Tulemüür. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
Baiba juba kadunud. Ta küsis endalt, kas ta tegelikult tundiski temast puudust. Armukadedust ta enam ei tundnud. Nüüd suutis ta Baibat mõne teise mehe kõrval ette kujutada, ilma et südant selle mõtte juures valu oleks läbistanud.
Kaotatud ühtekuuluvustunne, mõtles ta. Baiba päästis mind üksindusest, mille olemasolust ma enne isegi teadlik ei olnud. Kui ma tema järele igatsen, siis igatsen tegelikult ühtekuuluvustunde järele.
Ta läks auto poole tagasi. Üksildastest mahajäetud randadest tuleks tal eemale hoida. Eriti sügisel. Need võisid kergesti tekitada suure ja raske masenduse.
Kunagi oli ta Jyllandi põhjatipu tühjale rannale loonud omale üksildase tegevuspiirkonna. See oli periood, mil ta oli tõsise depressiooni tõttu haiguslehel ega uskunud, et ta Ystadi politseimajja üldse enam kunagi tagasi pöördub. Aastad olid möödunud, kuid ta meenutas siiani õudusega, kuidas ta end tookord oli tundnud. Ja ta ei tahtnud seda enam uuesti läbi elada. See tekitas temas ainult hirmu.
Ta istus autosse ja sõitis Malmö poole. Ümberringi oli sügav sügis. Ta mõtles, milline talv sel aastal tuleb. Kas rohke lumesajuga, mis koos tuulega kaose tekitavad. Või tuleb talv vihmane. Ta mõtles ka, mida teha puhkusenädalaga, mis tal mingil ajal novembris välja tuleb võtta. Ta oli rääkinud oma tütre Lindaga kuhugi soojale maale tšarterreisile minekust. Ta oleks hea meelega tütrele reisi välja teinud. Ent tütar, kes elas Stockholmis ja õppis seal midagi, millest Wallander ei teadnudki, mis see täpselt on, oli öelnud, et ta ei saa nii pikaks ajaks ära sõita. Isegi siis, kui ta oleks seda tahtnud. Wallander püüdis välja mõelda kedagi teist, kellega koos reisile minna. Kuid kedagi teist ei olnud. Sõpru oli tal nii vähe, et neid peaaegu ei olnudki. Üks neist oli Sten Widén. Tal oli Skurupi lähedal hobusetalu. Kuid Wallander kahtles, kas ta tegelikult tahaks koos Widéniga reisile minna. Ennekõike Widéni tõsise alkoholiprobleemi pärast. Mees jõi pidevalt, samal ajal kui Wallander oli oma varasemat liigset alkoholipruukimist tublisti vähendanud, sest arst oli seda tungivalt soovitanud. Muidugi võis ta rääkida Gertrudi, isa lesega. Aga ta ei suutnud välja nuputada, mida oleks tal temaga terve nädala jooksul rääkida.
Rohkem kedagi polnudki.
Niisiis jääb ta koju. Raha kasutab ta hoopis uue auto ostmiseks. Tema Peugeot hakkas viletsaks jääma. Malmö poole sõites kuulis ta mootorist mingit lakkamatut kolinat.
Veidi pärast kella kümmet jõudis ta Rosengårdi. Matus pidi algama kell üksteist. Kirik oli uus. Poisid tagusid kiriku kõrval kiviaia vastu palli. Ta istus autos ja vaatas poisse. Neid oli kokku seitse. Kolm neist olid mustanahalised. Ka kolme ülejäänu välimus reetis sisserändaja päritolu. Lisaks neile oli seal veel üks tedretähtede ja heledate kohevate juustega poiss. Poisid tagusid hingestatult palli ja naersid. Hetkeks tundis Wallander kanget tahtmist nendega liituda. Ta jäi siiski autosse istuma. Kirikust väljus üks mees ja süütas sigareti. Wallander tuli autost välja ja läks suitsetava mehe juurde.
„Kas Stefan Fredmani matused toimuvad siin?” küsis ta.
Mees noogutas.
„Olete sugulane?”
„Ei.”
„Me pole matuselistega eriti arvestanud,” ütles mees. „Arvatavasti teate, millega ta hakkama sai.”
„Jah,” vastas Wallander. „Ma tean.”
Mees silmitses oma sigaretti.
„Temasuguse jaoks ongi vist surm kõige parem lahendus.”
Wallander ärritus.
„Stefan ei saanud isegi kaheksateistkümneaastaseks. Nii noore inimese jaoks ei ole surm kunagi hea lahendus.”
Wallander taipas, et ta oli karjunud. Suitsetav mees vaatas teda üllatunult. Wallander raputas vihaselt pead ja pööras ringi. Must matuseauto sõitis kiriku juurde. Üksiku pärjaga pruun kirst tõsteti välja. Samal hetkel sai ta aru, et tal oleks pidanud lilled kaasas olema. Ta läks jalgpalli mängivate poiste juurde.
„Kas keegi teist teab, kas siin lähedal on mõnda lillepoodi?” küsis ta.
Üks poistest viipas käega.
Wallander võttis rahakoti ja otsis sellest sajakroonise.
„Jookse sinna ja osta üks kimp,” ütles ta. „Roose. Ja tule kähku tagasi. Saad vaeva eest kümneka.”
Poiss vaatas teda imestusega. Kuid võttis raha vastu.
„Ma olen politseinik,” ütles Wallander. „Ohtlik politseinik. Kui sa rahaga jalga lased, siis otsin ma su üles.”
Poiss raputas pead.
„Sul pole mundrit,” ütles ta aktsendiga rootsi keeles. „Pealegi ei näe sa politseiniku moodi välja. Vähemalt mitte ohtliku politseiniku moodi.”
Wallander võttis oma töötõendi välja. Poiss uuris seda silmapilgu. Siis ta noogutas ja kadus. Ülejäänud jätkasid jalgpalli tagumist.
Pean arvestama võimalusega, et ta ei tule tagasi, mõtles Wallander süngelt. See oli väga ammu, kui siin riigis austust politseiniku vastu iseenesestmõistetavaks peeti.
Aga poiss tuli koos roosidega tagasi. Wallander andis talle kakskümmend krooni. Kümme selle pärast, et ta oli lubanud, kümme selle eest, et poiss tõesti tuli tagasi. Muidugi oli seda liiga palju. Aga nüüd ei saanud ta sinna enam midagi parata. Kohe seejärel sõitis kiriku ette takso. Ta tundis ära Stefani ema. Naine oli küll vanemaks jäänud ja nii kõhn, et paistis peaaegu kurnatud. Tema kõrval seisis poiss, kelle nimi oli Jens ja kes oli umbes seitse aastat vana. Poiss oli oma vennaga väga sarnane. Silmad olid suured ja pärani. Hirm oli neis silmades siiani alles. Wallander astus lähemale ja tervitas.
„Ainult meie olemegi,” ütles naine. „Ja pastor.”
Peab ju olema vähemalt veel kantor, kes orelit mängib, mõtles Wallander. Aga ta ei öelnud midagi.
Nad läksid kirikusse. Pastor oli noor, ta istus kirstu lähedal toolil ja luges lehte. Wallander tundis, kuidas Anette Fredman järsku tal käest kinni haaras.
Ta sai temast aru.
Pastor pani lehe kõrvale. Nad istusid kirstust paremale. Naine polnud tema kätt ikka veel lahti lasknud.
Kõigepealt kaotas ta oma mehe, mõtles Wallander. Björn Fredman oli ebameeldiv ja jõhker mees, kes teda peksis ja oma lapsed surmani ära hirmutas. Kuid kõigest hoolimata oli ta nende isa. Mehe tappis tema enda poeg. Seejärel suri tema vanim laps, Louise. Ja nüüd istub ta siin ja matab oma poega. Mis talle alles on jäänud? Poolik elu? Kui sedagi.
Keegi tuli kirikusse. Anette Fredman seda nähtavasti ei kuulnud. Või oli ta nii keskendunud olukorraga toime tulemisele. Mööda vahekäiku lähenes üks naine. Ta oli umbes Wallanderi-ealine. Lõpuks märkas teda ka Anette Fredman. Ta noogutas. Naine istus neist mõni rida tahapoole.
„Ta on arst,” sosistas Anette Fredman. „Tema nimi on Agneta Malmström. Kui Jens ükskord haige oli, siis ta ravis teda.”
Wallanderile tuli nimi tuttav ette. Võttis mõni hetk aega, enne kui talle meenus.
Siis taipas ta järsku, et just Agneta Malmström ja tema mees olid andnud talle ühe tähtsama niidiotsa, kui ta Stefan Fredmani asja uuris. Wallander mäletas, kuidas ta ühel ööl oli naisega Stockholmi Raadio kaudu rääkinud. Naine oli olnud purjepaadiga kuskil Landsorti kandis kaugel merel.
Orelimuusika täitis kiriku. Wallander taipas, et mingit nähtamatut kantorit ei olnud. Pastor oli magnetofoni käima pannud.
Wallander mõtles, miks kirikukellad ei löö. Kas matused ei alanudki alati kellahelistamisega? Mõte taandus, kui ta tundis, kuidas haare tema käsivarre ümber tugevnes. Ta heitis pilgu Anette Fredmani kõrval istuvale poisile. Kas seitsmeaastase matusele kaasa võtmine oli õige? Wallander kahtles. Kuid poiss paistis rahulik.
Muusika vaibus. Pastor hakkas rääkima. Tema kõne lähtus Jeesuse sõnadest, mis kõige nooremaid tema juurde kutsusid. Wallander istus ja vaatas kirstu, ta püüdis pärja lilli kokku lugeda, et vältida klompi kurgus.
Matusetalitus