Imperfektsionistid. Tom RachmanЧитать онлайн книгу.
saabub bistroosse varakult, et menüüst hindu uurida. Ta teeb rahakoti lahti ja loeb oma ressursid üle, enne kui lauda istub.
Kui Jérôme sisse jalutab, tõuseb Lloyd püsti ja naeratab. „Olin peaaegu unustanud, kui väga sa mulle meeldid.”
Jérôme võtab kiiresti istet, otsekui oleks toolimängus muusika peatunud. „Sa oled veider.”
„Jah, nii see on.”
Jérôme laksab salvräti lahti ja libistab käega läbi oma lopsakate lokkide, jättes juustesse sasitud vaod. Tema emal Françoise’il, tubakast kollaste sõrmedega teatrinäitlejannal, oli samasugune juuste sasimise komme ja see tegi ta veelgi veetlevamaks. Seda kuni hilisemate aastateni, kui ta oli ilma tööta ja siis muutis see tema välimuse lihtsalt korratuks. Jérôme näeb juba kahekümne kaheksa aasta vanusena räbaldunud välja, nagu pärineksid tema riided vanakraamipoest. Tal on seljas sametjakk, mille käised ulatuvad poolde käsivarde, ja neetidega viirutatud kitsavõitu särk, mille rebenenud rinnataskust paistavad sigareti keeramise paberid.
„Las ma ostan sulle uue särgi,” ütles Lloyd äkilise mõtte ajel. „Sul on vaja korralikku särki. Lähme mööda Rivolid alla Hilditch & Key’sse. Võtame takso. Tule ometi.” Ta räägib täiesti järelemõtlematult – uue särgi ostmist ei saa ta endale lubada. Kuid Jérôme keeldub.
Lloyd sirutab käe üle laua ja haarab pojal pöidlast kinni. „Me pole terve igaviku kohtunud – jumal hoidku, me elame ometi samas linnas.”
Jérôme tõmbab oma pöidla ära ja uurib menüüd. Ta valib kitsejuustu ja Kreeka pähklitega salati.
„Võta midagi korralikku,” protestib Lloyd. „Võta steik!” Ta naeratab laialt, pilk samal ajal menüüst steigi hinda otsimas. See tõmbab ta varbad konksu.
„Salat on hea küll,” kinnitab Jérôme.
Lloyd tellib ka endale salati, kuna see on menüüs leiduvast kõige odavam. Ta teeb pojale ettepaneku juua pudel veini ja tunneb kergendust, kui ka see tagasi lükatakse. Lloyd kugistab alla nii oma toidu kui ka kogu korvis leiduva leiva. Liiga palju kikerherneid ja liiga vähe liha. Jérôme nokib sel ajal oma kitsejuustu, jättes salatilehed puutumata.
Lloyd ütleb talle narrivalt inglise keeles: „Söö oma roheline ära, poiss!” Jérôme’i nägu väljendab arusaamatust ning Lloyd on sunnitud sõnad prantsuse keelde tõlkima. Jérôme oli kunagi inglise keelt rääkinud, kuid Lloyd kolis nende juurest välja, kui poiss oli kuuene, ning pärast seda oli pojal olnud vähe võimalusi keelt praktiseerida. Kui veider on nüüd Lloydil näha selle prantsuse poisi näos omaenda Ohiost pärit, kuid nüüd juba ammu surnud isa jooni. Jäta juuksed kõrvale ja sarnasus on lausa rabav – seesama lame nina ja hägused pruunid silmad. Isegi Jérôme’i komme ajada läbi kolme sõnaga seal, kus paras oleks kakskümmend. Välja arvatud muidugi see, et Jérôme’i sõnad on vales keeles. Lloydi ajust jookseb läbi rahutuks tegev mõte: ühel päeval tema poeg sureb. See on ilmne tõsiasi, kuid kunagi varem pole see talle pähe torganud.
„Kuule,” ütleb Lloyd. „Kutsume selle nägusa ettekandja siia.” Ta tõstab ettekandja tähelepanu püüdmiseks käe. „Ta on kenake, eks? Las ma hangin sulle ta numbri,” pakkus ta. „Tahad?”
Jérôme kisub isa käe alla. „Lase olla,” ütleb ta kiiruga sigaretti keerates.
Nende viimasest kohtumisest on möödas kuid ja selle põhjus on peagi selge: nad meeldivad teineteisele, kuid neil pole suurt millestki rääkida. Mida Lloyd Jérôme’ist teab? Põhiline osa tema teadmistest pärineb poisi esimestest eluaastatest – et ta oli pelglik, luges alati Lucky Luke’i koomiksiraamatuid, tahtis saada karikaturistiks. Lloyd soovitas tal ajakirjanikuks hakata. Parim amet maailmas, rääkis ta.
„Sooh,” tegi Lloyd küsimusega algust, „kas sa joonistad ikka veel?”
„Joonistan?”
„Ma mõtlen neid sinu karikatuure.”
„Pole juba aastaid sellega tegelnud.”
„Visanda mulle praegu midagi. Salvrätile.”
Jérôme vaatab maha ja raputab pead.
See lõunasöök saab peagi läbi. Lloyd peab ära küsima selle küsimuse, mille tarvis ta kokkusaamise korraldas. Ta napsab arve enda kätte, lükates poja väljasirutatud käe tagasi. „Mitte mingil juhul. See jääb mulle.”
Kui nad on kohvikust väljunud, võiks ta ikka veel oma küsimuse ära küsida. Kohe on viimane võimalus. Selle asemel küsib ta aga hoopis: „Kus sa praegu elad?”
„Ma kolin uude kohta. Annan sulle siis täpse aadressi.”
„Kas tahaksid veidi jalutada?”
„Ma lähen teisele poole.”
Nad vahetavad käepigistuse.
„Aitäh,” ütleb Lloyd, „et minuga kohtuma tulid.”
Koduteel vannub ta end maa põhja. Les Halles’i kandis teeb ta kõnniteel peatuse ja loeb oma raha üle. Teismeline rollerijuht sõidab mööda kõnniteed alla tema poole ja annab hullunult signaali.
„Kuhu ma minema peaksin?” karjub Lloyd. „Kuhu ma sinu arust minema peaksin?”
Poiss võtab vandudes kiirust maha ja tema sõiduriist kriimustab Lloydi jalga.
„Mölakas,” vannub Lloyd. Küsimus jäigi Jérôme’lt küsimata.
Kodus ütleb Eileen: „Sa oleksid pidanud ta siia tooma. Mulle meeldiks talle lõunat valmistada. Kas poleks armas, kui ta vahel lihtsalt läbi astuks?”
„Tal olid oma asjad ajada.”
„Ministeeriumis?”
„Arvatavasti. Ma ei tea. Ma küsin temalt küsimusi ja saan mingeid ebamääraseid…” Lloyd vehib otsivalt käega ja vaatab oma peopesa, suutmata leida õiget sõna. „Ma ei tea, mis asju. Sa küsi temalt endalt.”
„Hea küll, aga sa pead ta kõigepealt siia tooma. Kas tal tüdruk on?”
„Ma ei tea.”
„Pole vaja mulle niimoodi nähvata.”
„Ma ei nähvagi. Aga kuidas mina peaksin seda teadma, Eileen?”
„Ministeeriumis peaks olema huvitav töötada.”
„Ta võib seal vabalt lihtsalt fotokoopiaid teha, kust mina tean.”
„Ei, seda ma küll ei usu.”
„Igatahes on see minu meelest üsna veider.”
„Mis on üsna veider?”
Lloyd kõhkleb. „Lihtsalt see, et – teades, millega ma elatist teenin, mille abil ta ise üles kasvatati, millega tema lapsepõlve eest maksti – ta teab, et ma olen ajakirjanik, ja ometi pole ta mitte kordagi andnud mulle ühtegi vihjet, mitte ühtegi infokildu ministeeriumist. See pole muidugi mingi tragöödia. Lihtsalt mõtled, et oleks võinud.”
„Võib-olla tal pole sulle midagi anda.”
„Ma tean, kuidas sellistes kohtades asjad käivad. Tal on värki, mida ma saaksin kasutada.”
„Arvatavasti ei ole tal lubatud reporteritega suhelda.”
„Mitte kellelgi pole lubatud. Aga ometi nad suhtlevad. Seda nimetatakse lekitamiseks.”
„Ma tean, kuidas seda nimetatakse.”
„Ma ei mõelnud seda nii. Vabanda.” Lloyd puudutab naise kätt. „Kõik on korras,” kinnitab mees. „Minuga on nüüd kõik korras.”
Järgmisel hommikul ärkab ta maruvihasena. Miski oli teda unes raevu ajanud, kuid ta ei suuda meenutada, mis nimelt. Kui Eileen hommikusöögi ajaks sisse astub, käsib Lloyd tal tagasi minna ja Didier’ juures einestada. Naine lahkub ja Lloyd soovib, et ta oleks jäänud ning et ta oleks eelmisel ööl tema juures maganud. Ta teeb jälle oma rahakoti lahti. Ta teab, kui palju seal raha on, aga kontrollib