Liivakell. Friedebert TuglasЧитать онлайн книгу.

      EESSÕNA

      Sellest ajast, kui osa neist lehekülgedest esimene kord ilmus, on kümme aastat kulunud.

      Lehitsedes uuesti tolmavaid ajalehti, raamatuid ja koltunuid käsikirju, lugedes jälle neid ridasid, mis kord nii tuttavad ja omased on näinud, üllatab imestus omade maitsete, interesside ja võimiste muutumise, vahetumise ja, ma tahaksin loota, edenemise ning kasvamise üle.

      See maailm, mis siin avaneb, näib nii kaugel olevat, et teda isegi täie erapooletusega arvustada võib. Ta ei ärata enam seda piinlikkust, mis temast vahest veel pooles kauguses olles kahtlemata hinge riivas. Neid töösid ja nende autorit võib selle eessõna kirjutaja isegi otse nagu võõraid töösid ja võõrast isikut tähelepanna – häätahtliku arvustuse ning arusaamisega.

      Need on tööd koolipoisi põlvest ja esimestelt rändamise aastatelt.

      Kui kerge oli tosina aasta eest kirjutada! Kui nobedalt jooksis siis sulg paberil – pärast koolitöid, õhtu hilja, ööd läbi, kuni koiduni! Kirjutada kakskümmend, kolmkümmend lehekülge ühe õhtuga – see ei olnud sugugi raske. Ükski aine ei tundunud siis äravõitmatuna, ükski probleem liig keerulisena. Probleemisid nimelt ei olnudki! Ei tuntud veel ühtki takistust teel, ühtki kohustust enese pääl.

      Kui palju on sellest ajast muutunud! Näib, nagu muutuks elu ja kunst nende tundmisega ikka sügavamaks, ikka saladuslisemaks, ja silmapilkudel viirastab see aeg, mil nende saladuslik põhjatus avaneb ja usaldus nii luua kui ka elada kaob.

      Kõik „voolud”, kõik „metodid”, kõik „stiilid” on siin edustatud, alates idealistlisest kodu-romantikast ja miskisugusest talupoja-humoristikast, realismist ja naturalismist, kuni uusromantismi ning sümbolismini.

      Ainult mõned üksikud neist töödest on pärit sellest ajast, mil autorile aine seesmine, sümboliline luule ja sõna salapärane ilu selguma hakkas, ja ta aegamööda edenedes äkisti tõetundmisele tuli, et küsimus luulest, küsimus kunstist tõepoolest ainult fantasia-küsimus on.

      On tühised vaidlused voolude ja stiilide üle.

      Öeldagu ainult, kas ühel kirjanikul on fantasiat – fantasiat aine valikus, ideedes, kompositsionis, stiilis ja keeles, – ja ollakse kõik öelnud. Sest kõik ained, kõik ideed, kõik stiilid on huvitavad, kui nad aga uued ja värsked on, kui nad meile uusi väärtusi näitavad, meid üllatavad, imestama panevad.

      Et uueni tõetundmiseni tulla, selleks peab paljust endisest lahti ütlema, palju uut tundma, uuel viisil tundma, sügavamalt tundma. Nende ridade kirjutajale isiklikult olivad need sisaldusrikkad, palavikulised, vahel koguni ahastuslikud ajad.

      Ja, võib olla, sellepärast on tolle aja töödes palju isiklikku, liig palju isiklikku. See aga on ebavoorus kunstnikule, vähemalt proosakirjanikule. Kuid tol ajal ei olnud veel selgunud see elementarne tõde, mille Oscar Wilde nii selgelt on formuleerinud: „Kunsti avaldamine ja kunstniku Varjamine, – see on kunsti ülesanne.”

      Ühe kirjaniku noorepõlve tööd võivad aga huvitavad olla nagu isiklikud materjalid. Nad võivad vahest näidata neid allikaid, milledest tema loomise-lätted voolavad. Nad võivad ka paljastada neid valusaid vastolusid, neid ahastusi ja võitlusi, millede pinnal sünnivad vahest kirjaniku küpsema ea õrnad idüllid, vaiksed pastoralid ja romantilised unistused, – siis, kui osatakse juba end ja oma kunsti valitseda.

      Loomulik, et sarnaseid kiireid üleminekuid läbielades, alalise muutumise ja murdumise alune olles, tööd ühtlased, sama-metodilised ja sama-stiililised ei või olla. Mitte üksi, et tööd üksteisest lahku lähevad, otsekui ise autori kirjutatud on; vaid nad on ka igaüks eraldi tihti ebajärje-kindlad oma metodi ja stiili poolest. Nad võivad ebaloogilised oma probleemi käsitluse ja ebasümmetrilised ning fragmentarsed oma kompositsioni poolest olla. Nad võivad tihti lihtsalt katked, skitsid, katsed olla, ilma valmis tööde nõuete avalduseta.

      Siin kohal avaldatud kolme fragmendi kohta olgu öeldud, et need romanid, milledest katked pärit, kui mitte kõik täielikult, siis vähemalt suuremas osas valmis on olnud. Kuid nende kirjutamisel selgusivad harilikult tööde ideelised või kompositsionlised nõrkused, ja tööd jäivad kas lõpetamata või, kui nad ka valmis olivad, avaldamata. Need olivad tõsises mõttes kirjanduslikud harjutused, õpeaja katsed.

      Leian tarviliku olevat selle pääle tähelepanekut juhtida, sest et meie nooremat kirjanduslikku põlve müstifitseerimises, meelega „katkete” kirjutamises on süüdistatud – küllaltki ettevaatamatult ja ülekohtuselt. Ma arvan, ka teiste poolt avaldatud katkete sündimine on ülevalpool kirjeldatud laadi olnud: autori edenemine on liig rutuline olnud, töö on valmimisel alguses kavatsetud raamid murdnud.

      Iseenesestki mõista, ei ole autor, omade noorepõlve tööde vastu ka kõige vähenõudlikum ja häätahtlikum olles, kaugeltki kõiki kord ilmunuid töid avaldada võinud, kõnelemata juba ilmumata töödest. Viimastest oleks palju sarnaseid volümisid saanud! Igatahes ilmub käesoleva kogu sisust ligi pool esimene kord.

      Ükski neist neljastkümnest tööst, mis siin avaldatud, ei ole omas algupärases kujus. Parandada on aga ikkagi ainult sellel sihil ja selle kunstimetodi poolt määratud raamides võidud, mis käesoleva töö kirjutamisel kord maksvad on olnud.

      Suuremas osas on need liig kauged, liig võõrad väljad, milledel liigutakse. Oleks eksitus, neis vähenõudlikkudes töödes neid kunstilikka põhjusmõtteid läbi viima hakata, mis praegusel silmapilgul maksvateks tunnistatakse. See võiks ainult stiililistele kompromissidele viia.

      Oma noorepõlve tööde avaldamisega tahaks autor miskisuguseid piirisid oma produktsioni ümber tõmmata. See on õieti miskisugune arve õiendamine iseenese ja oma minevikuga. See on vahel koguni kättemaksmine iseenesele ja omale minevikule.

      Need leheküljed on inimlikud dokumendid. Nad tunnistavad, kuidas mitte ükski meist aja ühiskondlistest ja kunstilistest häältest vaba ei ole, ja ilmuvad veel ühena tõendusena igavesele kõige-muutumise-seadusele. Nad on osa inimese elust, ja sellepärast peaks neil osaltki õigus elu pääle olema.

      I

      ASUJA

      Enne oli siin ainult põline mets kohisenud, mille südamesse harva elava inimese jalg puutus. Kümnete verstade kaupa venis metsik laan pimedate padrikute ja samblasoodega, kuhu suuremad loomadki ligi ei pääsenud. Pikajalgsed kured elasivad siin, üksikute soosaarte pääl ehitasivad nad pesi, kevadest kuni sügiseni püüdsivad nad madalas vees sulistades konnasid. Suures arvus ilmusivad siia nepid, koovitajad, metshanid ja pardid, et sügisel jälle pikas reas halli taeva all lõuna poole lennata. Paksus kuuse padrikus oli hundipaari pesa. Eemal soodest ja järvedest, lüngi langenud männa mehiste juurte all elas laisk mesikäpp oma vanaduse päivi.

      Metsa omanik ei tuletanud oma omandust palju meeldegi. Kord oli mõisavalitseja temale öelnud:

      „Tarvis oleks seda metsa vähendama hakata. Saaks puud, saaks põllumaad.”

      Vana mõisnik oli käega visanud:

      „Ei maksa. Ei tasu vaeva ja kulu. Las järeltulejad teevad.”

      Ja vanaviisi kohises mets pehmel sui õhtul ning mühises sügise tormisel ööl. Iga päev tõi selles ääretus laanes suuri muudatusi: tuhanded ja sajadtuhanded taimed ning loomad siginesivad, sündisivad elule, võrsusivad ja kasvasivad, tundsivad nooruse kiresid kuumadel kevade öödel lauldes ning õitsedes, kuni jälle oma meheea üle elasivad, vananesivad, kõdunesivad, langesivad ning surivad. Kuid nende kaduvate asemele asusivad kohe tuhanded ja sajadtuhanded uued, ja nii mõnedki aastakümned ning sajad ei olnud siin muudatust tunda. Igal kevadel kattis metsaalust noor rohi ja puud läksivad lehte, sügise tuul kandis need jälle ära, ja uuesti hulus talvine tuul metsas, kandes männa ja kuuse okkaid ühest laane otsast teise. Ükski uus ja võõras hääl ei pannud õhku värisema. Vaikus kuulas vaikust, vaikus ajas vaikusega juttu, kuid vaikus ei sünnitanud häält, vaid ainult vaikust.

      Jaak oli juba enam kui nelikümmend aastat vana. Juba kakskümmendviis aastat oli ta mõisat orjanud. Tema käed olivad krobalised ja otsaesine kortsus. Ära oli kadunud puna ta põskedelt ja rõõmus meel ta silmist. Kinnine oli tema süda ja kasin tema kõne.

      Kuid mida vähem ta rääkis, seda visamini haudus ta omi mõtteid.