Kõrvalehüpe. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
sa tahad rõhutada oma kõige laiemat kehaosa?”
Angelica jäi teda jahmunult vaatama. „Kõige laiemat kehaosa?”
Mees turtsus naerda ja vajutas ta kaelale suudluse. „Sa näed alati võrratu välja, Angelica.”
Naine vaatas, kuidas ta võtab särgi seljast ja poetab mansetinööbid pükste viikimise pressil lebavasse nahkkarpi. Mitte just jõulise kehaehituse ja lüheldase kasvu kiuste võis Olivier’d ilusaks meheks pidada. Sportliku figuuri säilitamiseks käis ta regulaarselt Queensis tennist mängimas ja kulutas ülemäärast energiat tervisejooksuga Hyde Parkis, siis kui keegi kolmest tennisepartnerist alt ära hüppas. Ta nägi välja nagu tüüpiline prantslane: paksud pruunid juuksed laineliselt üle pea kammitud ja sile tõmmu jume, mis isegi talvel kahvatuks ei muutunud. Sinna juurde korrapärased näojooned ja pikk aristokraatlik nina, tähelepanuäratavaid rukkilillesiniseid silmi raamimas tihedad mustad ripsmed. Kuid mehe suu oli see, mis Angelicat omal ajal kõigepealt köitnud oli, õigemini tema viis ühte suunurka kergitades muiata. Kuigi nüüdsel ajal pidi ta kõvasti vaeva nägema, et abikaasat veidigi muhelema panna. Olivier käis riides pariislasele kohase elegantsiga, pöörates erilist tähelepanu kingadele, mis olid alati läikima löödud, ja ülikondadele, mis talle alati laitmatult istusid. Ta pidas esinduslikku välimust väga oluliseks ega kõhelnud kulutada suuri summasid Gucci ja Turnbull & Asseri kauplustes. Talle meeldis hea välja näha ja ta tahtis, et ka tema naine hea välja näeks.
Oma koduabilise Sunny toetusel sai Angelica lapsed viimaks magama ja kui mees tuli duši alt, lõhnates sandlipuu järele, ulatas abikaasale viski jääga. Olivier ei märganud, et naine on vahepeal vöö ära võtnud, et panna see tagasi sahtlisse, koos rõõmsa elevusega, mis oli teda äsja vallanud. Angelica ei kibelenud enam välja minema, mis sest, et Scarlet oli üks ta parimaid sõbrannasid. Ta tundis ennast järsku nagu vormitu jahukott.
Samal hetkel, kui ta sirutas käe oma ridiküli järele, andis mobiiltelefon märku saabunud sõnumist. Palun tule kohe siia. Vajan sind. Td. Kate. Angelica süda hüppas kurku. Kate’i oli tabanud järjekordne kriis! Ta vaatas kella. Kate elas Thurloe väljaku ääres, see jäi Scarleti Chelsea koju sõites nagunii tee peale. Kui ta nüüd kiiresti teeb, jõuab ta takso võtta ja hiljem Scarleti juures oma mehega ühineda.
Olivier reageeris just nii, nagu ta oli oodanud. Kukkus ohkima ja kiruma ning rääkis oma hukkamõistu rõhutamiseks lühidalt sõnu hakkides. „Ta on ju tuntud draamakuninganna! Ja sina jooksed alati kohale nagu alandlik õuedaam, taipamata, et ilma ümmardava õukonnata kukuksid tema kuninglikud näitemängud lihtsalt läbi.”
„Ta on nii õrnake. Ja täiesti endast väljas.”
„Ta on alati endast väljas.”
„Tema pole ju süüdi, et Pete teda petab.”
„Mina mõistan Pete’i. Oleks Kate minu naine, ma peaksin samuti armukesi.”
„Loodan, et see polnud ähvardus.”
„Sinu jaoks mitte, mu ingel. Juba ainuüksi see tõsiasi, et me oleme teineteise vastandid, teeb mu hingele head. Mina seisan kahe jalaga maa peal ja sina hõljud õhus.” Ta pahvatas naerma, rahul oma hinnanguga. „Olgu pealegi, saame siis seal kokku. Aga ära jää hiljemaks kui pool üheksa. Ma ütlen neile, et sa läksid esmaabi andma. Õuedaam number kaks suhtub kindlasti mõistvalt,” lisas ta Scarletit silmas pidades. „Kuigi ta ilmselt loodab, et sa õhtusöögi alguseks siiski kohal oled.” Naine oli juba poolel teel uksest välja, kui Olivier märkas tema ridiküli, mis oli hooletult koos huuleläike ja puudritoosiga voodile heidetud. „Mu ingel, kuidas sa mõtled takso eest maksta, kui rahakoti koju jätad?” hõikas ta pahaselt. Angelica jooksis tagasi, haaras oma asjad rutakalt kaasa ja tõttas uuesti minema.
Pašmina-salli õlgade ümber mässinud, õnnestus tal Kensington Churchi tänaval takso peatada. Septembri kohta oli õhtu ebaharilikult jahe. Taevas kobrutasid hallid pilved nagu potitäis putru ja videvik laskus liiga varakult maale. Mõned puud kippusid juba nüüd kolletama. Kooliaasta alguseks puhkuselt naasnud inimhulgad ummistasid kõnniteid. Ka liiklus oli tihenenud, Kensingtoni palee kohal jäi see peaaegu seisma. Angelica tundis kergendust, et tema peab liikuma vastupidises suunas.
Taksojuht katkestas ta mõttelõnga torisevate kommentaaridega päikesepaisteliste ilmade nappuse ja sajuse suve kohta. „Üleilmne kliima soojenemine,” teatas sohver süngelt. „Samas – Boris on pukis ja Cameron uhub Browni koos vihmaveega rentslisse. Polegi nii paha.”
Ta jättis kliendi valge ridaelamu ette; kahel pool Kate’i läikivat roosat ust seisid loorberipuud nagu tunnimehed. Angelica helistas uksekella. Seest kostsid „Mamma mia” meloodia ja vestluskatked. Ta püüdis sisse piiluda, kuid kardinad olid ette tõmmatud. Võib-olla oli tegemist mingi vana sõnumiga ja nüüd ta ainult segab teiste õhtusööki?
Pika ootamise peale uks siiski avati ja tema ees seisis kašmiir-hommikumantlisse riietatud Kate, pudel Chardonnayd ühes ja sigaret teises käes. Ta nägu oli pisaraist märg, laialiläinud ripsmetušist kriimuline ja nutmisest laiguline, takused pruunid juuksed Hermési rätikuga kokku seotud. Ta nägi oma armetuses välja nagu väike laps.
„Oi, Angelica. Aitäh, et sa tulid. Sa oled tõeline sõber.”
Kuid Angelica polnud ainus tõeline sõber. Elutoas istusid veel Letizia ja Candace, kes paistsid olevat samavõrd hämmingus nagu viimasena saabunu.
„Mis siin toimub?” nõudis Angelica sosinal, kui Letizia ta oma Fracase lõhnaõli pilve mähkis.
„Ei oskagi päris täpselt öelda,” vastas Letizia; itaalia aktsent andis ta kõnele lausa kassilikku graatsiat. „Sinu oletused on sama head kui minu omad!”
„Kus lapsed on?”
„Tema ema juures.”
„Aga Pete?”
„Moskvas.”
„Õnneseen.”
„Esatto2, mu kallis. Ükski mees ei taha näha naise pisaraid, eriti veel, kui neid valatakse ta enda pärast.”
„Ma toon sulle midagi juua,” teatas Kate ja kõndis ebakindlalt teise tuppa.
Angelica vajus toolile. „Oleksin ma teadnud, et teie kaks olete juba siin, poleks ma küll kohale tormanud. Olivier läheb marru, kui ma õhtusöögile hiljaks jään.”
„Kas sinu arvates on see midagi hirmsat?” Candace kergitas oma täiusliku kujuga kulmu. „Mina peaksin praegu teatris olema.”
„Sa oled nii ustav sõber,” märkis Letizia.
„Ah, mis, ma olen lihtsalt loll!” Pesuehtsa njujorklasena ei armastanud Candace keerutada. „Saatsin Harryle sõnumi, et kohtume vaheajal. Ta nii vihastas, et ei suvatsenud isegi vastata. Kui ma samas vaimus jätkan, annab varsti lahutuse sisse.”
„Ta on hirmus kõhnaks jäänud,” leidis Letizia oma roheliste silmade pilku üle toa ukse poole libistades. „Pole vist mitu nädalat ühtegi süsivesikut alla neelanud. Ma olen ausalt öeldes natuke kade.”
„Hingepiin,” torkas Candace. „Nad võiksid seda pudelitesse villida ja müüma hakata.”
„Mis sa arvad, kas Pete jättis ta maha?” oletas Angelica.
„Muidugi mitte. Nad vajavad teineteist nagu narkootikumi. Selles suhtes kannatavad mõlemad võrdselt.” Candace uuris kärsitult oma kenasid roosasid küüsi. „Mis asja ta seal kohmitseb? Sõtkub viinamarju?”
„Sellest tuleb pikk õhtu, ma juba aiman,” ohkas Letizia.
Viimaks tuli Kate veinipudeliga tagasi. „Korgitser oli kuhugi kadunud,” teatas ta purjus inimese ebamäärase naerupahvaku saatel ja kimus sigaretti. „Te kindlasti mõistatate, miks te kõik praegu siin olete?”
„Täna on sinu sünnipäev ja meie unustasime ära!”
Letizia heitis Candace’ile hoiatava pilgu. „Räägi, mis sulle muret teeb?” küsis ta hoolitsevalt
Täpselt nii. (itaalia k)