Kuu ordu. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
nii lõbusalt põlev lõke vähem kui minutiga. Ta ei oleks imestanud, leides kivi küljelt nupud kirjadega „süüde” või midagi taolist, kuid üks kutt – kelle nime ta mäletas Ivo olevat – taipas, mida ta seal otsib ja osutas varuks olevate puusületäite vahel vedelevale püssi ja kastekannu ristsugutist meenutavale asjandusele.
„Leegiheitja. Vana USA sõjaväe mudel, ent korras ja üsna ohutu. Halud hunnikusse, kolm sekki tuld ja lõke olemas.” Piloot tundis ära hääle, mis enne all möiranud oli.
„Ohutu… Mhh…” Šunkto otsustas oma arvamust mitte väljendada ja muud küsida. „Mis segu see kasutab? Grillida lahtisel tulel vist ei maksa?”
„Noh… tegelikult on segu ja süütemehhanismid vahetatud. Võib.” Kutt irvitas. „Originaalmudelit ma tõele au andes selliselt kaasa vedada ei riskiks.”
„On see vaid tulesüütaja?”
Mees raputas pead, naeratades endiselt, kuid ta sõnadest aimus tõsidust:
„Kas Celii ei rääkinud? Me oleme kaitsealal. Siin on soovitav olla relvastatud, kusjuures selliste relvadega, millel on kindel kasutusressurss. Leegiheitja segu on ülipuhas ja lisatud on mingeid õlisid, mille keemilist koostist ma ammu enam ei mäleta, aga iga teine segu ummistab düüsid ja riist on kasutamiskõlbmatu.”
„Leegiheitja on ikkagi pisut kummaline valik. Minu teada ei ole siin saarel vaenulikke tüüpe juba viiskümmend aastat, nii et mis oht siin on? Loomad?”
Ivo vaatas korraks ringi, et teda hetkel ei vajata, ja viipas siis Šunkto bussi juhiruumi. Ta sulges silmad ja mõne sekundi pärast ärkas ellu üks ekraan, näidates nimekirja, mis piloodi jaoks paistis suures osas vastavat bussisolijatele. Nimi „Ivo” vilkus ja selle taga avanes omaette lehekülg, kus olid kirjas kõik sertifikaadid, mida mees omas.
„Identifitseeri ennast.”
Šunkto võttis ühendust bussi ajuga ja hetk hiljem lisandus nimekirjale rida „Šunkto”, mille taga oli vaid täissertifikaadi tähis. Ivo noogutas tunnustavalt, lükkas kõrvale ekraani, mis osutus kapiukseks ja osutas seal seisvatele relvadele:
„Proovi igaks juhuks.”
Stendil seisis kaks kerget püstolist pisut suuremat automaatrelva ja üks pikk sõjaväeautomaat. Šunkto haaras järjest igaühe pärast, veendus, et relvad ta ära tunnevad ja lükkas ukse kinni tagasi.
„Neid identifikaatoreid oskab iga sõdur maha võtta,” ei suutnud ta mainimata jätta.
„Õppinud sõdur küll, aga probleem on neegritest joodikute-narkaritega, need üldiselt ei oska. Managa geto on siit vaid umbes kümme kilti ja sealt on viimastel päevadel tulnud veidraid signaale.”
Šunkto mõtles hetke ja küsis siis: „Ma ei ole siinse eluga nii kursis, et vihjetest aru saaksin. Ma ei teadnud, et getode ja karantiinitsoonidega võib mingeid probleeme olla. Mulle nagu meenub, et neid on ainult mõni ja elanikke mõnikümmend tuhat järele jäänud?”
„Elanikkond vahetub.” Ta otsis hetke sõnu. „See põhjustab vastakaid arvamusi. Sa ilmselt tead, et me oleme Mosambiigis kohalikele selgeks pommitanud, et nad üksteist ja rannikulähedaste asulate elanikke maha ei löö…”
„Selgeks pommitanud – hea väljend!” turtsatas piloot.
„Seda viimast peaksid sa minust paremini teadma… No kui rääkida nagu on, on malagassi külad – mis tegelikult ei ole ammu enam malagassi külad, viimaseid on vast kolmandik – ohutud, aga ka täiesti kasutud. Me oleme kehtestanud omad piirangud ja kuna meil on Mandril turvatsoon, siis suur osa eriti kahtlast ja vastikut seltskonda siia ei tulegi, samas aga ei ole me kontrolli liikumise üle ka kunagi väga tugevaks muutnud – ei ole olnud väga suurt vajadust ja seetõttu ei ole keegi vaevunud… Pigem on natuke küüniliselt mõeldud, et ongi pärismaalastele aega-ajalt meeldetuletust vaja, kui hea neil tegelikult elu on…
Lähme sööma.” Ta viipas kergelt käega piknikuplatsile, kustpoolt neid hüüti.
Ühte katlasse oli tehtud kohvi, teise oli visatud konservid soojenema. Kokkupandav laud oli kaetud maitsekalt, külmadel piima ja mahlakannudel pärlendas vesi ning röster ja kolmeminutimunade kiirkeetja olid seltskonna arvu arvestades pidevalt töös. Šunkto pidi jätkuvalt muigama selle ülitsiviliseerituse ja primitiivsusetaotluse veidra kombinatsiooni üle, mida tema kaaslasteks sattunud seltskonna käitumisest igal sammul õhkus. Ent ta hoidis oma märkused endale, sõi kõhu täis ja jälgis, et pühendab nii Margele kui Celiile tähelepanu enam-vähem võrdselt ülejäänud seltskonnaga, kelle ta muide alles nüüd suutis kokku lugeda – eeldusel, et veel keegi kusagil ei põõnanud, oli neid temaga kokku kaheksateist, kuid üldse mitte kuidagi ei sobinud konteksti Celii eilsele kutsele lisatud märkus paaritu arvu kohta, sest naisi oli nelja võrra rohkem kui mehi…
Peale sööki lükkas üks kuuene seltskond tagant bussi katuselt alla CML-i ja kadus idas kõrguvate mägede suunas, suurem enamik ülejäänutest ajas varjekombinesoonid selga ja tatsas erinevates suundades metsa. Keegi muide ei vaevunud ilmselt varem valmismõeldud päevakava Šunktole üle rääkima; teda muidugi kutsuti ka kaasa, ent mees ei tundnud vähimatki kutsumust võssa ronida. Siiski läks tal mõne tunniga olemine igavaks, ja kui vahepeal naasnud Ivo ja Marge lubasid ainult pisi-pisikese ringi teha, ajas ta end lõpuks vertikaali.
„Relv võtta?” küsis ta Ivolt.
„Mul on,” lõi see käega.
„Olgu, puhkus…”
Šunkto ringutas ja loivas teiste kannul puude alla. Tagasi vaadates ning viibates Aditile ja Nolale, kes kindlaks jäädes ja ennast mitte segada lastes seal varjus toolidel liikumatult vedelesid, ta peaaegu kahetsedes oma otsust.
Ent käimine polnud üldse kurnav, kuigi teised teda järgi ootasid ja vaikusele manitsesid, sest nõrgas raskusjõus ja tasastes koridorides oli ta ikkagi põhjalikult unustanud, mida õieti tähendab ürgmetsa-alune segadik.
„Katsu nüüd tõesti tasa olla ja tule siia… viisteist sammu kella ühte…” kuulis ta üle side Marge häält. „Tasa, lontrus! Katsu end libistada läbi nende põõsaste. HÄÄLETULT! Nüüd jää seisma.”
Nende ees avanes rohtunud ja võsastunud sopiline lagendik. Litši- ja mangopuude võradel hüples ringi karjade kaupa leemureid ja otse nende ees, vaevalt kümne meetri kaugusel sõi rohtu tosinkond seebut.
„Ma poleks seda iialgi uskunud…” pomises Šunkto. Tema sõnade peale loomad võpatasid ja uurisid teda mõned sekundid, siis langetasid uuesti pead.
„Me ei ole neile oht,” lausus Ivo üle side, varjud liigutasid temast paremal ja ta võpatas, vidutas siis silmi, enda peale pahane olles.
„Nad ei tunne meie lõhna, me ei näe inimese moodi välja ja kuna nendega pole kunagi midagi juhtunud, nad enamasti lihtsalt ignoreerivad meiesuguseid,” seletas Marge sosinal temast vasakul. Seebud muutusid jälle hetkeks rahutuks, uurides kolme ebamäärast varju metsa esimeste põõsaste vahel. Inimeste kombinesoonid kopeerisid mimikrina ümbrust, niisamuti kui kerged kiivrid, mis lasid küll nägu näha, kuid muutsid sellegi pisut ebareaalseks.
Šunkto libistas pilgu üle tüdruku või õigemini üle roheka varju, mis temast vaevalt meetri kaugusel oli. Varjekombinesoon ei andnud küll skafandri mõõtu välja anda, ent ometi lasi end hästi tunda, kaitstes troopilise kuumuse eest. Mees liigutas oma kätt ja muigas, jälgides, kuidas pea silmapilk joonistus sellele lähimate okste ja lehtede muster. Ta vaatas uuesti lagendikule ja tabas eemal õhus välgatuse. Peegeldus lennukilt, ei pööranud ta sellele rohkem tähelepanu, kuid tahtmatult veelkorra sinnapoole vaadates avastas ta robotkopteri, mida lendava kaamerana luuramiseks kasutati. Ta kortsutas kulmu ja otsis pilguga Ivot, ja ootamatult oli too ta kõrval.
„Šunkto, infrapunasele! Kella kümnes,” mehe toon oli tõsine. Piloot heitis talle kiire pilgu, siis libistas ekraani ühe silma ette ja vaatas kaaslase osutatud suunas. Muundur näitas vaid hajusat soojusjälge, kuid hetk hiljem võttis DoubleVision Ivo transleeringu kaudu kusagilt info ja piloodi silme ette joonistusid viis inimkogu teispool lagendikku nii kolmesaja meetri kaugusel nende