Põrgupõhja uus Vanapagan. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.
mina murdsin ukse maha ja sulane pistis siis läbi akna välja.»
«Ah seda vemmalt küll,» siunas Lisete. «Ma jätsin ju õhtul akna lahti, et oleks magades lahedam. Küll ma ta homme käsile võtan.»
«Ütle talle, et kui ma ta veel kord toast leian, siis löön ta maha.»
«Õige, vanamees, see kuluks talle tõesti ära, rohkem ta väärt ei olegi. Ta pole õieti sedagi väärt, sest temalt pole nahka võtta nagu karult.»
«Ka karu seljast ei maksa nahka võtta, sest selle saavad teised omale,» arvas Jürka.
«Kui veel ühe karu maha lööd, siis paneme naha lakka kuivama, sealt ei tea teda keegi meie käest ära võtta,» lohutas Lisete ja lisas: «Sa võiksid muidu nüüd minu juures pisut puhata, aga kes parandab toaukse. Sulasest pole ju selleks meest. Ja ega päris ilma ukseta ikka läbi saa, kuigi suvine aeg.»
«Ei vist,» nõustus Jürka ja nõnda asus ta ööhämaruses ukse parandamisele. Kui oli tööga valmis, pidi kärmesti Antsu juurde tõttama, sest seal tõusti vara. Nõnda oli Jürkal kogu kodukäimise tulemuseks ukse murdmine ja selle parandamine, muud midagi.
«Oleks ma saand sulasegi maha lüüa,» mõtles ta tagasiminekul kahetsevalt. Aga ta unustas oma kahetsuse peagi, sest ees ootas kibe töö, mis ei andnud aega mõtlemiseks.
Ööd olid juba pikemaks veninud, kui ta jälle kord tegi käigu Põrgupõhjale. Tasakesti astus ta tuppa, sest nüüd oli uks lahti. Ettevaatlikult lähenes ta eide asemele, aga kui ta lõpuks käe sirutas katsumiseks, siis leidis, et ase oli tühi. Kuhu oli küll eit läinud? Ega ometi ühes sulasega putku pistnud?
Jürka läks välja ja ronis lakka sulase aset otsima, aga ei leidnud kusagilt midagi. Ta astus lauta: hobune, lehm ja lammas olid kohal. Kassipoeg tuli tal õuel vastu ja põgenes hirmunult toa taha. Jürka pidas aru. Viimaks kaotas ta kannatuse ja hüüdis, hüüdis mitu korda, aina valjemini ja valjemini. Nüüd tuli eit sealt, kuhu kassipoeg oli jooksnud.
«Kus sa kooberdad öösel?» küsis Jürka.
«Sa oled ikka naljakas, vanamees, tuled nagu varas südaöösel vahel harva koju ja kohe küsima, kus ma käin. Tead isegi, kus käiakse, kui öösel välja minnakse.»
«Kus sulane on?»
«Eks ta ole lakas, kus mujal. Mis sa siis temast tahad?»
«Ma küsin, kus ta on, lakas ei ole teda?»
«Siis on ta ehk hulkuma läind.»
«Ma arvan ka – sina hulgud, miks siis sulane ei peaks hulkuma, maja seisab omapead.»
«Kuis omapead, kui mina olen siin,» rääkis Lisete vastu.
Aga nüüd tuli Jürkal meelde, et toa taga välja ääres, mõnikümmend sammu majast eemal, seisab heinaküün ja et eit tuli ehk sealtpoolt. Jürka tegi minekut.
«Kuhu sa lähed?» küsis Lisete.
«Lähen vaatan, kui palju välja all küünis heinu.»
«Eks sa pärast vaata, tule nüüd pisut tuppa.»
«Ei, ma tahan kohe näha,» ütles Jürka ja läks edasi. Nüüd oli eidel suur häda vanamehega kaasa minna ja valju häälega rääkida:
«Mis sinu arusse küll on läind, et südaöösel kipud heinu vaatama. Küünis pole veel kuigi paljuke, saod alles kokku vedamata.»
Aga Jürka pistis jooksu, Lisete karjudes kannul:
«Vanamees, vanamees, sa oled hulluks läind!»
Jürka oli tõepoolest hulluks läinud. Ähkides jõudis ta parajasti sel silmapilgul küüni juurde, kui sulane tahtis sealt põgeneda, aga Jürka haaras tal ühe käega kraest kinni ja viskas ta kui heinatuusti läbi suu küüni tagasi, ise hakkas avausele valmisolevaid puid kärmesti ette laduma.
«Vanamees, hull, mis sa mõtled teha?» karjus Lisete.
«Seda sa näed varsti,» vastas Jürka.
«Siis lase ka mind sisse,» ütles Lisete ja tahtis küüni.
«Sinu löön muidu maha,» ähkis Jürka ja tõukas eide eemale.
Kui küünisuu kinni, võttis Jürka tuletikud taskust. Nüüd hakkas eit teda paluma, aga Jürka ei hoolinud millestki: ta pistis tule räästasse. Paraja tuule tõttu oli küün ühes heinaga varsti pragisev ja leegitsev tulemeri. Lähedane kadakaski võttis tuld ja põles suure kärinaga. Jürka hirnahtas kord oma kõmisevast tõrrest naerda, siis vahtis aga vaikides tulemöllu. Lisete istus natukese maa taga põlluserval ja nuttis. Kui kõik oli möödas ja küüni asemel veel hõõguvate süte ja suitsevate tükkide hunnik, astus Jürka eide juurde ja ütles:
«Soo, eit, lähme nüüd toamaile.»
Aga Lisete kargas oma nutetud silmadega põlluservalt, langes Jürkale kaela ja ütles:
«Nüüd näed isegi, et olen ikka veel sulle kallis.»
«Küllap vist,» arvas Jürka ja lisas natukese mõtlemise järele: «Kui löön su maha, oled veel kallim. Aga küünist ja heintest on kahju.»
«Ä’ä kahetse midagi, kes teab, milleks see kõik hea oli,» lohutas eit.
Kui Jürka hommikul Kaval-Antsule ilmus, rääkis ta seal, et öösel pistnud keegi tema heinaküüni välja all põlema, hulk heinu jäänud sisse. Hea veel, et tuli oli allatuule, muidu oleks ehk eluhoonetessegi hakanud. Nemad arutanud eidega, et kes seda küll pidi tegema ja «riskeerinud» lõpuks, et kas mitte sulasepoiss oma plotskiga, sest see lubanud õhtul värskete heinte sisse magama minna ja öösel polnud teda kusagilt leida. Eks näe, kas hommikuks ilmub teine või ei.
Aga ei ilmunud, sest keskhommikuks tõi Lisete Jürkale sõna, et poiss on vajaka. Nüüd teatati politseile, aga see arvas, et peab pisut ootama, kuni tuli on täiesti kustunud, muidu ei saa ju tuleasemelt otsida. Hea oleks, kui tuleks tubli sagam vihma, mis kustutaks tule.
Õhtuks oldi siiski Põrgupõhjal ja hakati tuleasemel tosima. Põhjast tuli veel põlemata heinu päevavalgele ja nende alt leiti sulane, muidugi mitte elavalt. Miks või kuidas oli sulane sattunud heinte alla, seda oli raske seletada. Ta oleks võinud ju küünist välja joosta. Ja kui tuli tabas ta kogemata magamiselt, nii et tal polnud võimalik enam midagi enese heaks teha, siis poleks ta ka heinte alla saanud. Aga ühes polnud kahtlust: tuli oli poisi enese käest lahti läinud, teisi inimesi polnud siin saadaval. Millal ärkas pererahvas? Aga peremees polnud veel sõba silmale saanudki, sest tema tuli Kaval-Antsult, tuli oma eite vaatama ja juba eemalt nägi, et tuli lahti. Pistis jooksu, sest mõtles, et eluhooned, aga kui jõudis juurde, siis nägi, et ainult küün. Põrutas toauksele, aga eit magas, ei tea maast ega taevast midagi.
«Mul võttis kohe jalad alla nõrgaks, kui kuulsin, et tuli lahti,» kaebas Lisete.
Juureldi ja uuriti, küsiti ja arutati ning sellega kõik lõppeski, ainult et Jürka pidi endale uue sulase või päevilise otsima. Antsuga sellest rääkides ütles ta:
«Poissi ma enam ei tahaks, pistab pärast elumajagi oma plotskiga põlema.»
«Mis sa arvad meie Juulast?» küsis Ants.
«Juulast,» mõtles Jürka natukene aega. Muidugi, see sobiks, sest Juula oli tüse ja tugev, suurte käte ja jämedate jalgadega, oskas hobust rakendada ja jäksas kõiki mehetöid teha. Pealegi oli ta suur meister heinakuhjade voolimises, muidu aga peeti teda pisut tohmakaks.
Jürka oli ta millalgi uuelt, suurelt heinakuhjalt maha aidanud, tema sellepärast, et tal jätkus jõudu Juula tõstmiseks. Siis olid nad mõlemad kui kaks hullu naernud ja Jürka oli siis mõelnud, et temal peaks Juula-taoline eit olema, mitte aga niisuke kiips nagu Lisete.
«Juula oleks mehe eest väljas ja tema juba plotskit ega piipu sussitama ei hakka,» kiitis Ants tüdrukut.
«Ei vist,» arvas ka Jürka.
Nõnda siis olid kaubad koos: Juula läks põlenud poisi asemele Põrgupõhja ja Jürka ise jäi endiselt Antsu orjama, oma majavara tasa teenima.
«Küllap