Wayward Pines. III osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
tulukesed.
Tema seljataga kostsid kriisked.
Ta riputas püssi selga ja hakkas jooksma.
Minuti pärast häälitsesid värrad teisiti.
Nad olid nüüd väljas.
Neid oli palju.
Ethan ei vaadanud tagasi.
Ta ei jäänud seisma.
3. peatükk
Kalda ümber on ohtrasti eredavärvilisi vetikaid. Kusagilt pulbitsevast maapõuest purskub jugadena mineraalvett. Lehkab tugevasti väävli ja teiste mineraalide järele.
Hassler võtab lumesajus alasti. Ta peidab rõivad ja varustusehaisva tolmumantli alla. Tal tuleb sammuda läbi kõrge rohu, enne kui ta kuumaveeallikasse poeb ja mõnust ägab.
Keskel on vesi sügav, selge ja taevassinine.
Ta leiab kalda lähedal poole meetri sügavuse paiga ning heidab pikale siledale kaljule, mis on kenasti kaldu.
Justkui temale nautlemiseks loodud.
Ta lesib neljakümnekraadises allikas, millele sajab lund. Aeg-ajalt suleb ta silmad ja meenutab vaimustusega, kui vahva oli end inimesena tunda. Elada tsiviliseeritud maailmas, kus leidus kõikvõimalikke mugavusi. Kus igal hetkel ei pidanud surma pelgama.
Ent teadlikkus sellest, kus ta on, kes ta on ja miks ta siin on, ei haihtu kunagi. Ärev hääl – seesama, mis on teda rohkem kui kaheksasada päeva kõnnumaalelus hoidnud – sosistab, kui kergemeelne oli end siin vette kasta. Mõtlematu ja hulljulge. See siin pole mingi sanatoorium. Iga hetk võib ilmuda värrakari.
Muidu on ta üleliiagi valvas, aga see allikas tuli justkui tellimise peale. Ta teab, et mälestused, mille ta siit saab, kosutavad teda veel nädalaid.
Pealegi on kaart ja kompass lumetuisus kasutud. Ilmamuutuseni tuleb tal paigal istuda.
Ta suleb taas silmad ja tunneb lumehelbeid oma ripsmetel.
Eemal kuuleb ta heli, justkui pinnale kerkiv vaal paiskaks vett õhku – üks väiksematest geisritest on äsja pursanud.
Teda üllatab, et ta suudab naeratada.
Esmalt nägi ta seda paika oma vanemate keldris EncyclopaediaBritannica XYZ-köite luitunud värvifotodel – 1960. iseloomulikes riietes rahvamass laudkõnniteel uudistamas, kuidas Old Faithful keevat mineraalvett sülgab.
Poisikesepõlvest peale on ta siiatulekust unistanud. Ta poleks aga kunagi osanud arvata, et külastab Yellowstone’i säärases seisus.
Kahe tuhande aasta kaugusel tulevikus, kus maailm on puhta hukka läinud.
Hassler võtab peotäie kruusa, et ihult maha hõõruda pori ja mustust, mis teda turvisena katab. Keset allikat, kus vesi küünib üle pea, sukeldub ta üleni vette.
Kui ta on mitme kuu järel esimest korda puhas, ronib ta allikast välja ning istub härmas rohule, et end jahutada.
Õlgadelt kerkib auru.
Kuumus on ta pea uimaseks ajanud.
Teisel pool auru ja keerlevaid lumehelbeid paistavad igihaljad taimed rohumaal vaid hädavaevu.
Ja siis…
Kuhi, mida ta varem pidas põõsaks, hakkab hoopis roomama.
Hassleri süda seisatab.
Ta ajab selja sirgu ja pingutab silmi.
Ta pole kindel, kui kaugel see on, aga kindlasti alla saja meetri. Sääraselt vahemaalt on kiusatus pidada seda roomavaks inimeseks, ainult et maailmas pole enam inimesi. Vähemasti mitte väljaspool voolu all olevat okastraadiga tara, mis kaitseb Wayward Pinesi linna.
Üks inimene siiski on.
Tema ise.
Kogu läheneb.
Ei.
Kogud.
Lausa kolm.
Sa tohman.
Hassler on paljas ning ta ainus kaitsevahend – .357 – on peidus teisel pool allikat tolmumantli taskus.
Isegi Smith & Wessonist poleks suurt abi kolme värra vastu, kes lumetuisus kohe temani jõuavad. Kui ta oleks ettevaatlikum olnud ja neid aegsasti märganud, oleks ta võinud üks või kaks Winchesteriga maha sirutada. Ja teinud viimase pähe revolvrist otselasu.
Niiviisi heietada on aga mõttetu.
Nad tulevadki allika juurde.
Hassler libiseb käratult kaelani vette. Läbi auru on ebardeid nüüd hädavaevu näha. Ta loodab, et vilets nähtavus kehtib ka lähenejate kohta.
Kui värrad veelgi liginevad, libiseb Hassler silmini vette.
Need on täiskasvanud emane ja kaks kõhetut noorukit, kumbki umbes viiskümmend kilo, ent juba tapjad. Ta on näinud väiksemaidki isendeid täisjõus piisonist jagu saamas.
Emane on sama suur kui mõlemad kokku.
Kahekümne meetri kauguselt vaatleb Hassler, kuidas emane tema riiete ja asjade hunniku juures peatub.
Emane nuusutab ta tolmumantlit.
Noorukid tulevad ema juurde, et samuti nuhutada.
Hassler kergitab end paar millimeetrit, kuni tema nina küünib parajasti üle veepinna.
Ta hingab sügavalt sisse. Sukeldudes paiskab ta kopsudest välja nii palju õhku, et tema kere vajuks.
Varsti istub ta allika kivisel põhjal.
Väikestest pragudest tema jalge all kerkib jugadena keevat vett.
Ta suleb silmad. Tema kopse piinavad veerõhk ja valu.
Ta kratsib küüntega jalgu.
Hapnikupuudus manab silme ette valguspahvakuid.
Kui ta ei jaksa enam kannatada, tõuseb ta pinnale ja ahmib sõõmu õhku.
Värdu pole näha.
Ta pöörab ennast vees sentimeeterhaaval…
Tardub.
Soov jalga lasta on peaaegu vastupandamatu.
Kolm meetrit eemal, allika servas, kükitab maas noor värd.
Nagu naelutatult.
Pea kergelt viltu.
Kas ta imetleb oma peegeldust?
Hassler on nendest koletistest juba isu täis vaadanud, aga peamiselt läbi sihiku ja eemalt.
Ta pole kunagi olnud kellelegi nii lähedal ning ise märkamatuks jäänud.
Ta ei saa eluka südamelt pilku: selle tuksumine on läbikumava naha all näha, verd pumbatakse läbi arterite, mis erepunastena südamest alguse saavad. Kõik on ähmane, nagu ta vaatleks läbi kvartstahvli.
Värral on väiksed silmad, mis meenutavad musti teemante, kalgid ja ebamaised.
Veider küll, aga teda ei kohuta see, mis on koletise juures jubedat.
Looma viie küünisega jäsemete, nõelteravate hammaste ja küllusliku ihurammu järgi tõusevad esile selle inimlikud omadused. Need olevused on selgesti meist arenenud. Nüüd kuulub maailm neile. David Pilcher, Hassleri boss ja Wayward Pinesi looja, hindas nende arvuks ainuüksi sellel mandril pool miljardit.
Aur on tihe, aga Hassler ei söanda vee alla varjuda.
Ta