Wayward Pines. III osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
mis oleks sobinud pildiajakirja kaanele, pidas inimestele jahti terve kari kaame, läbikumava nahaga koletisi, ja seda öösel. Ebardid jooksid võrdse osavusega püsti või neljakäpakil, kareldes nagu hundid.
Toimuv jõudis temani üksikute stseenidena.
Kõige lähemast majast kostis kriiskeid, kui värd oli esiaknast sisse murdnud.
Kolm värda said kätte ühe fête’i ohvitseridest, kes jõudis veel ümber pöörata. Kuna mees virutas matšeetega liiga rutakalt, ei tabanud ta juhtlooma koonu ja teised kaks elukat surusid ta pikali.
Kolmkümmend meetrit eemal rebis üks värd mehe kõhust soolikaid ja toppis neid endale suhu, samal ajal kui mees tema küüniste all tõi kuuldavale oma viimset häält – jubedat, lootusetut kisa.
Keset Main Streeti oli Megan Fisheri otsas suur värd, kes naist vägistas.
Main Streetil vedeles juba kümmekond inimkogu. Pooled neist olid täiesti liikumatud, sisikond kõhust välja valgunud. Kaks roomasid vaevaliselt ja hüüdsid appi, kolme õgiti elusast peast.
Nagu verine kullimäng, ent keegi ei teadnud, kuhu joosta. Ethani sisehääl käskis üles ronida ja aidata. Kedagi päästa. Kasvõi üht inimest. Tappa kasvõi üks koletis.
Aga ta saaks ise surma.
Tal polnud isegi pumppüssi kaasas.
See rühm, veerand Wayward Pinesi elanikkonnast, oli kätte saadud teel luugini.
Neil polnud muid relvi kui mõni matšeete, aga kas relvadel oligi tähtsust? Kas relvad aitaksid Ethani salka, kui värrad pääseksid tunnelitesse?
Õudne mõeldagi.
Mõtle oma naisele ja pojale.
Nad on otse sinu all.
Nad vajavad sind.
Nad vajavad sind elusana.
“Ethan!” hüüdis Maggie. “Tee rutemini!”
Maa peal sööstis üks mees mööda. Ethan polnud kunagi näinud kedagi nii kärmelt jooksmas. Nii kiiresti sai liikuda ainult ehtsast hirmust jubeda surma ees.
Värd, kes meest jälitas, jõudis neljakäpakil kähku järele. Kui mees tagasi vaatas, tundis Ethan ära linna hambaarsti Jim Turneri.
Teine värd põrkas Jimiga täiskäigul kokku, nii et mees murdis kaela.
Ethanile turgatas pähe paar küsimust. Mis siis, kui ta poleks linnale tõde avaldanud? Mis siis, kui ta oleks lasknud neil Kate’i ja Haroldi tappa ning vanaviisi elu jätkata? Päris kindlasti poleks nad praegu suremas.
Ethan sulges hoolikalt luugi ja ronis alla.
Hecter lohutas hüsteerias Maggiet, kuidas oskas.
Kui Ethan oli alla jõudnud, vahetas ta tõrviku püssi vastu. “Läki.”
Nad läksid tunnelis ruttu edasi. Ülejäänud rühma olid nad silmist kaotanud.
“Mis üleval sünnib?” küsis Maggie.
“Üks rühmadest ei pääsenud õigel ajal maa alla,” seletas Ethan.
“Peame neile appi minema,” ütles Hecter.
“Neid ei saa aidata.”
“Mis mõttes?” küsis Maggie.
Ethan märkas kauguses tõrviku kuma ja lisas sammu. “Peame keskenduma sellele, et viime oma inimesed varjule. See on kõik, mis me teha saame.”
“Kas inimesed on surma saanud?” küsis Maggie.
“Jah.”
“Kui paljud?”
“Ma kardan, et viimaks nad kõik.”
Bob Richardson istus 1982. aasta Oldsmobile Cutlass Ciera rooli taha ja käivitas mootori. Tema abikaasa Barbara räntsatas kõrvalistmele.
“Puhta lollus,” kurtis naine.
Mees vahetas käiku ja suundus pimedale tänavale.
“Mida sina siis tahaksid?” küsis mees. “Majas oodata, kuni need elukad sisse murravad?”
“Autol pole tuled peal,” märkis Barbara.
“See on meelega, kullake.”
“Arvad sa, et nad mootorit ei kuulegi?”
“Kas sa jääksid vait ja palun laseksid mul juhtida?”
“Muidugi. Sellest tuleb väga lühike sõit, kuna linnast ei vii ükski tee välja.”
Bob keeras 1. avenüüle.
Ta ei kavatsenud oma viga tunnistada ei sõna ega teoga (mis oleks tähendanud tulede sisselülitamist), aga väljas oli tõesti pime. Tegelikult liiga pime, et ilma esituledeta sõita.
Viimati oli ta rooli taga olnud mitme kuu eest ja nüüd tundis ta end saamatuna.
Nad möödusid šerifijaoskonnast.
Kuna autoaknad olid kinni, ei häirinud linnast kostvad karjed kuigivõrd pinevat vaikust, mis autos valitses.
Peagi olid nad linnast väljas.
Endapoolsest aknast nägi Bob karjamaal liikumist.
“Nad on seal,” lausus Barbara.
“Tean isegi.”
Barbara küünitas mehele lähemale, et tuled sisse lülitada. Üle karjamaa sirutus kaks valgusvihku. Rohu sees lebas kümneid veisekorjuseid, igaühe ümber hulganisti koletisi, kes ennastunustavalt õgisid.
“Kurat küll, Barbara!”
Värrad vaatasid saagi kohalt üles. Nende verised suud läikisid kaugtulede paistel.
Bob surus gaasipedaali põhja.
Nad tuiskasid mööda hüvastijätumärgist – täiuslikust 1950. aastate perekonnast, kes naeratas ja lehvitas.
Tee sisenes metsa.
Bob vahetas kaugtuled udutulede vastu, millest piisas, et sõita tee keskjoont mööda.
Kitsast mändidevahelist teed kattis udumüür.
Bob jälgis muudkui tahavaatepeeglit, aga nägi üksnes jupikest sõiduteed, mida tagatuled punaseks värvisid.
“Sõida kiiremini!” nõudis Barbara.
“Ei saa. Kohe tuleb järsk kurv.”
Barbara ronis tagaistmele. Naine oli käsipõsakil ja jõllitas aknast välja.
“Näed midagi?” küsis Bob.
“Ei. Mida me teeme?”
“Ma ei tea. Vähemasti pole me linnas, selle segaduse keskel. Äkki sõidaksime teelt välja, kusagile vaiksesse nurgakesse puude vahel?” soovitas mees. “Ootame ära, kuni see läbi saab?”
“Aga kui see ei lõppegi?” küsis naine.
Küsimus rippus tumeda pilvena nende kohal.
Linnast välja viiv tee tegi kurvi ning Bob võttis hoogu maha, hoides kiiruse alla kolmekümne viie kilomeetri tunnis.
Barbara nuttis tagaistmel.
“Parem oleks, kui ta poleks meile ütelnud,” kõneles naine.
“Mida sa silmas pead?”
“Šerif Burke. See on kõik seepärast, et ta meile tõtt rääkis.”
“Arvatavasti on sul õigus.”
“Ma ei ütle, et mulle oleks siin just meeldinud, aga tead mis?” Barbara nuuksatas. “Ma ei pidanud arvete pärast muretsema. Hüpoteek ei teinud vaeva. Meil kahel oli oma pagariäri.”
“Sa harjusid siinse eluga.”
“Täpipealt.”
“Aga