Kogutud teosed I. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.
tema Tohupalu Aabramile hobuse oli vahetanud, kes viru valtsi tantsis ja peremehe suuri varbaid armastas lömaks sõtkuda, seda ei tulnud Mardile meelde – laada õigus! Aga et Tohupalu Aabram Mardile hobuse vastu oli andnud, kes oma söötjail karvu kiskus ja pealagesid laastas – see oli ülekohus, seda oli vaja kätte maksta!
Võigul kelmil aga oli tõesti see sportlik harjumus, et ta inimesele, kes talle kaeru viis, iga kord karvu hakkas, aga ka ainult sellele, kes talle kaeru viis – heinaviijale ei teinud midagi. Mitte, et loom kaeru ei oleks tahtnud – ei, hoopis vastupidi, ta sõi neid suure isuga nagu mõistlik hobu muistegi. Oletatavasti oli tema rõõm kaeru nähes nii talitsemata suur, et ta seda muul kombel ei mallanud avaldada, kui et ta toojat karvustas. Ja seda harjumust ei jätnud ta maha; nii suure visadusega pidas ta temast kinni, et ta oma nõrkuse märtriks sai: kõige valusam ihukaristus ei jõudnud tema meelt parandada.
Kuna aga ei sulane ega peremees viimsest juukseuidust ei tahtnud ilma jääda, ammuks siis pealage kärnade ja armidega lasta ära narrida, siis ei jäänud muud nõu, kui võiku kahjuga edasi müüa – kahjuga, sest keegi ei julgenud talle ju kaeru viia, mispärast ruun kehval heinatoidul kaunis lahjaks oli jäänud.
Võik oli Marti ennast korda kolm kõvasti karvustanud. See valutas. Nüüd sai ta temaga ka rahalist kahju. See valutas veel enam. See ühendatud valu kees Mardi põues muidugi koledaks vihaks Tohupalu Aabrami vastu.
„Aabram, Aabram, sa ei pea minu juukseid hauani unustama!” ähvardas Mart kolme vandesõrme taeva poole tõstes.
Vaheaegu sündis aga Tohupalul uue hobusega sama paha nali. Sealgi karjuti appi, vannuti, ähvardati. Rooviku Mardi käest vahetatud must oli kolme päeva vältel juba üheksa valtsi tantsinud, peremehele kolm korda, tema pojale kolm korda ja sulasele kah kolm korda pahema jala suure varba peale sõtkunud. Peale neljandat päeva olid kõigil varbad laiad ja saapaninades hobukese tantsukinga kontsa augud. Hädakisast, kirumisest ja põhjamisest kajas kogu maja ligema ja kaugema ümbrusega.
,,Rooviku Mart on mind petnud – hobusel on tembud,” konstateeris Aabram õudse tõsidusega. „Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama!”
Ega Aabramilegi tulnud meelde, millise karvakatkuja ta laada õigusest teisele ristiks oli vastu andnud. Mis Mardi peast nüüd, aga näe, Aabrami jalg! Aabrami jalga ei pea Mart hauani unustama! Silm silma vastu, varvas varba vastu!
Nõnda algaski Rooviku Mardi ja Tohupalu Aabrami kuulus vihavaen.
Kuidas parisnikud üksteisele kätte maksavad?
Seda ei ole raske mõistatada. Eks ikka hobuste kaudu, ikka tüssamisega. Nüüd ei jäänud kumbki enam üheltki laadalt ära, olgu ligidal või kaugel. Igal pool olid mõlemad, igal pool püüdsid teineteisele kurja nõuga läheneda, üks varitses ja valvas teist, nina vedas nina ikka jälle kokku, ja kus vähegi võimalik, seal lõi üks teise üle. Enamasti said mõlemad jällegi vastastikku koorida nagu toogi kord, millega vaen algas.
Neid hakati üldiselt laadalelledeks kutsuma. Üks oli Mardist, teine Aabramist laadalell. Viimati neile muud nime ei jäänudki.
Aga kummalgi ei olnud aega seda nime pahaks panna. Oli neil ju alati palju oma tasukirega tegemist, kõiksugu kavatsuste haudumisega, krutskite väljamõtlemisega ja nende teostamisega. Juhtus ühele vigane või tembukas hobu kätte, siis otsis ta teise kätte ja kippus temaga vahetama. Selle asemel, et käpuga katsutava kahju kartusel teineteise eest hoiduda – pettus oli kummaltki poolt surmkindel tõmbas neid tasuhimu painav vägi ikka ja ikka jälle kokku. Nii palju ei vahetanud keegi muu parisnik kogu Virus hobuseid kui nemad mõlemad ja just teineteisega.
,,Sinu hobusekont on vigane,” ütles Mart, kui Aabram ta’ga tükkis vahetama, ilma hobust vaatamata. „Ta on vigane, puruvigane.”
„Kui hobusetundja oled, siis lisa ka ikka ilusti juurde, kust, ää huupi laima,” vastas Aabram. „Mina aga ütlen sulle, vennas, sinu enda pukkjalg on sant igat kanti.”
„Näita ära, kui hobusest midagi tead,” oli siis Mardi vastus. „Sinu suu teda sandiks küll ei tee.”
Nüüd ei ole aga parisnikule midagi suuremaks laimuks ega auteotuseks, kui et keegi ütleb, ta ei tundvat hobust ega tema vigu ning headusi.
Seepärast hüppasid mõlemad kähku hobuste seljast ja hakkasid tõsisema, külmema ja targema näoga, kui ühelgi eksperimenteerival professoril anatoomikumis ees võib olla, teineteise looma eest ja takka, alt ja ülevalt üksiluide läbi katsuma, uurima, proovima, neid sõidutama ja jalutama.
„Hobune on terve,” peab üks, „hobune on terve”, peab teine tunnistama. Ka pahu tempe ei tule ilmsiks. Seda ütlevad aga ainult endale, teise vastu luiskavad loomale vead külge, nii et hobused isegi sääraste rumaluste üle pead raputavad. Mart ütleb, Aabrami kõrvil olevat parem põlv liig jäme, kael kange, silm jooksvat vett… Aabram ütleb, Mardi linalakal olevat võltshambad suus, prei jalas ja peataud tulekul…
Vaidlus on äge, aga kaup läheb viimaks ometi kokku ja korraga on hobused vahetatud.
„Tinutada sai siiski,” irvitab Mart koju sõites.
„Kammisin teda jällegi haledal kombel,” itsitab Aabram koduteel habemesse.
Mõne päeva pärast leiab Mart, et vahetatud kõrvi paremal silmal on vaevalt märgatav uduhall kae peal – loom ei näe selle silmaga pea midagi. Aabram jälle paneb tähele, et ta linalakk esimese jala paremast põlvest on kange. Uus pettus annab nende vaenule muidugi uut hoogu. Ja jälle varitseb järgmisel laadal üks ühte ja teine teist, et kurja kurjaga tasuda. Kui muu nõu ei aita, siis antakse müüdav või vahetatav hobune, kellel mingi salaviga küljes, mõne tuttava kätte, keda teine ei tunne, ja see määrib ta teisele ikka külge. Juhtub, et kumbki nendest teist ühel laadal vastastikku ei saa petta, siis ootab järgmise laadani ja seal koorib teda siiski, maksku mis maksab, kas või ise rublat kümme või enam rahalist kahju võttes. Toob kumbki mõne teise mehe käest vigase või tembuka hobuse siis ütleb Mart, see on Aabrami jaoks, ja Aabram ütleb, see on Mardi jaoks, ning mõlemad rõõmustavad, et paha hobune on kätte juhtunud, keda vihatule võib kraesse ajada. Ent sedagi olevat ette tulnud, et nad teineteise jaoks nimme vigase hobuse on nõutanud.
Ja see kestis nõnda aastast aastani.
Seal sigis vaenule luulelik maik juurde. Nagu mujalgi ilmas muiste vaenlastega juhtunud olema, nõnda siingi: ühel oli naitmisealine tütar, teisel naitmisealine poeg. Ja need noored inimesed said väga ebatavalisel viisil teineteisega tuttavaks.
Rooviku Mart oli tütrega, Tohupalu Aabram pojaga Kulina jaanilaadal käinud. Mõlemad isad olid hobuseid vahetanud ja teineteist muidugi jälle tüssanud, nagu see nende vahel teisiti ei võinud ollagi. Mõlemad varusid parajasti koju sõitma, jõid ainult veel kõrtsis liiku – liiku jõid nad parisnikkude püha kombe järgi ikka, sest nii kaugele nende vaen siiski ei küündinud, et nad seda isaisade iidset pruuki oleksid unustanud. Ja kuna nad kõrtsis liiku jõid, seisid hobused kõrtsi ees ning ühe vankril istus tütar Kata, teise omal poeg Siim.
Kata piilus Tohupalu uue hobuse esimeste jalgade poole ja muheles pilgelisti.
Siim luuras Rooviku uue hobuse tagumiste jalgade poole ja muigas kahjurõõmsalt.
Siis vahtis Kata Tohupalu vankri aisade peale ja väristas naeratades pead. Siim silmitses Rooviku vankri eesmist otslauda ja silus itsitades oma noort valget habemehärma lõua ümber.
Nõnda piiludes ja luurates hälbisid nende pilgud aisadest ja otslauast aegamisi eemale, kuni Kata silm korraga vilksti noormehe nina riivas ja Siimu pilk äkki noore neiu lõuga puutus. Järgmine vaade Kata poolt käis juba otse Siimu priskesse näkku ja Siimu vaade niisama otse Kata õitsvasse palgesse.
,,Kae,” mõtles Kata, „polegi nii hirmus teine, nagu kelmi isa järgi võiks eeldada!”
„Tohoo pime,” mõtles Siim, „sel ju päris inimesenägu peas, nagu polekski selle ilge Mardi tütar!”
Paari korduva pealevaate järel ütles Kata enesele: „Võiks teist koguni nägusaks poisikski pidada, kui ta mitte Aabrami poeg ei oleks.”
Ja