Tulemüür. Henning MankellЧитать онлайн книгу.

      I

      ALGUS

      1

      Õhtul jäi tuul ootamatult nõrgemaks. Lõpuks vaibus see hoopis.

      Mees läks rõdule. Päeval paistis vastasmajade vahelt meri. Kuid nüüd oli ümberringi pime. Vahel võttis ta rõdule kaasa oma vana Inglise mereväekiikri ja vaatas vastasmajade akendesse. Aga tal tekkis siis alati tunne, et keegi on teda märganud.

      Taevas oli tähti täis.

      Juba sügis, mõtles ta. Võib-olla tuleb täna öösel öökülmagi. Ehkki Skånes on selle jaoks vist veel vara.

      Kuskil kaugemal sõitis auto. Ta väristas end ja läks tuppa tagasi. Rõduuks käis raskelt. Ta kirjutas köögis telefoni kõrvale märkmikku meeldetuletuse, et peab ukse järgmisel päeval üle vaatama.

      Siis läks ta elutuppa. Hetkeks seisatas ta ukse peal ja lasi pilgul toas ringi käia. Oli pühapäev ja ta oli koristanud. Teadmine, et ruum tema ümber on täiesti puhas, tekitas alati ühesuguse rahulolutunde.

      Ühe seina ääres oli kirjutuslaud. Ta tõmbas tooli eemale, pani laualambi põlema ja võttis sahtlist välja paksu logiraamatu. Nagu tavaliselt, alustas ta sellest, et luges läbi, mis ta oli eelmisel õhtul kirja pannud.

      „Laupäev, 4. oktoober 1997. Tuul oli kogu päeva puhanguline. Ilmajaama andmetel on puhunud 8–10 meetrit sekundis. Taevas kihutavad pilveräbalad. Hommikul kell kuus oli seitse kraadi sooja. Päeval kella kaheks tõusis see 8 kraadini. Õhtul langes 5 kraadini.”

      Selle järel oli kirjas ainult neli lauset.

      „Ilmaruum on tühi ja mahajäetud. Teateid pole. C ei vasta kutsungile. Kõik on rahulik.”

      Ta võttis tindipotil kaane pealt ära ja torkas terassule ettevaatlikult potti. Sulepea oli pärandus isalt, kes oli hakanud seda kasutama, kui noore ametnikuna ühes Tomelilla väikeses pangakontoris tööle asus. Mees täitis logiraamatut alati ainult selle sulepeaga.

      Ta kirjutas, et tuul oli nõrgemaks jäänud ja seejärel hoopis vaibunud. Termomeeter näitas köögi akna taga kolme soojakraadi. Taevas oli selge. Ta kirjutas edasi, et oli korterit koristanud ja selleks oli kulunud kolm tundi ning kakskümmend viis minutit. See oli kümme minutit vähem kui eelmisel pühapäeval.

      Peale selle oli ta käinud pärast pooletunnist mediteerimist Püha Maria kirikus paadisadamas jalutamas.

      Ta mõtles järele, enne kui jätkas. Siis kirjutas ta oma logiraamatusse veel ühe rea. „Õhtul lühike jalutuskäik.”

      Ettevaatlikult vajutas ta kuivatuspaberi kirjutatu peale, pühkis sule puhtaks ja pani tindipotile kaane peale.

      Enne logiraamatu sulgemist heitis ta pilgu kirjutuslaual seisvale vanale laevakellale. Osutid näitasid kakskümmend minutit üle üheteistkümne.

      Ta läks esikusse, pani selga vana nahkjope ja jalga kummisaapad. Enne korterist lahkumist katsus ta järele, kas võtmed ja rahakott on taskus.

      Tänavale jõudes jäi ta varjulisse kohta liikumatult seisma ja vaatas ringi. Ühtki inimest polnud näha. Ega ta polnud oodanudki, et näeb kedagi. Siis hakkas ta minema. Ta keeras nagu tavaliselt vasakule ning sammus üle Malmösse viiva tee kaubamaja ja maksuameti punase telliskivihoone poole. Ta astus kiiremini, kuni oli leidnud oma tavalise, ühtlase käimisrütmi. Päeval oli tempo kiirem, sest ta tahtis pingutada, et nahka higiseks saada. Õhtused jalutuskäigud olid teistsugused. Nende ajal püüdis ta ennekõike pääseda eemale päeva täitnud mõtetest, valmistuda ööuneks ja järgmiseks päevaks.

      Ehituskaubamaja juures jalutas keegi naine oma koeraga. See oli Saksa lambakoer. Mees kohtas naist oma jalutuskäigul peaaegu igal õhtul. Mööda kihutas üksik auto. Ta nägi silmanurgast, et juht oli noor mees ja autos tümpsuvat muusikat oli läbi kinniste autoakende ka tänavale kuulda.

      Nad ei tea, mis neid ees ootab, mõtles ta. Need noored, kes autoga ringi kihutavad ja mängivad muusikat nii kõvasti, et varsti on neil kuulmiskahjustused.

      Nad ei tea, mis neid ees ootab. Ei nemad ega ka üksikud daamid, kes on koeraga jalutama tulnud.

      Mõte tegi talle rõõmu. Ta mõtles võimu peale, mis osalt ka tema kätes oli. Tunde peale olla üks äravalitutest. Kuuluda nende hulka, kellel on jõud vananenud tõed purustada ja nende asemele täiesti uued ning ootamatud luua.

      Mees peatus ja vaatas tähistaevasse.

      Tegelikult on millestki võimatu aru saada, mõtles ta. Niihästi minu enda elust kui ka nende tähtede valgusest, mida ma praegu näen ja mis liiguvad läbi lõputute aegruumide. Ainsana võib sellele kõigele tibakenegi mõtet anda see, mida mina teen. Peaaegu kakskümmend aastat tagasi tehtud pakkumine, mille ma ilma igasuguste kõhklusteta vastu võtsin.

      Ta läks edasi. Samm oli nüüd kiirem, sest mõtted täitsid teda rõõmuga. Ta märkas, et oli muutunud kannatamatuks. Nad olid juba nii kaua oodanud. Nüüd aga lähenes silmapilk, mil nad pidid nähtamatu visiiri alla laskma ja jälgima, kuidas hiidlaine üle maakera veereb.

      Kuid veel polnud õige hetk käes. Aeg polnud päris küps. Kärsitus oli nõrkus, mida ta ei saanud endale lubada.

      Mees jäi seisma. Ta oli jõudnud eramajade piirkonda. Kaugemale ei kavatsenud ta minna. Südaöö paiku tahtis ta juba voodis olla.

      Ta pööras ringi ja hakkas tagasi minema. Maksuameti majast möödudes otsustas ta kaubamaja pangaautomaadi juurest läbi põigata. Ta kobas käega taskut, et veenduda, kas rahakott on ikka seal. Ta ei kavatsenud automaadist raha välja võtta. Aga ta tahtis näha konto väljavõtet ja veenduda, et kõik on nii, nagu peab.

      Ta jäi pangaautomaadi juurde valgussõõri seisma ja võttis sinise pangakaardi välja. Saksa lambakoeraga daami ei olnud enam näha. Mööda Malmövägenit sõitis raske koormaga veoauto. Arvatavasti oli see teel mõnele Poola praamile. Müra järgi otsustades oli autol summuti katki.

      Ta vajutas koodi ja seejärel saldoteate väljastamise nuppu. Kaart libises automaadist välja ja ta pistis selle rahakotti. Automaat surises. Mõte pani teda naeratama ja korraks turtsatama.

      Kui inimesed vaid teaksid, mõtles ta. Kui inimesed vaid teaksid, mis neid ees ootab.

      Saldoteatega valge paberilipik hüppas pilust välja. Ta otsis taskust prille ja taipas siis, et need olid jäänud selle mantli taskusse, mis tal paadisadamas käies seljas oli olnud. Unustamine tekitas hetkeks ärritust.

      Ta läks tänavalaterna alla heledama valguse kätte ja uuris silmi kissitades saldoteadet.

      Reedene automaatne väljamakse oli kirjas. Samuti eelmisel päeval automaadist võetud summa. Arvel oli veel 9765 krooni. Kõik klappis.

      Edasine oli täiesti ootamatu.

      Tunne oli niisugune, nagu oleks ta hobuselt kabjalöögi saanud. Valu oli kohutav.

      Ta kukkus ettepoole, valge numbritega saldolipik kramplikult pihku pigistatud.

      Kui laup külma asfalti puudutas, tajus ta hetkelist selgust.

      Tema viimaseks mõtteks oli, et ta ei saanud millestki aru.

      Siis ümbritses teda igast küljest korraga peale langev pimedus.

      Südaöö oli äsja möödunud. Oli alanud esmaspäev, 6. oktoober 1997.

      Tee peal sõitis veel üks öisele laevale kiirustav veoauto.

      Seejärel jäi kõik jälle vaikseks.

      2

      Kui Kurt Wallander Ystadis Mariagatanil oma autosse istus, oli kõik talle väga vastukarva. Kell oli 6. oktoobril 1997 veidi kaheksa läbi. Ta sõitis linnast välja, mõeldes, miks ta küll polnud keeldunud. Ta tundis matuste vastu sügavat ja tugevat vastumeelsust. Ometigi oli ta nüüd teel matusele. Kuna ta oli varakult liikuma hakanud, otsustas ta, et ei sõida otse Malmösse. Selle asemel võttis ta suuna mööda rannikuteed Svarte ja Trelleborgi poole. Vasakul vilksatas puude vahelt meri. Üks praam oli parajasti sadamasse saabumas.

      Ta mõtles, et seitsme aasta jooksul olid need tema neljandad matused.