Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo KunnasЧитать онлайн книгу.
Kas varjuteatri libasõdurite seas oli ka reaalseid üksusi?” tahtsin teada.
„Ei olnud. Libainvasioonide jaoks oleks olnud vaja tervet pataljoni. Brigaadiülemal polnud üleliigset pataljoni kusagilt võtta,” kuulsin vastuseks.
Mul ei olnud rohkem küsimusi. Säärases olukorras tavapäraseid Banzai-tervitusi ei vahetatud lahinguarvuti kaudu, seda tehti vaid näost näkku. Ma ei saanud musta õhukest valge päikeseketta kujutisega riideriba, kuna pataljoniülemal polnud aega ega võimalust seda mulle anda. Samamoodi polnud minul enam aega anda neid kompanii võitlejatele.
„Jumal aidaku meid kõiki,” ütles pataljoniülem lõpetuseks.
Sekundid kulusid. Ei olnud aega mõelda. Aja surve kukkus selga nagu hiiglaslik mägi.
„Palju meil tulejuhte alles on?” küsisin lahinguarvutilt.
„Seitse. Kaks neljandas rühmas, kolm teises rühmas ning kaks esimeses rühmas. Lisaks oled sa ise ka võimeline tuld juhtima.”
Kompanii kaheteistkümnest tulejuhist oli viis langenud või haavata saanud. Eriti karm oli olukord kahest verest tühjaks jooksnud rühmast kokku pandud uues allüksuses. Seal oli kuuest tulejuhist kaks ellu jäänud.
Käskisin lahinguarvutil taas kogu kompanii intraneti kontrolli alla võtta, et minu sõnum jõuaks iga võitlejani.
„Kõik allüksused. Vaenlase tankidiviis „Sarrendë” umbes seitsmesaja tanki ja paari tuhande libatankiga liigub praegu meie suunas. Vaenlase luure jõuab kompanii positsioonideni umbes viieteistkümne ning esimene ešelon üheksateistkümne minuti pärast.
Meie ülesanne on viivitada vaenlase edasiliikumist vähemalt kakskümmend minutit alates lahingukontakti saavutamise hetkest. Me peame võitma nii palju aega, et kolmas ja neljas pataljon jõuaks maabuda. Kolmas pataljon ei maabu meie alal, vaid koos neljandaga.
Teise ja neljanda rühma ülemad, saatke viivitamatult välja kaks, esimese rühma ülem, üks tulejuhtimisgrupp lääne suunas. Paigutage grupid koos julgestusega rühma põhipositsioonist vähemalt kahekümne kilomeetri kaugusele. Hävitage laevastiku tulega nii palju vaenlase tanke kui suudate.
Tõrjume vaenlast allüksuste põhipositsioonidel nii kaua, kuni see on meie võimuses.Anname kamraadidele võimaluse takistusteta maabuda ja lahinguks valmistuda. Mitte miski ei saa pääseda meist üle, mööda ega läbi, seni kuni viimane mees on elus ja võitlusvõimeline!”
Nende sõnadega andsin võitlejatele nii tugeva psii-impulsi, nagu olin vähegi võimeline. Enam polnud midagi säästa ega kaotada. Igal sõduril oli vaja kindlat tahet ja rahulikku meelt, et vastu võtta see, mis paratamatult tulema pidi.
Üksteise järel kandsid rühmaülemad ette, et nad on käsust aru saanud.
„Härra kapten, kui ma saadan kõik tulejuhid ette, kes siis rühma põhipositsioonil tuld juhib?” See oli Sajdin. Ma kõnetasin oma lähemaid alluvaid alati eesnimepidi ja sinatasin neid. Nemad teietasid mind. Ka pataljoniülem sinatas mind, kuid mul poleks pähegi tulnud teda sinatada.
Olin seda küsimust oodanud.„Teen seda ise,” vastasin lakooniliselt.
Võitlejad asusid tegutsema. Iga sekund oli kallis.
Tulin pooleldi sissevarisenud tunnelist välja ühele laskepositsioonile, kus lösutas pihtasaanud tankivrakk. Hüppasin soomuskattele ning vaatasin lääne suunas, kust vaenlane pidi tulema.
Kas nad pääsevad meist üle?
Meie vana „pantri” tõusulagi kohalikes tingimustes oleks olnud umbes kuus tuhat meetrit, seega vaenlase tankidel ei saanud see olla väga palju suurem. Meie kergete antiainegranaadiheitjate laskekaugus oli umbes kakskümmend kilomeetrit. Enne invasiooni otsustas brigaadiülem, et tavaline plasma-automaat kõlbab sellel operatsioonil üksnes enesekaitserelvaks. Seepärast jagati antiainegranaadiheitjad välja igale teisele brigaadi võitlejale. Ülejäänud, mina kaasa arvatud, said automaatide juurde püssigranaadiheitjad, millega sai lasta väiksemaid, kuni ühe sajandiku grammiseid antiainegranaate. Nende laskekaugus oli tagasihoidlik, vaid viis kilomeetrit, kuid need olidki mõeldud esmajoones lähivõitluseks.
See-eest lahingutoetusrühma raskete granaadiheitjatega võis lasta koguni kuni viiekümne kilomeetri kaugusele. Nendega sai lasta ka suuremaid, kuni kolme grammiseid antiainegranaate.
Seni, kuni me elus ja võitlusvõimelised olime ning vastupanu osutasime, oli meist raske üle pääseda.
Kas nad pääsevad meist mööda?
Maastik oli tasane, välja arvatud üksikud madalad künkad. Kolm kõige olulisemat kõrgendikku oli meie valduses. Need ei paiknenud üksteisest kaugemal kui kakskümmend kilomeetrit ning rühmade laskesektorid osaliselt kattusid. Kolme rühmaga võisime tule all hoida üle saja kilomeetri laiust riba.
Kuid oli ka väiksemaid, alla saja meetri kõrgusi seljandikke, mis pakkusid vaenlasele varju ja manööverdamisruumi. Kaugemate küngastega ei saanud midagi ette võtta, aga paar lähemat, mis tekitasid otse meie külje all oma tulele ligipääsmatuid „surnud tsoone”, ähvardasid kujuneda tõsiseks probleemiks. Näiteks seesama kaheksa ja pool kilomeetrit põhja pool paiknev kõrgendik 87,5, mis oli olnud neljanda rühma rünnaku lähtealaks. Peagi muutub see vaenlase rünnaku lähtealaks.
„Palju kolmegrammiseid antiainegranaate läheb vaja, et kõrgendik 87,5 maatasa teha?” küsisin lahinguarvutilt.
„Kõrgendiku 87,5 tasandamiseks ümbritseva maapinnaga on vaja üheksa kuni kuusteist kolmegrammist antiainegranaati. Kui lasta kogupaukudega kolmest relvast korraga, kulub granaate vähem.”
Kahe- ja kolmegrammised antiainegranaadid olid liiga võimsad, et lasta ühte vaenlase tanki, kuid liiga nõrgad, et hävitada mitut korralikku vahet hoidvat lahingumasinat korraga. Neid polnud mõtet säästa.
„Viies, tehke kõrgendikud 87,5, 69,3 ja 48,2 kahe- ja kolmegrammiste antiainegranaatidega maatasa. Teeme laskesektori puhtaks ning saame kõige ohtlikumatest „surnud tsoonidest” lahti. Goran, ära laskemoona säästa. Meil ei lähe seda enam vaja,” andsin lahingutoetusrühma ülemale leitnant Mitičile käsu.
„Sain aru. Teen kõrgendikud 87,5, 69,3 ja 48,2 maatasa. Alustan kõrgendikust 87,5. Kas põletan ka metsa ning hävitan kõik hooned kahekümne kilomeetri raadiuses? Laskesektori puhtusele tuleks see kasuks.”
„Ei, seda pole vaja teha. Sellest poleks kasu, sest vaenlane ei ründa maapinnal, vaid õhus. Samuti võib seal olla tsiviilelanikke.”
Üleliigset hävitustööd polnud vaja. Inimesed hukkusid, metsad põlesid ja hooned hävisid ilma selletagi.
Jah, mööda meist pääses. Kas või maapinnal manööverdades. Või lõppude-lõpuks tunnelite kaudu. Me saime muuta möödapääsemise vaid raskemaks ning aeganõudvamaks. Kuid miks peaks vaenlane üldse üritama meist mööda pääseda? Mida ta sellega saavutaks? Vastupidi, vaenlase eesmärk sai olla vaid üks – meid iga hinna eest võimalikult kiiresti hävitada. Vaenlasele pidi olema selge, et maabunud invasiooniüksus on vaja nende koduplaneedi pinnalt minema pühkida enne, kui uusi üksusi juurde tuleb ja me hakkame portaali üles panema.
Kas vaenlane pääseb meist läbi?
Vaenlasel oli terve tankiarmee, kuid polnud jalaväge. Meist jagusaamiseks peaksid vaenlased jalastuma ning mees mehe vastu jalgsi võideldes meid lööma, täpselt samamoodi, nagu me ise olime äsja kõrgendiku 443,8 hõivanud. Vaevalt tankistid seda tegema hakkavad. Kuid mine tea! See planeet oli täis üllatusi.
Vaenlasel olid meie positsioonid teada. Nende luure-sensorsüsteemid võimaldasid meid vabalt jälgida. Seepärast oli mõistlik lahingut alustada kohe, kui nad jõuavad meie tulejuhtimissüsteemi ulatusse, see tähendab umbes kaheksakümne kilomeetri kaugusele eelpositsioonidest.
„Esimene, teine, neljas, viies. Paigutage põhipositsioonidele korraga ainult üks jagu. Ülejäänud võitlejad las istuvad varjendites. Võitlejad ei tohi laskepositsioonile jääda ning tuld anda mitte üle kolme sekundi korraga. Tulejuhid ei tohi ühelt positsioonilt tuld juhtida mitte kauem kui kaks sekundit. Kaotusi asendage ühekaupa, niikaua