Naeratav mees. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
heaks teha saad. Pealegi kavatseb Rootsi politseiajakiri sinu kohta pika artikli kirjutada.”
Wallander läks kirjutuslaua juurde.
„Ma ei lähe töölt ära,” ütles ta. „Ma tulin täna siia, et uuesti tööle hakata.”
Björk vaatas teda mõistmatult.
„Pressikonverentsi ei tule,” jätkas Wallander. „Asun alates tänasest uuesti teenistusse. Helistan arstile, et ta mu haiguslehe ära lõpetaks. Tunnen ennast hästi. Tahan uuesti tööd hakata tegema.”
„Ma loodan, et sa ei tee minuga nalja,” lausus Björk ebakindlalt.
„Ei tee,” ütles Wallander. „Juhtus midagi, mille pärast ma meelt muutsin.”
„See on väga ootamatu,” ütles Björk.
„Minu jaoks samuti,” vastas Wallander. „Täpsemalt öeldes muutsin ma meelt vaevalt tund aega tagasi. Aga mul on üks tingimus. Või soov.”
Björk noogutas äraootavalt.
„Ma tahan enda kätte Sten Torstenssoni tapmise asja,” ütles ta. „Kes uurimise eest praegu vastutab?”
„Kõik tegelevad sellega,” vastas Björk. „Svedberg ja Martinson moodustavad koos minuga uurimise tuumiku. Prokuratuuri poole pealt vastutab praegu selle eest Per Åkeson.”
„Sten Torstensson oli mu sõber,” ütles Wallander.
Björk noogutas ja tõusis püsti.
„On see ikka päriselt tõsi?” küsis ta. „Oled päriselt meelt muutnud?”
„Sa kuulsid, mis ma ütlesin.”
Björk kõndis ümber kirjutuslaua ja jäi Wallanderi ette seisma.
„See on parim uudis, mis ma üle pika aja kuulnud olen,” ütles ta. „Need paberid tõmbame nüüd puruks. Sinu kolleegidele on see tõeline üllatus.”
„Kes minu vana toa endale sai?” küsis Wallander teemat muutes.
„Hanson.”
„Kui võimalik, siis ma tahaksin oma kabinetti tagasi saada.”
„Loomulikult. Hanson on muuseas terve selle nädala Halmstadis koolitusel. Sa võid kabineti kohe üle võtta.”
Nad läksid koos läbi koridori ja peatusid Wallanderi vana kabineti ukse ees.
Tema nimesilt oli kadunud. Hetkeks see ärritas teda.
„Mul on vaja tund aega omaette olla,” ütles Wallander.
„Pool üheksa on meil Torstenssoni tapmise uurimisrühma koosolek,” sõnas Björk. „Väikeses koosolekuruumis. Oled sa kindel, et mõtled seda tõsiselt?”
„Miks ma ei peaks seda tõsiselt mõtlema?”
Björk kõhkles hetke enne jätkamist.
„Sa oled ju vahel käitunud natuke uisapäisa ja salapäraselt. Nii on olnud.”
„Ära unusta pressikonverentsi tühistada,” vastas Wallander.
Björk sirutas käe.
„Tere tulemast tagasi!” ütles ta.
„Tänan.”
Wallander pani ukse enda järel kinni ja tõstis kohe seejärel telefonitoru hargilt maha. Ta vaatas ruumis ringi. Kirjutuslaud oli uus. Selle oli Hanson nähtavasti endaga kaasa toonud. Kuid tool oli Wallanderi vana.
Ta riputas jope nagisse ja istus.
Samasugune lõhn, mõtles ta. Samasugune puhastusaine, samasugune kuiv õhk, selles majas joodava metsiku kohvikoguse samasugune nõrk hõng.
Ta istus tükk aega liikumatult.
Üle aasta oli ta piinelnud, otsinud tõde enda ja oma tuleviku kohta. Otsustusvõimetuses küpses pikkamööda otsus, tungides sellest lõpuks läbi. Siis avas ta ajalehe ja kõik muutus.
Esimest korda üle väga pika aja tundis ta kogu kehas kerget rahuloluvirvendust.
Ta oli oma otsuse teinud. Kas see oli õige või mitte, seda ta ei teadnud. Aga see polnud enam ka tähtis.
Ta kummardus laua poole, tõmbas kirjaploki lähemale ja kirjutas sinna kaks sõna:
Sten Torstensson.
Ta oli uuesti teenistusse asunud.
3
Pool üheksa, kui Björk koosolekuruumi ukse kinni pani, oli Wallanderil tunne, nagu poleks ta vahepeal üldse töölt ära olnudki. Poolteist aastat, mil ta ühelgi uurimiskoosolekul ei osalenud, muutus järsku olematuks. See oli nagu ärkamine pikast unest, kus aega ei eksisteerinud.
Nüüd istusid nad ovaalse laua ümber, nagu palju kordi varemgi. Kuna Björk polnud veel midagi öelnud, siis oletas Wallander, et kolleegid ootavad lühikest kõnet ja tänu koos töötatud aastate eest. Seejärel peaks Wallander ruumist lahkuma, nemad aga kummarduvad taas oma märkmete kohale ja jätkavad Sten Torstenssoni tapnud tundmatu kurjategija otsimist.
Wallander märkas, et oli istunud oma tavalisele kohale, Björkist vasakule. Tema kõrval oli tühi tool. Näis, nagu poleks kolleegid tahtnud tulla liiga lähedale sellele, kes enam nende hulka ei kuulunud. Üle laua istus Martinson ja nuuskas häälekalt nina. Wallander mõtles endamisi, kas ta on Martinsoni üldse kunagi ilma taskurätita näinud. Martinsoni kõrval kiikus Svedberg tooliga ja sügas pliiatsiga paljast pealage nagu tavaliselt.
Ehk et tegelikult peaks kõik olema nii nagu tavaliselt, mõtles Wallander, kui poleks laua kaugemas ääres üksi istuvat teksaste ja sinise pluusiga naist. Ta polnud naist kunagi varem näinud, kuid teadis sellest hoolimata, kes too oli; ta teadis isegi naise nime. Peaaegu kaks aastat tagasi oli olnud juttu Ystadi politseijõudude täiendamisest ja siis tuli Ann-Britt Höglundi nimi esimest korda jutuks. Ta oli noor, vaevalt kolm aastat tagasi politseiakadeemia lõpetanud, kuid oli jõudnud juba silma paista. Oma kursusel oli ta olnud üks kahest lõpetajast, kes hea õppeedukuse ja teistele hea eeskuju andmise eest kiituskirja sai. Ta oli sündinud Svartes, kuid üles kasvanud Stockholmi lähistel. Politseipiirkonnad olid tema pärast võistelnud, kuid naine andis teada, et ta pöördub hea meelega tagasi oma sünnikohta ja tööle Ystadi politseisse.
Wallanderil õnnestus naise pilku tabada ja vastuseks naeratas too põgusalt.
Teiste sõnadega: miski pole enam endine, mõtles ta. Kui meie hulgas on naine, siis ei saa miski enam vanaviisi jääda.
Kaugemale ta oma mõtetega ei jõudnud. Björk oli püsti tõusnud ja Wallander märkas ootamatult, et ta närveldab. Võib-olla oli kõik juba liiga hiljaks jäänud? Võib-olla oli ta enda teadmata juba töölt vabastatud?
„Tavaliselt on esmaspäevahommikud rasked,” alustas Björk. „Eriti siis, kui meil tuleb uurida ühe meie kolleegi, advokaat Torstenssoni äärmiselt ebameeldivat ja täiesti arusaamatut tapmist. Aga täna alustan koosolekut hea uudisega. Kurt on teatanud, et ta on terve ja tuleb juba tänasest tööle tagasi. Loomulikult olen ma ise esimene, kes sinu tagasitulekut tervitab. Aga ma tean, et samamoodi mõtlevad ka kõik kolleegid. Kindlasti ka Ann-Britt, keda sa veel ei tunne.”
Ruumis jäi vaikseks. Martinson vahtis umbusklikult Björkile otsa, Svedberg kallutas aga pea viltu ja uuris Wallanderit arusaamatusega. Ann-Britt Höglundil oli selline nägu peas, nagu poleks ta Björki äsjastest sõnadest üldse midagi aru saanud.
Wallander taipas, et tal tuli midagi öelda.
„See on tõsi,” ütles ta. „Ma hakkan tänasest alates jälle tööle.”
Svedberg lõpetas tooliga kiikumise ja lõi peopesad laksuga vastu lauda.
„Väga hea, Kurt. Kurat küll, me poleks siin enam päevagi ilma sinuta hakkama saanud.”
Svedbergi spontaanse kommentaari peale hakkasid kõik ruumisolijad naerma. Kõik surusid kordamööda Wallanderil kätt, Björk püüdis kohvi juurde saiakesi organiseerida ja Wallanderil oli raske oma meeleliigutust varjata.
Mõne