Põrgupõhja uus Vanapagan. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.
pastor ei teinud seda milgil tingimusel. Enne pidi noorpaari kolm korda maha kuulutama, siis ta laulatama ja alles pärast seda poisid hingekirja panema. Nii et Jürkal pidi kannatust olema. Aga lõpuks sündis ometi kõik nagu kord ja kohus ning nüüd võis loota, et Põrgupõhja laanekurusse asub vaikus ja rahu ning et lõpevad tühised askeldused ja vintsutused, järelpärimised ja juurdlused.
VI
Jürkal läks süda suure hulga kergemaks, kui ta kuulis, et tema eide kadumiselugu olevat ametlikult lõpetatud. Kergendus ei tulnud mitte tema enda, vaid teiste pärast. Eriti tegi Juula Jürkale muret, sest tema oli kahtlema hakanud, kas Lisete ikka tõepoolest otseteed põrgu läinud; võib-olla ei leidnud ta teed sügava lume ja tuisuga, eksib niisama mööda metsa ümber ja hakkab viimaks kodu käima, nagu teevad seda needki, kes pandud hauda mulla alla.
«Ehmatus rikub piima rinnas ära, laste kõhud jäävad haigeks,» seletas Juula oma kartust.
«Mis sa siis tühja kohe ehmatad,» rääkis Jürka. «Ei kart teist elavalt, maksab siis surnultki.»
«Õrn veri, mis muud.»
Need sõnad hakkasid Jürka südamesse kõige enam kinni. Mõtle ometi – nii tugev ja tubli naine nagu Juula, aga õrn veri. Nii et ta ise peab ikka ka natukene õrn olema – see oligi, mis hakkas Jürka südamesse kinni. Sellepärast ütles ta:
«Ära karda! Mina oma eite tunnen, läks tema jalamaid põrgu, ei kuhugi mujale. Kui tuleb tagasi, siis otseteed põrgust, aga siis on tal minuga tegemist.»
Juula süda ei saanud ometi rahu, aina kipitas teine. Sellepärast küsis ta Jürkalt:
«Kas sa ei tahaks korraks surnuaiale minna?»
«Mis sinna?» küsis Jürka vastu, ja kui Juula piinlikult vaikis, lisas: «Eks võiks korraks ka.»
Nüüd tegi Juula teist juttu, öeldes:
«Küll need inimesed on õige naljakad!»
«Misukesed inimesed?» küsis Jürka.
«Noh, eks ikka politsei ja teised. Nemad ju uskusid, et mina saatsin su eide teise ilma.»
«Mis neist nüüd rääkida,» ütles Jürka halvustavalt. «Nad uskusid ju sedagi, et need olid Lisete luud-kondid.»
«Aga ehk olidki, ä’ä ole nii hirmus kindel.»
«Sa siis arvad ka, et?..»
«Ei mina arva kedagi, aga ma muidu niisama, et kui ehk ometi, siis oleks hea, kui sina läheks surnuaiale, ikka ju käiakse haudadel, läheks ja teeks jalakannaga hauajalutsisse kolm auku ja sülitaks iga auku kolm korda, iga läraka vahel lausudes: ei sa tõuse, ei sa tõuse, ei sa tõuse. Ma läheks muidu ise, aga minu abi ei aita, sina pead, sest sinu eit, sinu liha ja veri, sina ka arbitad.»
Jürka kuulas ammuli suuga: tal polnud tänini vähematki aimu, et Juula nii tark. Kord-korralt ikka enam taipas mees, missuguse aarde ta oli leiutanud selle naisega.
«Nii et kui lähen teen, sülitan ja ütlen, siis enam välja ei saa?» lausus ta nagu endamisi.
«Pole teised saand ega saa temagi,» kinnitas Juula. «See on ammugi järele proovitud.»
«Aga ta ju ei olegi…» katsus Jürka seletada.
«Muidugi ei ole,» rääkis Juula vahele, «aga see oleks selleks, et kui oleks ja kui ta tahaks, siis ta ei saaks. Sest teised ju kõik usuvad, nagu oleks, ja kui kõik nii kangesti usuvad, siis nagu olekski, sellepärast. Ja sa ju ometi võid seda meie laste pärast.» Seda rääkides pani Juula lapsed üks ühe, teine teise rinna otsa. See mõjus Jürkasse nõnda, et ta ilma pikemata ütles:
«Hea küll.»
«Nii et sa lähed siis?»
«Küllap vist.»
«Siis pole poistel enam rohelist kõhtu karta,» naeratas Juula imevatele lastele.
Ja nüüd algasid Põrgupõhjas rahulikud ja võiks ütelda muretud aastad. Mitte, et siin poleks enam tööd tehtud või vaeva nähtud. Üht kui teist jätkus Jürkale kui ka Juulale, eriti viimasele, sest tööst hoolimata kandis ta last vahetpidamata kas rinna otsas või rinna all, ajuti siin kui ka seal. Aga Juula ei mõistnud, kuidas see võikski teisiti olla. Kogu maailmas polnud ta enese ümber muud näinud, kui et kõik sigis ja poegis. Muidu polnud ju elu üldse olemas.
Jürka töötas esiotsa enamasti ikka veel Antsule, tasus vana võlga. Ja et vanade võlgade asemele tekkisid aina uued, siis paistis, nagu ei saaks Jürka Antsu orjusest enam kunagi vabaks. Kui nõnda edasi kestis, siis oleksid ka Jürka lapsed pidanud Antsu orjama. Ants juba ütleski millalgi Jürkale, nähes tema esimesi kaksikuid:
«Kasvatad mulle karjased.»
See oli esimene kord, kus Põrgupõhja Vanapagan tundis rinnas torget.
«Kuluvad vist omale ä’ä,» lausus ta.
«Üks sulle, teine mulle,» muigas Ants.
Aga Jürka ei suutnud enam unustada, et Ants juba nii varakult heidab silma tema poistele, tema esimestele. Need olid tal millegipärast eriti südame lähedal. Ja kui ta millalgi Juula kõrval ukselävel istus, kuna poisid nende ees murul mängisid, ütles ta:
«Ants viskab silma poistele.»
«Meie omadele või?» küsis Juula.
«Aga kellele siis?»
«Mis ta neist tahab?»
«Karjast.»
«Meil omal kari.»
«Seda minagi.»
Nad vaikisid ja poisid rullisid end murul. Maailm ulatus neil alles ema kapsaaiani ja isa ilmus vahetevahel sealtpoolt maailmaotsa ning kadus jällegi sinna.
«Pead Antsuga rääkima, lasku sind koju,» ütles Juula.
«Rääkisin; ei lase.»
«Saada talle sulane.»
«Ütleb: pole minusugust sulast.»
«Pole sinusugust peremeestki. Ja sellepärast pead teda orjama?»
«Küllap vist.»
«Me ei tohi Antsult enam laenata.»
«Kui nõnda saaks.»
«Saab. Peab saama,» ütles Juula. «Laenuga ta orjastab sinu. Sinu lapsed on orjalapsed.»
«Ma olen peremees.»
«Sa oled Antsu ori. Mina olen orja naine.»
Jürka ei osanud Juulale musta ega valget vastata. Alles hulga aja pärast küsis ta:
«Kust sina seda tead?»
«Ma orjasin ise Antsu, sellest.»
Nii tähtsaid ja suuri asju polnud Põrgupõhja rahvas isekeskis veel kunagi arutanud. Nad nagu ei teadnudki tänini, et niisugused asjad olemas. Aga sellest silmapilgust peale ei andnud Jürka Antsule enam hingerahu, aina nõudis ja nõudis enda kojulaskmist. Viimaks lepiti nõnda kokku, et Jürka hakkas Antsu orjama sulasega vaheldumisi – üks nädal üks, teine nädal teine. See oli suur samm edasi. Nüüd sai kodune töö varsti teise hoo ja Juulagi nagu teise näoilme. Teoorjust aga hoopis sulase kaela veeretada – see ei õnnestunud, Ants ähvardas käemeeste ja tunnistajate väljakutsumisega, kui Jürka muidu oma jonni ei jäta.
«Kes sulle need sipelgad pähe ajab, et nii tõrksaks lähed, Juula või?» küsis Ants.
«Lapsekari kasvab,» vastas Jürka.
«Mis sest, et kasvab. Peabki kasvama, töölisi on vaja. Oled ise tubli, Juula on tubli, tulevad ka lapsed tublid.»
«Tublid, aga orjavad nannipunne.»
«Vaata aga vaata, kuula aga kuula, mis Põrgupõhja Vanapagan välja ei mõtle,» muheles Ants nagu endamisi. «Oled seda minu juures õppind või?»
«Küllap vist.»
«Kui nõnda edasi läheb, saab sinust mässaja.»
«Kui