Kogutud teosed I. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.
pojad, mis teil ometi viga on?” hüüdis vanamees pehme keelega, sest ta oli möldril kaunis ohtrasti klaasi suudelnud. „Ega te ometi kusagil peksa saanud, et nii mõrudalt vahite?”
„Peksa mitte, aga petta oleme saanud,” urises Enn.
„Kes teid siis pettis?”
„Küllap onu seda ise kõige paremini teab.”
„Mina? Kust mina seda pean teadma?”
„Soo?” salvas Enn kibedusega. „Kas sa oma tütreid siis ei tunne?”
„Miks ei tunne,” lällitas vanamees, „kas pole prisked ja terased piigad või mis?”
„V ä g a prisked ja terased!” võrdas Jaak, mõrudalt naerma pahvatades.
Onu vaatas ühe otsast teise otsa. Ta ei saanud meeste vihasest vaatest ega pilkavast toonist raasugi aru.
„Ma küsin veel kord, pojad, mis teil õieti viga on? Kas tüdrukud teie vastu lahked ei olnud, või läksite omakeskis nende pärast tülisse? Ärge olge lapsed! Mõlemad on ju ühevõrra tublid ja jumekad; leppige aga kokku ja jätke teine teisele. Enn, sina pidid Leena saama; sa oled vanem vend ja Leena jälle vanem õde. Kas vahest Miinat sooviksid?”
„Mitte kumbagi,” mõmises Enn.
Onu ajas silmad pungi ja suu laiali. „Mis? Mitte kumbagi? Kas siis Jaak viimati mõlemaid tahab?”
„Mitte kumbagi!” urises ka Jaak.
No nüüd oli pagan lahti! Lipuvere vana ei osanud enam kolmegi lugeda. Mis see siis tähendas? Tema ilusaid tütreid, kelle viisakus ja tublidus kogu kihelkonnas tuttav oli, kelle järele nii paljude noormeeste suud vett jooksid – Lipuvere Leena ja Miina julgesid need mehed ära põlata?! Olid nad arust ära?
„Kas tohin küsida, mis teie imelik jutt õieti tähendab?” algas onu vihast punase näoga. „Kui teie minu lapsi juba nägite ja nendega kõnelesite, siis ei taipa ma muud arvata, kui et kaubad valmis, nagu teie isaema ja mina alati soovisime. Vastake, mis ma pean teie lorist arvama? Kas püüate mind vanainimest ehk narritada?”
„Onu, arvad sa, et su ees karjapoisid seisavad, keda sa oma tütardega võid tüssata!” hüüdis Enn, kellel nüüd kops täiesti üle maksa läks. “Ma ütlen sulle, sinu tütred ei kõlba viimastele kerjustelegi, ammuks siis meile, kes me tervel Viljandimaal kõige rikkamad ja toredamad poisid oleme. Sa tahtsid meid oma tütardega petta nagu koolipoisse: võta näpust, sinu ees seisavad targad mehed!”
Lipuvere vanamehe rusikad tõusid. „Teie jooksikud, teie võllanäod, teie julgete minu lapsi nõnda teotada! No oodake, ma tahan teile kelmidele näidata!”
Et vanamees viinatujus oli, siis ei tundnud ta oma äkilises vihas enam piiri. Ta kippus Ennule vägisi kallale. See aga tõukas vanamehe kerge vaevaga tagasi.
„Onu, sa oled purjus,” ütles ta põlglikult, „ega sa muidu nii väga oma puruvigaste tütarde eest seisaks.”
„Minu tütred puruvigased!” paukus onu. „See on uus nurjatu laimdus! Välja minu majast, kaabakad! Ärge mulle enam oma nägu näidake!”
,,Üks loll ja kurt, teine jalutu ja pime!” kriiskas Jaak vahele, täies vihaleegis onu sõimu pärast.
„Loll ja kurt? Jalutu ja pime? – Tooge vemblad, tooge piitsad! Ma tahan teile näidata, kuida aus mees oma laste laimamist tasub. Ma ütlen teile viimast korda: välja minu majast! Kui te poole tunni pärast minu krundi piiridest ei ole kadunud, siis lasen teid siduda ja puuri pista!”
„Juba me läheme ja täname jumalat, et santide hulgast pääseme,” karjus Jaak ja tiris ka vihase Ennu uksest, Lipuvere isa käratses nüüd hulga aega üsna üksinda toas, kirus, vandus, sõimas, kuni viimaks väsis ja uni ta silmad kinni pani. Toolilt, kuhu ta magama oli jäänud, viisid tütred ta sängi.
Enn ja Jaak pidasid väljas nõu, mis nüüd tuleks teha. Ennu tahtmine oli hobust kohe ette rakendada ja teekonda kodu poole alata, aga Jaak oli reisist ja kõrtsis joodud õllest nii unine ja väsinud, et ta venna ettepanekule vastu tõrkus.
„Sa tead, kuidas minu vaene hobune on ära aetud, ta tahab vähemasti paar tundi veel puhata,” ütles ta. „Pealegi oli vanamees täna purjus ja ei teadnud, mida kõneles. Ehk räägib homme hommikul teist juttu. Meie ei tohi ju isale kodus viiksatadagi, et me onuga nii jäledasti tülli läksime. Hommikul võiksime talle leplikult selgeks teha, et me tema vigaseid tütreid kõige paremal tahtmisel ei või kosida. Ehk saab sellest isegi aru. Poeme õige lauda lakka ja puhkame veidi. Kuhu sa südaöösel sõidad! Mõni hakkab meid viimaks veel kelmide pähe kimbutama, oleme siin ju võõrad ja võõras riides. Ehk kui tahad, siis paneme päevatõusu ajal minema. Homme on ju püha ja vanamees magab kauem. Kui heaks arvad, siis ei tarvitse meie temaga enam kokku saadagi, kuid magama peame natuke.”
Enn andis järele, nad pugesid lauda lakka magama. Ärgates tahtsid siis veel nõu pidada, kas onuga enne. minekut veel kokku püüda või mitte. Joosep oli õues seisnud ja meeste juttu pahasel meelel pealt kuulnud, kuna need teda pimeduse pärast ei näinud. Joosepile oleks kõige armsam olnud, kui nad oleksid kohe minema pannud. Noh, aga tal oli juba uus plaan kavatsetud, mille kaudu ta mulkidest siiski arvas enne lahti saavat, kui peremees üles tõusis ja kogu pettemäng ilmsiks tuli. Joosep jooksis naabriperesse Kärje Juhani järele, kellega ta varsti tagasi tuli.
„Joosep, Joosep, ae!” hüüdis korraga Ennu hääl, „magad sa ka siin lauda lakas?”
Joosep kostis alt: „Ei, ma magan aidas!”
„Kuule, ole va hea mees, aja meid enne päevatõusu üles ja pane ka meie hobune siis ette, ma annan hea jootraha.”
„Hea küll!” kostis Joosep.
Siis läks Juhaniga aita. Umbes tunni aja pärast, mil mulkide vali norin laudalakast kuulutas, et nad magasid, puges Joosep aidast ja pani ruttu ja tasahiljukesi külaliste hobuse ette. Siis puges jälle aita tagasi. Veel pool tundi möödus, siis ilmusid mõlemad mehed, Joosep ja Juhan. Nad olid nüüd kentsakas tondiülikonnas, valged linad ümber, nägude ees mustad riidelapid silma-, nina- ja suu-aukudega ning peas õlgedest keerutatud sarved. Lauda lakka pääses kahest kohast: väljast luugist ja lauda seest läbi laeaugu. Joosep ja Juhan pugesid viimasest tasakesi lakka, kus Viljandi vennaksed valjusti norskasid. Juhanil oli käes plekist karp, mille sees tulised söed hõõgusid. Need pandi hammaste vahele. Siis tõmbas Joosep Ennu ja Juhan Jaaku jalast. Mehed ümisesid ja liigutasid. Joosep leidis põhkude pealt reha ja kraapis sellega mulkide päid. Mõlemad lõid silmad lahti.
Teadmata on, kas Enn ja Jaak tonte ülepea uskusid, aga nende ehmatus praegu oli nii suur, nagu see unest uimastel inimestel, kes korraga kohutavaid kogusid eneste ees näevad, iganes võib olla. Nagu välk olid mulgid maast ja lähemal pilgul plagamas.
Enn oli nii õnnelik, et ta kohe luugi leidis ja enda redelit mööda kolinal alla kukutas, nii et kondid ragisesid. Paksule Jaagule vaesekesele aga juhtus veider äpardus. Pimesi jooksis ta kogemata selle augu peale, mis laest alla talli käis. August lendas Jaaguke läbi. Aga see ei olnud veel kõik. Just selle luugi avause all juhtus üks Lipuvere hobustest seisma, kes mingil rahutuse põhjusel päitsed peast oli ajanud. Sellele sadas Jaak suure prõntsuga otsekohe selga. Loom ehmatas, kähvas ülespoole, käändus ja väändus mitu korda ringi ja pistis viimaks talliuksest välja, mille Joosep ja Juhan vist juhtumisi lahti olid jätnud. Vaene Jaak hoidis hobuse lakast küünte ja hammastega kinni, sest peru loom lõi eest ja takka üles.
„Nüüd ruttu tondihilbud seljast ja õlgede alla!” sosistas Joosep lakas, ning lähemal pilgul olid mõlemad poisid jälle harilikud inimesed. Söed pistis Juhan karbi sees tasku.
Kui Joosep lakast maha jõudis – Juhan sai käsu silmapiirilt kaduda – nägi ta Jaagu kentsakat ratsasõitu. Hobune lõhkus nelja õue mööda edasi, Jaak lamas nagu ahv tal seljas. Äkiline uid sähvas seda nähes kavala sulase peast läbi. Maksku, mis maksab, tulgu, mis tuleb – ma katsun veel viimast krutskit, mõtles ta ja jooksis tuppa. Seal hakkas peremeest sängis raputama. See ei tahtnud ega tahtnud virguda.
„Peremees, peremees – hobusevargad