Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.

      Suuri silmi uudistas plika loomapuure, kus oli palju valgeid hiiri ja rotte ning ka merisiga härra Voldemar ― kontrollkatsete veteran; nii palju oli tüdrukul siiski aru peas, et ta mitte ei küsinudki luba loomakesi silitada.

      Ühes vitstest korvis kaagutas valge kana. Kui Kati küsis, kas see muneb ka, sai ta vastuseks, et muneb küll, aga neid mune ei tohi süüa, sest kana on haige ja mune süües, isegi puutudes, võib tõve külge saada. Kas kana on nii haige, et suppi ei saa tast kah teha? päris Katja. Ei saavat jah! Seda kohe täitsa kindlasti. Munadest nii kindlalt vist ei peagi tõbe saama, sest vaata, AIDS’is emade munarakkudest sünnib ju ka terveid lapsi.

      "Kas see kana siis AIDS’is? See… hirmus haigus…" kohkus Kadi.

      "Kana-AIDS’ist ma pole kuulnud. Ma tõin lihtsalt näite, et haige linnu munades ei pruugi haiguseidusid ilmtingimata sees ollagi. Kuigi on tihti ka."

      "Sa kukk võiks pidada, Ärni, kukk ju tubli лlaulu… mjees," arvas Kati ja kaotas viletsa loksuva ja veel ka ohtliku sulelise vastu huvi.

      Fluorestsentsmikroskoopi, termostaate ja labori pisividinaid uuris Kati ka, kuid eriti tugeva mulje jättis talle just suur vedela lämmastikuga täidetud nõu, kus hoiti klaastorukesi bakteritega. Seal see Ärni kollektsioon oligi, millele ta kandidaaditööd tehes alguse pani ja mida hiljem rohkem inertsist täiendas.

      Ärni pistis nõusse võilille, mis silmapilkselt läbi jäätus, ja kui Ärni selle ilusa klaasja lille Katjale otsekui ehte ulatas, purunes see tüdruku suureks imestuseks kohemaid kildudeks.

      Kui tüdruk teada tahtis, kas Ärni "külmatõrs" on puhtast hõbedast, lausus Ärni naljatades:

      "Kuidas siis muidu…"

      "Sina vjäega rikas mjees…" arvas plika ja jäi mõttesse, pilk kauguses.

      Aga päris enne äraminekut märkas Katja-Kati Ärni töölaual veel üht silindrikujulist plekist karpi, mille kaanele oli trükitud imeilus muinasjutuline ja säravvärviline pilt pikkade valgete, õlgadeni ulatuvate juustega ja hirmuäratavalt veripunase suuga naisest, kellel kalasaba taga. Kuldset ja hõbedast, sinist ja roosat, mururohelist ja veinipunast ― oh mis kauneid lapsemeelseid värve selle karbi kaanel küll kõik oli!

      "Milleks see ii-лus karp sul, Är-nii?"

      "See pole mingi lihtkarp. See on minu humidor."

      "Mis see humi…door tjahendab?"

      "Tähendab karpi või muud topeltkaanega nõu, mille saab nii tihedasti kinni panna, et seal sees midagi ära ei kuiva; kõik püsib just täpselt niisama niiskena, nagu sinna pannes oli. Kust see karp, näe, tsaariaegsed Ъ-id ― tvjõrdõi znak’idki peal ― aga pärit on, ega ma teagi. Mul on tunne, et minu vanaisa hoidis selle sees tubakat. Tubakas peab ju ka parajalt niiske olema. Vanaisa oli kange piibumees."

      "Aga sina ju ei ole piibu…mjees. Mis sinul seal kärpis sjees?"

      Ärni hakkas naerma.

      "Ei midagi, mis sulle meeldida võiks. Mul on seal ainult paar kübet kirbukakat."

      "Kirbu-kakat…?! Nalja sina tjeed…"

      "Ei tee üldse. Mina uurin seda kirbu mustust mikroskoobi all. Tahan teada, kas on batsillid sees."

      Katja-Kadi tõmbas suurräti nurgad koomale ― ju hakkas tal jahe ―, aga kujutlus vanast targast mehest, kes läbi luupide kirbukakat uurib, ajas ta vägisi turtsuma.

      "Mis sa itsitad omaette?"

      "Mina mõtlen, et see vana mjees, kellega Katja elab või nii, o-on üks kirbukakauurimisemjees… Vaat mis vjälja tuleb."

      Küla aga vaatas Pruusti luitundkollast maja halvakspanu ja salalusti seguga: häbielu elatakse seal ― vaat mis! Varsti seitsmekümnene vanamees koinib plikat! Mingit poolpätinnat. Alaealist. See peaaegust et nigu lapsevägistamine. See heidab tervele külale paha valgust. Kus küll korravalvurite silmad on?!

      Leskproua Inge sõitis nende heki tagant mitmel korral läbi ja sülitas majast möödudes iga kord ― lirtsti! Ehkki endisele direktrissile sülitamine poleks nagu sobinud.

      [email protected]

      Mina eelistaksin igasugu eurodele kõll-raha!

      Ärni Pruust, pensionär

      [email protected]

      Tetratsükliiniga batsille rünnata ― seda võib võrrelda tuumarelva kasutamisega inimeste maailmas!

      Ärni Pruust

      Bakterioloog-pensionär. Ametiühingu liige (kauaaegne)

      7

      Ega Pruusti elu alati mõnus olnud. Kui narkots tundus ta tervisele väga hästi mõjuvat ― toniseeris siis ―, piirituse-viinaga oli ikka nii, nagu juba ammu teada. Eks viinavärk kuulu juba iidsetest aegadest normaalse inimese normaalse elu juurde. Aga järgmisel hommikul on selle joogi üleliia tarvitajal ikka väga-väga sitt olla. Eriti, kui mingit piiri pole peetud. Teada asi ― viin on ikka kavalam, kui meie mõistame olla. Olgu täna või pronksiajal. Ükspuha.

      Ühel hommikul, kui eelmisel õhtupoolikul seda ohtlikku, väga ja väga salakavalat jooki ohtrasti timmitud oli ― piiritust täis kallatud liitrise piimapudeli vedelikunivoo paistis peaaegu kolmandiku võrra langenud olevat ―, pidi ta külapoodi minema. Joomise kõrval peab inime ju ka sööma! Aga vanal Pruustil oli jube sant enesetunne. Ta tahtis midagi haput ja midagi soolast. Ei oska öelda täpselt mida. Aga kindlasti ei tahtnud Pruust sel hommikul kellelegi silma sisse vaadata, kõige vähem veel poe-Liinele, kes inimese näost täpselt välja loeb, milles asi ja mis see inime eile tegi.

      Kui Ärni leti taha jõudis, tellis ta purgi mulgi kapsaid, teise hernesuppi, siis veel igaks juhuks, ja et mitte tavalistest külameestest erineda, ka kaks pudelit õlut. Aga kui talle magama jäänud Katja-Kati meelde tuli, palus ta veel paarsada grammi šokolaadikomme ka. Ja see oli viga! Sellest loeti otsemaid välja millegi tõestus.

      "Ja milliseid teie noorpreili eelistab?"

      "Ma viin kompvekid koerale. See tahab pärast kondijäramist ikka magusat peale." See oli ju hale hädavastus, kuid mõjus kas pilkava või liigselt enesekindlana, igatahes eriti pahasti. Proffus tahab Liine kulul nalja teha või mis?!

      "Kaheksakümmend kolm seitsekümmend viis," oli napp vastus. Kitsaks tõmmatud verevaeste huulte vahelt.

      Ja nüüd tuli nii välja, et Pruust äkki ei leidnudki raha. Kuskile ta ju oli ühe sinise raha ometigi pistnud. Aga kui inimesel on pohmell, mida ta kogu jõust varjata püüab, ja kui siis sel õnnetusehunnikul midagi veel ka viltu läheb, on äkki jaksul ots.

      "Ma… ma vist unustasin raha koju. Ma… lippan koju tagasi ja toon. Viie minuti värk." See "lippan" kõlas täitsa valesti ― poisikluti, mitte professori sõnapruuk.

      "Kaup jätke siiski esialgu siia!" See lausuti mõnitavalt.

      "Sa kuradi lits! Verevaene kondibuketist ennasttäis lits!" kirus Ärni mõttes. "Tahab teist inimest nimme alandada…" Aga tuleb tunnistada, et see oli üks nutune ja abitu kirumine. Pealegi, ükski naisterahvas ei olnud vähem lits kui poe-Liine. Võib-olla oleks ta tõesti ehk oma lahke südame tõttu ka kerge anniga naisterahvas võinud olla ― mõistev, hea, andestav ―, aga ju polnud kellelgi selle väliselt kalgi punapea järele tahtmist. Mis iseenesest ju kurb.

      Kohe, kui Pruust uksest välja oli astunud, leidis ta sinise raha üles. Kuidas ta küll seda kõige käepärasemast välistaskust ometi ei leidnud?!