Kuu ordu. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
ringi terveksjäänud turvakaamerate videolõigud, kus tapetud, aga mõnikord veel liigutavate naiste ja laste vahel patseerisid ringi malagassid, automaadid käes ja ülbe ilme näol… Vasturünnak oli kiire ja kohutavalt üledoseeritud. Ülalt pommitati kõike, mis liigub. Vange ei võetud. Ainult lühike hoiatus tulla välja relvadeta ja käed üleval – ja tuld. Kaine mõistus tuli tagasi kolme päeva pärast. Ent kui enne kriisi elas neljal viiendikul saarest umbes kakssada tuhat malagassi, siis peale kriisi elas viiendikul saarest viiskümmend tuhat, kellega keegi enam ei kavatsenudki milleski läbi rääkida. Kahe aastaga peatas saare tollane haldur Izmir alatiseks kohalike röövretked Ordu aladele ja alates 65-ndast pole saarel olnud arvestatavaid relvakonflikte. End malagassideks lugevat seltskonda on umbes paarkümmend tuhat inimest.”
Nad olid tagasi lagendikul, kust kõik loomad olid arusaadavalt kadunud. Nagu piinlikust tundes kadusid CML-id piki jõge minema, xailonid tõusid laisku ringe tehes kõrgemale ja üks laisa pardi moodi tsiviillennuk valmistus nende kõrvale maanduma.
Seal lamades ja kogu seda tormamist vaadates tundis Šunkto korraga, et tal on sellest reisist kõrini. Seda tunnet endas mitme kandi pealt analüüsides leidis ta, et asi pole kindlasti mitte selles kambas ja nende kommetes – sellised inimesed ju üldiselt olid ja ega ta enda ja ta sõprade kombed ja mõtteviis oluliselt erinenud, kuigi talle meeldis mõelda, et vanus, kogemused ja ruumilendude „õhkkond” sellele mingit kõrgemat väärtust on lisanud. Ent ta oli tahtnud vaikust ja rahu ja seda tõotas tulevik kõige vähem, seda enam, et isegi loodushuvi oli tahaplaanile jäänud ja Salim organiseeris metsa läbikammimist (kuna zombihirmus oli üsna palju rahvast laiali jooksnud, sealhulgas naisi ja lapsi, kel ehk raskusi tagasitulekuga).
Nii et kuna ka tema põlved vajasid tõsisemat ravimist (mis oli muidugi suhtumise küsimus…), pakkus ta end vabatahtlikult lennukit Mahajangasse tagasi viima, sest selle piloodile tundus meeldivat võimalus otsingutel abistada, arstile oli kohapeal pisut tööd ning Mahajanga haigla oli ta Marovo elamisest tühine 40 kilomeetrit põhja pool. Selline korraldus tundus õige ja loogiline hetkeni, mil ta tabas Celii sünge pilgu ja ta teadvusse jõudis asjaolu, et sünnitajaga pidi Marge kaasa minema – laps polnud siiski ilmaletulekuga väga kiirustanud, sest häire oli põhjustanud väsimus, ehmatus ja üleelatud hirm. Ent haiglasse tuli ta sellegipoolest viia, mida kiiremini, seda parem, ja selgus, et peale kohalelennanud arsti on Margel vaatamata ta eale seltskonnast kõige rohkem kogemusi sarnaste asjadega. Pealegi tundus temagi mitte eriti nautivat eesseisvat jahti metsas… Šunktol käis isegi korraks peast läbi võimalus, et kas need väidetud meditsiiniteadmised üldse nii olulised olid, kuid siis meenus talle, et Marge oli kokku leppinud kaasa lennata enne kui temal deserteerumismõte tuli.
Haiglas hoolitseti tema eest piinlikusttekitavalt hästi – ta pandi kanderaamile (mis sest, et ta oli ju lennuki kohale toonud, sealjuures polnud kellelgi tulnud pähe vähimatki kahtlust, et ta sellega toime ei tule!), neli arsti askeldas tema ümber nii pool tunnikest, ja siis pandi ta suurde hämarasse palatisse toibuma… Igatahes selleks ajaks, kui päev õhtusse kaldus, oli ta saanud end vähemasti korralikult välja magada, sest regeneraatorid, mis ta põlvede ja küünarnukkide ümber olid asetatud, olid ringiliikumiseks liiga suured ja rasked, pealegi voolikutega suuremate aparaatide külge ühendatud. Masinad olid oma töö teinud ning uus roosakas ja veel väga pehme nahk ainult sügeles natuke. Šunkto ronis haigla katusele ja nagu ta oodanud oli, leidis sealt kohviku. Ta ei jõudnud aga veel õieti midagi söödavat otsima hakatagi, kui ilmus Marge.
Mees ei olnud teda oodanud ja vist paistis see ta näost, sest tüdruk hakkas esimese asjana vabandama: „Jah, ma vaatasin monitorilt, kus sa oled, sorry. Mul pole siin ka enam midagi teha, ehk tuled minu juurde sööma?”
See oli otse ja ilusti öeldud, ent Šunkto kõhkles hetke. „On see väljaspool haiglat? Mul tulevad üheaegselt klaustrofoobia ja misantroopia peale, kui iga uks minuga vestelda tahab ja iga nurga tagant viskub mu teele kari arste, kes mind kätel tahavad kanda, et ma jumala eest üle ei pingutaks,” võitis ta endale natuke mõtlemisaega.
„Kas siis laev ei tee samamoodi?”
„Selleks ma Metsa tulingi, et sihandsest träshist eemale saada.”
Tüdruk turtsatas. „Veider on sinu suust kohalikku slängi kuulda. Aga mu elamine on seal –” ta viipas käega kagus lösutavate küngaste poole.
„Sinu võit. Läksime siis.”
Nad võtsid selleks paariks kilomeetriks ühe ukse ees seisvatest kergetest sõidukitest, Šunkto juhtis ja Marge näitas talle vaid teeotsi kätte, ise midagi diskiiga nõidudes. Ilmselt tellis süüa, sest kui nad ajastutest tuhmunud puidust bangalo ette jõudsid, olid viimased pitsapoisid – toitu laialivedavad robotid – just vaikselt kadumas. Majas oli vaid üks hiigelsuur ruum, kui välja arvata otsapidi tahapoole mäenõlva ulatuv vannituba. Kõik oli korras ja puhas, sest oldi ju tsoonis, kus hulkus ringi hulgaliselt tsentraalselt juhitud roboteid, ent ometi jättis paik natuke lagunenud ja hüljatud mulje.
Laud oli kaetud.
„Siin eladki?” uuris Šunkto pisut uskumatult ruumi.
„Noh… tegelikult mitte.” Tüdruk seisis tema kõrval ja ilmselt püüdis kujutleda, kuidas tuba mehe silme läbi paistab. „Siin ei elanud keegi ja siis me plikadega tegime ta korda. Üldiselt olen vanemate juures, aegajalt tuleme siia pidu pidama. Istu.”
„Seda ma juba usun,” Šunkto naeris.
Laul oli üüratu kuhi puhastatud hiidkrevette ja kausikesed kohaliku maapähkli maitsega leivakesi, millele erinevate maitseainetega omakorda vähemasti pool tosinat erinevat nüanssi antud. Lisaks oli pöidlaotsasuurustest munadest ja tomatitest ning paprikast ja juustust segatud kokku midagi pisut kreeka salatit meenutavat, rääkimata värsketest puuviljadest ning äsjapressitud sidruni- ja apelsinimahlast. Mõnda aega tegelesid nad vaid enda täitmisega.
„Lähed sa millalgi teiste juurde tagasi? Matka jätkama?” küsis mees mingil hetkel.
Tüdruk heitis talle kiire altkulmu pilgu. „Mulle miskipärast tundub, et sina seda küll ei kavatse?”
Mees naeratas suunurkadega ja raputas pead.
„Ega mulgi kiire pole… Miks?”
„Miks ma peaksin? Kaasa tulla oli hetke otsus. Ja… anna andeks, see ei huvita mind üldse.”
Tüdruk vajus pisut longu. „Mis täpsemalt? Kõik, mida me teeme?”
„Ei,” mees mühatas. „Ma väljendusin halvasti. Ma ei ole bioloog, etnoloog ja… mida iganes. Mulle meeldib see saar, meeldib Maa, meeldib see teie lõbus kamp. Aga kuigi see on vaimustav, et tugitool läbi maastiku libiseb, ei viitsi ma – veelkord, anna andeks – pidevalt mööda džunglit hulkuda ja kõigi veidrate elavate asjade vastu huvi tunda. Ma tahan magada soojas varjus, pilk ookeani kauguses. Tõusta, millal tahan, magama minna, millal tahan, valida suuna, millel minna tahan.”
„Õudne egoist. Ma kartsin, et hirmutasin su ära.”
„Ei hirmutanud. Millega?”
Tüdruk kehitas õlgu, tuli ümber laua ja istus talle sülle. „Sa ju jääd täna siia?”
Šunkto uuris lähedalt nägu, mida ta eelmisel õhtul tegelikult vaid põgusalt hämaruses silmitseda oli saanud. Tüdruk oli pikk, oma meeter üheksakümnene ja peamiselt see oligi vist mehe alguses ära petnud. Ta keha oli sale, kõhn ja suuremat väljakujunemata naiselikkusega, kuid lõpuks on igasuguseid naisi olemas. Nüüd rookardinate vahelt sisseimmitsevas piisavalt heledas õhtuvalguses oli selgelt näha, et daamil aastaid veel na vähevõitu – nägu oli noor, vaid õige pisut rohkem kui laps, kuigi sellest viimasest osast ja oma ilust suurepäraselt teadlik.
Šunkto suudles teda huultele. „Suurima rõõmuga, kui sa tahad. Kuigi ma ei saa aru, mida sa minus leiad. Ja palju minust peale viimast kahte ööd järgi on.”
„Celii oli üleeile sinu pool?”
„Jah.”
„Kaua sa teda tunned?”
„Samal õhtul tutvusimegi.”
„Igavene