Püramiid. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
olin öösel tööl.”
„Keegi ei vastanud, ma mõtlesin, et mul on vale number, nii et helistasin Monale ja kontrollisin üle.”
Wallander pidi telefonitoru käest maha pillama.
„Mida sa tegid?”
„Helistasin Monale ja küsisin sinu numbrit.”
Wallander taipas samal hetkel, mis tagajärjed sellel on. Kui Helena Monale helistas, siis lööb Mona armukadedus täie hooga lõkkele. Nende omavahelisi suhteid see paremaks ei tee.
„Oled sa ikka seal või?” küsis Helena.
„Jah,” ütles Wallander. „Aga mul on õde praegu külas.”
„Ma olen tööl. Võid mulle helistada.”
Wallander pani toru hargile ja läks kööki tagasi. Kristina vaatas teda küsivalt.
„Kas sa oled haige?”
„Ei ole,” vastas ta. „Aga ma pean nüüd tööle hakkama.”
Nad jätsid esikus hüvasti.
„Sa peaksid mind uskuma,” ütles Wallander. „Isa sõnade peale ei saa alati loota. Ja ütle talle edasi, et ma tulen niipea, kui jõuan. Kui ma ikka olen teretulnud ja kui keegi mulle ainult ütleb, kus see maja asub.”
„Löderupi servas,” ütles Kristina. „Kõigepealt jääb tee äärde külapood. Siis sõidad mööda pajualleed. Selle lõpus vasakut kätt on maja, tee ääres on kiviaed. Maja on musta katusega ja väga kena.”
„Kas sa oled seal käinud?”
„Eile viisime esimese koorma sinna.”
„Kas sa tead, palju ta maja eest maksis?”
„Seda ta ei ütle.”
Kristina läks ära. Wallander lehvitas talle köögiaknast. Isa jutu peale tärganud viha tõrjus ta eemale. Helenaga oli asi tõsisem. Wallander helistas talle. Kui ta kuulis, et naine on teise kõnega hõivatud, virutas ta toru hargile. Ta kaotas harva enesevalitsuse. Aga nüüd oli see hetk väga lähedal. Ta helistas uuesti. Ikka kinni. Mona teeb meie suhtele lõpu, mõtles ta. Ta arvab, et ma olen jälle Helenaga kurameerima hakanud. Minu jutul pole mingit tähtsust. Ta ei usuks mind nagunii. Wallander helistas uuesti. Seekord vastati.
„Mis sa tahtsid?”
Naise hääl oli terav:
„Kas sa pead nii vaenulik olema? Ma olen püüdnud sind aidata.”
„Kas Monale helistamine oli hädavajalik?”
„Ta teab, et ma pole sinust enam huvitatud.”
„Kas ikka teab? Sel juhul ei tunne sa Monat.”
„Ma ei kavatsegi hakata sinu telefoninumbri küsimise pärast vabandama.”
„Mis sa tahtsid?”
„Kapten Verke aitas mind. Kui sa mäletad? Ma ütlesin, et meil on siin üks vana kapten tööl.”
Wallander mäletas küll.
„Mul on koopiad siin laua peal. Madruste ja mehaanikute nimekirjad, kes on viimase kümne aasta jooksul Rootsi reederifirmades töötanud. Nagu aru saad, on neid üsna palju. Kas sa oled muide kindel, et see mees töötas ainult Rootsi lipu all sõitnud laevadel?”
„Ma pole milleski kindel,” ütles Wallander.
„Sa võid nimekirjad siit kätte saada,” ütles Helena. „Siis, kui sul aega on. Aga pärast lõunat on mul koosolek.”
Wallander lubas hommikupoolikul sealt läbi käia. Siis pani ta toru hargile ja mõtles, et tal tuleks Monale helistada ja seletada. Aga ta ei teinud seda. Ta lihtsalt ei julgenud.
Kell oli kümne minuti pärast kaheksa. Ta hakkas jopet selga panema.
Mõte, et tal tuleb terve päev patrullis veeta, tekitas vastumeelsust.
Ta oli juba uksest välja astumas, kui telefon uuesti helises. Mona, mõtles ta. Nüüd ta helistab ja saadab mind põrgusse. Ta hingas sügavalt sisse ja võttis toru.
Helistajaks oli Hemberg.
„Kuidas kõhugripiga lood on?”
„Ma hakkan parajasti politseimajja tulema.”
„Hästi. Aga tule üles minu juurde. Ma rääkisin Lohmaniga. Sa oled tunnistaja, kellega meil on vaja pikemalt rääkida. Ühesõnaga, täna sa patrulli ei lähe. Pealekauba pääsed haarangust uimastiurgastesse.”
„Ma tulen,” ütles Wallander.
„Tule kella kümneks siia. Mõtlesin, et võiksid kohal olla, kui meil on Arlövi tapmise asjus koosolek.”
Kõne lõppes. Wallander vaatas kella. Ta jõuab laevafirmast paberid ära tuua. Köögiseinal oli Rosengårdi bussiplaan. Kui kähku teha, siis poleks vaja bussi oodata.
Välisukse ees põrkas ta kokku Monaga. See tuli talle täiesti ootamatult. Niihästi kohtumine kui ka sellele järgnev. Tüdruk tuli otsejoones tema juurde ja andis talle vasakule põsele kõrvakiilu. Siis pööras ta ringi ja läks minema.
Wallander oli nii jahmunud, et ei taibanud kuidagi reageeridagi. Põsk tulitas ja mees, kes eemal oma auto ust lukust lahti keeras, vaatas teda uudishimulikult.
Mona oli juba läinud. Aeglaselt hakkas Wallander bussipeatuse poole kõndima. Kõht kiskus krampi. Ta poleks iialgi arvanud, et Mona nii ägedalt reageerib.
Buss tuli. Wallander sõitis kesklinna poole. Udu oli nüüd hajunud, kuid ilm oli pilvine. Hommikune uduvihm kestis visalt edasi. Ta istus bussis, pea täiesti tühi. Öiseid sündmusi enam nagu poleks olnudki. Köögis tooli peal istunud surnud naine oli osa unenäost. Ainsana oli tõelisus see, et Mona oli teda löönud ja seejärel ära läinud. Ilma sõnagi ütlemata, ilma vähimagi kõhkluseta.
Ma pean temaga rääkima, mõtles Wallander. Mitte praegu, kui ta veel vihane on. Aga hiljemalt täna õhtul.
Ta läks bussist maha. Põsk tulitas endiselt. Löök oli olnud kõva. Ta uuris end ühe vaateakna peegelduselt. Punetus põsel oli selgesti näha.
Ta seisis nõutult ega teadnud, mida teha. Tuleks võimalikult kiiresti Lars Anderssoniga rääkida. Tänada teda abi eest ja seletada, mis juhtus.
Siis mõtles ta Löderupi maja peale, mida ta näinud polnud. Ja oma lapsepõlvekodu peale, mida enam alles pole.
Ta hakkas minema. Malmö kesklinnas kõnnitee peal seismisest ei lähe midagi paremaks.
Wallander läks Helena kontorisse ja võttis sekretärilt sinna jäetud kopsaka ümbriku.
„Ma pean temaga rääkima,” ütles Wallander sekretärile.
„Ta on hõivatud,” kuulis ta vastuseks. „Ta palus mul lihtsalt ümbrik teile üle anda.”
Wallander taipas, et Helena oli hommikuse telefonikõne peale vihastanud ega taha teda näha. Ta sai sellest väga hästi aru.
Wallander jõudis politseimajja juba viis minutit pärast üheksat. Ta läks oma kabinetti ja tema suureks kergenduseks polnud seal kedagi teda ootamas. Veel kord mõtles ta hommikused sündmused läbi. Kui ta juuksurisalongi helistab, siis ütleb Mona, et tal pole aega. Tuli õhtuni oodata.
Ta tegi ümbriku lahti ja jahmus, kui nägi, millised pikad nimekirjad oli Helenal õnnestunud erinevatest laevafirmadest kätte saada. Ta otsis Artur Håléni nime. Kuid seda nimekirjas polnud. Kõige ligilähedasem oli põhiliselt Grängse laevafirmas töötanud madrus nimega Håle ja Johnsoni juures tööl olnud vanemmehaanik Hallén. Wallander lükkas paberikuhja eemale. Kui tema käes olevad nimekirjad on täielikud, siis tähendab see seda, et Hålén on olnud tööl laevadel, mis ei kuulunud Rootsi kaubalaevastikku. Sel juhul on andmeid tema kohta peaaegu võimatu hankida. Wallander ei teadnud enam järsku, mida ta oli lootnud leida. Seletust millele täpselt?
Nimekirjade läbivaatamiseks oli kulunud peaaegu kolmveerand tundi.
Ta