Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo KunnasЧитать онлайн книгу.
kes tahtis saada invasioonijalaväelaseks, pidi endale aabitsatõed selgeks tegema. Need pärinesid Esimese maailmasõja ajast. Seepärast ei säästnud klassijuhataja meie drillimisel aega ega vaeva.
Kella neljaks hommikul oli pataljon vaenlase positsioonidest läbi murdnud. Ööpimeduse varjus saadeti meile toeks veel kaks pataljoni. Järgmisel päeval tõrjusime mitu vasturünnakut ning öösel pealetung jätkus, seekord, tõsi küll, ilma meie osaluseta.
Viimasel ööl ühinesime rünnakukiiluga meist paremal ning terve prantslaste diviis jäi kotti. Rinne oli läbi murtud. Kaotasime kõigest viiendiku poistest, kuigi olime osalenud lahingutes terve nädala.
Verduni lahing oli jäänud seljataha.
„Kelle kord on tsiviilidele süüa viia?” küsisin võitlejatelt.
„Meie kord. Kohe, kui väljas pimedaks läheb, viime ära,” vastas õppur Konstantinos Davakis VIII.
Tsiviilelanikud olid linnast põgenenud, kuid üks vana naine, noorem naine ja kaks väikest last varjasid end sõja eest kanalisatsioonikäigus. Luugini jõudmiseks tuli roomata paarkümmend meetrit üle lageda ala. Mõistagi ei tasunud säärast teekonda päevasel ajal ette võtta, sest oleks olnud rumalus end ise täpsuslaskuritele märklauaks pakkuda.
Olime nad sealt leidnud, kui katakombe mineerimas käisime. Käigud viisid jõeni ning nende kaudu oleks võinud vaenlane hõlpsasti meile selja taha pääseda.
Esimene lahingukontakt sakslastega leidiski aset maa all. Nad olid liiga ettevaatamatud ja kärarikkad ning kasutasid leegiheitjat tee valgustamiseks. Polnud erilist kunsti nende neljaliikmeline luurepatrull hävitada.
Oli kiusatus surnukehad mineerida, kuid mu lahinguarvuti laitis mõtte maha. Jätsin käsu andmata. Kui kolme päeva pärast maa alla tagasi läksime, kubisesid laibad juba rottidest. Oli näha, et mõned Saksa sõdurid olid miinidele sattunud, kuid nende kamraadid olid haavatud evakueerinud. Panime siis uued miinid asemele.
Toshio oli täide tapmise lõpetanud ning tõmbas vormipluusi selga. Ta võttis väikesest kuhjast õhukese musta ketta, torkas selle massiivsesse kasti ning väntas mõne korra.
See kast, nagu kõik muudki kummalised, salapärased ja hirmkohmakad asjad kuulusid inimestele, kes olid kunagi selles majas elanud. Mõne eseme puhul ei teadnud isegi lahinguarvuti, mis otstarve sel olla võis.
Hetke pärast kostis kurb meloodia, mida saatsid tasased praksatused. Lugu rääkis mehest, kelle nimi oli Stenka Razin ja kes oli mingite röövlite, mässajate või revolutsionääride pealik. Meiegi olime mööda Volga jõge sõitnud, kui pataljon öösel algeliste veekulguritega teiselt kaldalt üle toodi.
Haisvat õli põletav lamp heitis ruumi kahkjat valgust. Vedelikku toodi meile koos toidu ja veega. Nurgas oli veel teinegi vändaga karp, muusikakastist palju väiksem, mille abil me kompaniiülemaga sidet pidasime. Kastike hakkas tilisema, kui ülemal oli asja. Parem, kui see vait püsiks.
„Anton, oled sa kunagi mõelnud, et tahaksid olla hoopis keegi teine, aga mitte sina ise?” küsis Toshio järsku.
„Näiteks Stenka Razin. Ja ühtegi kasvat poleks perse taga passimas,” segas õppur Yaakov Dori VII meie jutule vahele.
„Näed sa siin kedagi? Ainult kompaniiülem käib korra päevas kontrollkäigul. Kui ta peaks surma saama, mis siis saab? Kas keegi õppuritest pannakse kompaniid juhtima?” küsis mu lahingupaariline.
„Ei usu. Küllap äratatakse mõni kasva ellu,” kahtlesin.
„Ikkagi käitume me nii, nagu oleks neid siin mustmiljon,” ei jätnud Yaakov jonni.
„Selles ju kogu drilli mõte ongi, et me ilma kasvadeta hakkama saaksime. Mis on sellest muutunud, et klassijuhatajat enam pole? Mitte midagi. Kas sa tõesti arvad, et sakslased tõmbavad nüüd valge lipu üles ja annavad alla?”
Puhkesime koos naerma.
„Esimeses klassis mõtlesin sellele tihti. Nüüd pole enam ammu mõelnud. Arvan, et ma ei suudaks enam keegi teine olla,” vastasin lõpuks Toshio küsimusele.
„Huvitav, mida tavalises koolis lastele õpetatakse?” esitas mu lahingupaariline vastamise asemel uue küsimuse.
Kehitasin õlgu. „Pole aimugi. Lahinguarvuti ütles, et MILNETis pole selle kohta infot.”
„Peaks klassijuhataja käest uurima,” pakkus Toshio.
Noogutasin nõusolevalt.
„Räägitakse, et seal käivad poisid ja tüdrukud koos ühes klassis,” lisas Konstantinos.
„Iga kuulujuttu ei tasu kohe uskuma jääda,” jäi Yaakov skeptiliseks.
„Poisid, väljas on mingi kahtlane hääl!” hõikas äkitselt õppur Aslan Mashadov VIII, kes oli maksimi juures julgestamas.
Muusikakast kääksatas kaeblikult, kui Toshio käega plaadi pöörlemise peatas. Kamraadid asusid kärmesti oma kohtadele kuulipildujate juures.
„Kas stukad3 lendavad jälle pommitama?” küsisin, ise tähelepanelikult kuulatades.
„Ei ole lennumasina hääl,” vastas Toshio mu kõrval.
„Mu lahinguarvuti ütles, et need on tankid!” hõikas Aslan ärevalt.
„Luureandmete kohaselt ei tohiks linnas tanke olla,” vastasin. Kuulatasime pingsalt. See ei saanud tõesti olla midagi muud kui vaikne tankimootorite urin kusagil kaugel.
„Lahinguvalmidus alfa!” röögatasin, kuigi võitlejad juba olid lahinguvalmis.
Väiksem kastike tilises nurgas. Kahmasin karbi küljest musta torukujulise asjanduse ja surusin vastu kõrva.
„Siin kolmas,” kandsin ette. Tundsin ära kompaniiülema hääle, kuid jutt katkes paari sõna järel. Isegi sahinat ei kostnud enam.
Kuulatasin mõne hetke, panin toru kasti külge tagasi ja väntasin mitu korda. Sellest polnud kasu.
„Mis on?” hüüdis Toshio.
„Side katkes!”
Samal hetkel kärgatas pea kohal kõu. Laest pudenes puru. Vaikus asendus mürsuplahvatuste ja käsirelvade tärinaga.
Meie relvad vaikisid. Võitlejatel oli hea tuledistsipliin.
„Panzer IV, torn, sada viiskümmend meetrit!” karjus Aslan üle lahingumüra.
Meie kõige parempoolsem orientiir oli määratud taamal paistva veetorni järgi, mis sõjategevusest hoolimata ikka veel kangelaslikult püsti seisis.
„Veel üks tank! Jalavägi tuleb järel!” jätkas Aslan sihtmärkide osutamist. Punkriseinad vappusid, kui suurtükimürsud plahvatasid majavaremetes meie kohal.
„Jalavägi, park, kakssada meetrit,” hüüdis Toshio omakorda.
„Tuld!” röökisin. Mu hääl kadus plahvatustesse. „Suruge jalavägi tulega maha!”
Poisid avasid tule. Nad oleksid teinud seda ka ilma käsuta, sest vaenlane pidi olema juba tuleavamiskünnise ületanud. Lühikesed kuulipildujavalangud toksisid surma keeles.
Pressisin end Aslani kõrvale ja piilusin ahtakesest, lehtrina väljapoole laienevast laskeavast välja.
Tankid olid jõudnud üsna lähedale, purustades oma teel okastraattõkkeid. Jalaväelased liikusid lahingumasinate kannul lühikeste osavate sööstudega, varjudes iga maastikukonaruse taha. Kohe näha, et vaenlase sõdurid olid hästi välja õpetatud.
„Tankide tornikahurite kaldenurk ei ole piisav meie laskepesade otsesihtimisega tabamiseks,” rahustas vaikne hääl mu peas.
Äkki esimene tank peatus ja mattus leekidesse. Kompanii ainuke tankitõrjekahur, mis paiknes kõrvalmajas esimese rühma positsioonidel, oli lõpuks ometi tule avanud.
„Tank hävitatud! Põleb, raisk!” karjus Aslan, ise kuulipildujast tulistades. Saksa tankid süttisid üsna hõlpsasti põlema, kui neile vähegi
Ju-87 tüüpi sööstpommitaja hüüdnimi.