Liivakell. Friedebert TuglasЧитать онлайн книгу.
tõmbas, siis unistas ta oma kodu üle.
Ta nägi, kuidas ta raendikul kändusid kaalus ja sõõrdu põletas, kuidas karuäkke üle kändude ja kivide käis, kuidas idanevad seemned kütismaasse langesivad ja kasvama hakkasivad, kuidas siis vikat vilja sees vihises ja sirp sihises, kuidas koodid kopsisivad ja puhtad, rasked terad läbi sarra rehealuse põrandale varisesivad. Ning ta suikus, silmade ees väikene kollane maja värisevate haabade vahel lagendiku serval.
Kuid tema polnud ainult unistajaks sündinud. Ju lapsena teadis ta, et uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki. Aastate jooksul oli ta kopika kopika pääle ning rubla rubla kõrvale pannud, ja kui ta neljakümne aastane oli, siis oli temal kirstu põhjas vana villase suka sees kakssada haljast hõberubla. Salaja iga võõra silma eest luges ta neid hämaras toanurgas ja kuulas, kuidas hõbetükid langedes helisesivad ja kõlisesivad. See pani ta südame kiiremini tuksuma, ja talle tundus, nagu oleks seda raha lõpmata palju olnud, nagu jões, mis hõbedat jookseb.
Jaak palus ja sai enesele tüki maad metsa söödil. Kuid selle lapi eest pidi ta veel paar aastat mõisat ilma palgata teenima.
„Noh, saame näha, kuidas sina sääl metsas elama hakkad,” oli mõisavalitseja lausunud. „Mõisa töö teed sa küll ära, aga kas sul julgust on metsas elu alustada, seda ma ei usu.”
„Eks ma katsu, eks ma katsu,” oli Jaak pomisenud.
„Ei ma tööd karda. Küll mina murran, kui aga koht on!”
Ja vaikselt teenis ta need lunastuseaastad ära.
Tihti nägivad teised töölised, kuidas Jaak laupäeva õhtuti pärast pikka päevatööd metsa poole hiilis. Väsimust märkamata läks ta mitme versta kaugusel olevale lagendikule, laskis seljaga vastu noore haava tüve ehk heitis murule maha, pööras palge taeva poole ja hakkas uue kollastest palkidest maja pääle mõtlema. Ja kui ta pärast keskööd ehk enne hommiku koitu koju tagasi tuli, siis pomises ta iseenesega rääkida, ja teised nägivad ta palge otsekui äraseletatud olevat.
Kärsitult ootas ta aega, mil mõisa tööst lahti saaks ja oma terava kirvega padrikusse võiks asuda.
Ja aeg tuli. Jaak palkas külast vanamehe, viskas leivakoti leiva ja silkudega õlale, heitis teise õla pääle kirve ning kadus nädalateks metsa.
Varasel kevade päeval, kui veel lumehanged metsa all valendasivad ja nõgusid lobjak ja jäätus täitis, ärkas isahunt ehmatanult hommiku unest üles. Lömitades hiilis ta kuusepadrikust välja, et selgemini neid imelikka hääli kuulda, mis eemalt kostsivad. Ettevaatlikult astus ta läbi võsa ja lähenes väikesele lagendikule. Ehmatanult jäi ta seisma, pistis pää kadakapõõsast välja ja nägi imestades, kuidas kaks uut elukat, kellesuguseid varem metsas polnud nähtud, põlise männa tüve pääle tagusivad, nii et laastud lendasivad. Korraga kõikus mänd hundi silmi ees, taarus, vaarus, tudises päälaest jalatallani ning vajus siis hirmsa kärina ja raginaga läbi puhkeva haava salu külmetanud maa pääle. Hunt punus nagu kiil metsa, taha vaatamata.
Aga kirve hoobid kestsivad edasi. Uudishimulikult tulivad loomad lagendiku servale, küünitasivad omad pääd põõsastest välja ja imestasivad selle üle, mis lagedal sündis. Siis pistsivad nad omad ninad ja nokad kokku ning hakkasivad asja arutama. See oli midagi imelikku. Keegi ei olnud ennem midagi sarnast näinud. See ei kuulutanud hääd. See kuulutas halba endistele metsa elanikkudele.
Kuid lugu jätkus. Jälle langes uus mänd, veel suurem, veel tugevam. Kurg tõusis kisendades lendu. Karu pööras pesas pahaselt teise külje.
Olivad viimased kevade päevad. Punane laupäeva päike oli juba ammu metsa taha langenud. Õhtu videvikus seisis lagendiku serval väikene kollane kooritud palkidest maja. Läbi aknaaugu, kus veel raamisid ei olnud, vaatas Jaak pimeneva lagendiku pääle. Ühelpool sinetas õhtu udus kadarik, teiselpool aga mustas kõrge metsasein. Jaak mõtles.
Ta nägi noort odra orast lagendikul lainetavat. Ta nägi naist väikese rinnalapsega uksepakul istuvat. Aga pisikene valge pääga poisikene mängis juba vihmast ja päikesest halliks läinud seina ääres. „See on minu pere”, mõtles Jaak, ja ta süda läks nii imelikult soojaks.
Ta astus õuue ja ligines aeglaste sammudega omale põllule, kus paar vagu kartulid ja natukene otre ning kaeru kasvas. Nii palju oli ta mahti saanud maja ehitamise kõrval põldu harida. Mõttes käis Jaak ringi põllu ümber, vaatas oma esimest vilja ja astus siis kodu poole.
Maja lähedal seisatas ta, tõstis pää üles ja vaatas kaua oma uue maja pääle. Kõrgel maja kohal seisis kuusepuust rist, aga selle haru pääl kõikus reburaigastest ja palukavartest pärg. Seinte pääl kollendasivad paaripuud. Katust polnud veel pääl.
Kaua seisis Jaak ja vaatles maja. Ta süda oli rõõmus ja ta oli enesega rahul. Siis astus ta sisse ja heitis vanamehe kõrvale laastude pääle maha. Ta kuulis, kuidas vanamees norskas ja laastud mullast põrandal kahisesivad.
Varsti magas mees kõvasti ja puhkas päeva väsimust. Uue maja seina ääres istus aga hiline ööpikk toominga oksal ja laulis omi vanu ja igavesti uusi viisisid, nuttis ja kaebas, hõiskas ning ilutses.
Kõrgele üle metsa heljus kütisesuits. Kang murdis kändusid, tuli põletas need tuhaks. Metsa raiuti ja laastud lendasivad. Ja nii kulus aeg.
Ühel vihmasel sügisepäeval tuli vana metsavaht Jaaku vaatama. Nad istusivad mõlemad küdeva ahju ees, tõmbasivad hargiga tuha alt küpsenuid kartulid välja, puhkusivad nende pääle ja sõivad. Väljas läks pimedaks ja vihma tuli veel valjumalt. Siis võttis metsavaht oma viinaplasku välja. Nad rüüpasivad mõlemad, ja nende tuju läks hääks.
„No oled sina aga tööd teinud!” kiitis metsavaht.
„Eks ikka ole,” lükkas Jaak tagant, omade krobaliste käte pääle vaadates.
„Nüüd on sul maja ja maa, – mis muud, kui aga perenaine maija!”
Jaak ainult nohises vastuseks.
„Jaak künnab kesapõldu, perenaine jookseb lauda ja aida vahet ning pojad ajavad karjapasunat, – mis Jaagul siis viga!”
Ja metsavaht, see vana ümberluusija, üksik ja koduta kui susi, naeris täiest kurgust.
Kuid Jaak ei naernud.
Kui talvel tuul metsas hulus ja keegi otsekui pööningu lael kõndis, siis oli tal õudne olla. Ta mõtles kõikide nende tööde pääle, mis tal teha oli, käänas ühe külje päält teise pääle, kuid ei saanud rahu. Kellele ta teeb oma tööd? mõtles ta.
Kevad-talvel käis ta taludes päiviti linatöös ja kevadel mõisas. Kui ta õhtuti läbi metsa tuli, tundis ta sulava maa lõhna. Ta murdis kase oksa ja katsus sõrmedega, kuidas vaik kleepis.
Tema nõu muutus ikka kindlamaks. Ja kui ta veel ootas, siis ainult sellepärast, et ta oli harjunud ootama. Elu on liiga tõsine asi, et kergemeelselt rutata. Ja Jaak ei olnud enam noor.
Maja seinad olivad veel valged, kuid esimese helgi oli päike ning vihm võtnud. Uksed ja aknad olivad kaseokstega ehitud. Kõrgel õle-katuse kohal lehvis pidulipp, lipust allpool kõikus aga värske pärg. Läbi lahtise akna kostis inimeste kõne kõmin metsa nagu mesilaste sumin tarust.
Jaak pidas pulmi. Need olivad väikesed pulmad. Mõrsja sugulased ja Jaagu tuttavad istusivad süldikausside ümber. Vana metsavaht istus laua otsas, viina pudel ees, ja tema kõnedel ei olnud otsa ega äärt. Kui ühe loo lõpetas, siis teise kohe alustas. Ja nii kestis nalja kuni hilja õhtuni.
Aga pulmapäeva õhtul läks noorpaar üksi põldusid vaatama. Mõrsja oli tõsine ja vaikne. Ta ei olnud enam noor ja ta oli vaene, kuid Jaak teadis, keda ta võttis.
Nad tegivad ringi põllu ümber ja peatasivad siis metsa ääres, kust nendele nii vili kui ka maja kätte paistis. Nad vaatasivad kõike seda mõne silmapilgu vaikides ja hakkasivad siis omadest tuleviku plaanidest kõnelema.
Palju oli neil tööd teha! See oli ainult algus, mis siin näha oli. Hooneid pidivad nad ehitama ja maad harima, karja muretsema ja majapidamist korraldama. Praegu oli neid