatsas kuhugi tahapoole. „Ärgates viirastus mulle, et midagi on mu laevaga juhtunud,” kostus veel ta häält, „ma ei taibanud, kus olen ja tundus, et olen kas kopsu pähe saanud või tehisintellekt küpse…”
Ta tuli paari minuti järel tuppa tagasi märja ja hulga värskemana, kibrutas arusaamatuses kulme tühja voodi poole, siis katsetas seinal rippuvat diskiid, vaatas seda, noogutas ja viskas end pikali.
„Piiluja või?” tuli ka tüdruk tagasi, end käigul kuivatades. Ta tundus olevat pisut alla kolmekümne, ta oli väga tumedat verd, peaaegu negroidne, kuigi muus osas oli võimatu öelda, mis rassi ta õieti kuulus. Tal olid niueteni ulatuvad ronkmustad juuksed ja süsimustad silmad.
„Sina ka…” muigas Šunkto teda mõnuga vahtides. „Tahtsin teada, kuhu sa kadusid. Sain ka teada, et siin teine vannituba on.” Tüdruk oli keskmist kasvu ja kogu, täiuslikult vormis ja prink ning paistis nautivat, et teine teda vaatab. Ta libistas rätiku üles piki jalgadel mänglevaid lihaseid, tõmbas selle jalgevahelt läbi ja viskas mehele pähe.
„Tõsiselt? Mulle tundus… sa nagu mainisid, et sinu elamine?”
„Nojah…” otsis Šunkto hetke sõnu. „On. Vahetasime ühe tüübiga neid aastat viis tagasi, ta sai mu Antsera korteri ja mina selle siin Marovos. Olen siin vaid paar korda käinud…”
Tüdruk kibrutas kulme ja vaatas ringi. „Nii ostsidki, ei vaadanud?”
„Niikuinii on nad kõik ühesugused.”
„On sul siis nii ükskõik, kus elad…? Aga olgu, ma pean minema. Õhtul näeme?”
Ta asetas käe mehe käsivarrele. Šunkto surus maha ilmse impulsi ta käte vahele haarata, puudutas selle asemel kergelt huultega ta põske ja noogutas:
„Vahetame numbrid.”
Tüdruk ajas endale kerge kleidi üle pea, tuulas natuke voodiriietes, leidis metallplaadikestest käevõru, kinnitas selle randmele ja vajutas nuppudele suurimal lülil. Kostis kerge piiksatus, millele vastas kviteering mehe riiete kuhjast, mis voodi kõrval vedeles. Mees noogutas uuesti:
„Helistame, Celii.”
„Võin