Kõrvalehüpe. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
Joeli tuntud palu. Angelica ühines teistega, punastades iga kord, kui Jacki pilk tema oma tabas ja lootes, et mehe kõrv ei erista ta mannetuid ponnistusi. Oli see siis päriselt nii või ainult näis, kuid Angelica tundis, et mees naeratab ainult talle.
Kui Olivier viimaks Caterina saatel elutuppa lonkis ja teatas, et neil on aeg lahkuda, tegi see Angelicale tuska. Täiesti mõttetu olnuks veenda Olivier’d kojuminekut edasi lükkama. Kui see mees oli kord pähe võtnud teele asuda, polnud enam mingit lootust tema otsust kõigutada. Ta heitis tähendusrikka pilgu oma kellale ja heitis kannatamatult pea kuklasse.
Angelica ütles kõigile head aega. Kui ta järjega Jackini jõudis, võttis mees ta käe oma pihku ja suudles mõlemale põsele. „Tulge kindlasti Lõuna-Aafrikasse. Väga võimalik, et just meie rohtlas ratsutades saate jälile teid painavale saladusele.”
„Te ei kavatsegi alla anda, mis?”
„Elu on üürike.” Jacki pilk lausa anus teda.
Angelica tõmbas käe naerdes vabaks. „Väga tore oli teiega tuttavaks saada ja mulle nii meeldis teie klaverimäng. Te pole mingi tuuletallaja, vaid hoopis klaverivirtuoos. Teil on igatahes annet.”
Angelica tajus, et tema varajane lahkumine valmistas Jackile pettumuse, ja see mõjus vägagi meelitavalt. Talle polnud aastaid selliselt tähelepanu pööratud. Ta suutis vaevu oodata, millal saab sellest Candace’ile rääkida.
Olivier oli heas tujus. Ta isegi ei maininud naise hilinemist ega pärinud midagi Kate’i probleemide kohta ning Angelica ei pidanud vajalikuks omal algatusel seletusi anda.
„Lihtsalt suurepärane õhtu,” ütles Olivier autoust avades ja sisse istudes. „Scarlet juba oskab pidusid korraldada.”
„Tal on eriline oskus inimesi omavahel kokku sobitada ja lasta neil siis ise üksteist lõbustada. Alati on kutsutute hulgas mõni uus nägu, mis teebki asja huvitavaks.”
„Mis mulje see lõuna-aafriklane sulle jättis?” küsis Olivier. „Mulle igatahes tundus, et mees on endast natuke liiga heal arvamusel.”
„Ta on tegelikult kena inimene.”
„Kuidas muidu. Ma tean tema tüüpi: kuhjaga karismat ja piskuga ajusid. Aga naistele ilmselt meeldib selline tahumatu Clint Eastwoodi sarm.”
„Ta mängis vapustavalt hästi klaverit. Oleksid pidanud meie sekka tulema.”
„Minu teada sa ei armasta eriti laulda.”
„Tegelikult armastan küll. Aga mul on kohutav lauluhääl. Kuidas Caterina oli?”
Olivier muheles. „Caterina on väga vallatu.”
Angelica tundis teemavahetuse üle kergendust. Ta ei tahtnud rääkida oma mehega Jackist. „Siis te olite paar parajaid.”
„Lihtsalt hirmus, kuidas talle meeldib flirtida. Mees peaks tal hoolega silma peal hoidma.”
„Flirtimine on ju süütu meelelahutus.”
„Ainult mehe puhul.”
„Mis seal vahet on?” küsis Angelica pisut ärritunult.
„Kardan, et selles osas kehtivad meestele ja naistele erinevad reeglid. Kui naine oma abikaasa nina all teise mehega flirdib, on see lihtsalt alandav.”
„Ah nii, aga kui mees flirdib oma naise nähes kellegi teisega, ei olegi see alandav?”
„See on hoopis teine asi.”
„Huvitav, kust see tõde pärit on?”
Olivier keeras Gloucesteri tänavale. „Mehed jäävad meesteks. See lihtsalt ei tähenda mitte midagi. Mina flirtisin Caterinaga, aga tema teab sellest hoolimata, et ma olen sulle truu. Samas, kui sina flirdid teise mehega, siis arvab see mees kohe, et sa oled oma abielus õnnetu ja otsid vaheldust.”
„Sa eksid sügavalt!”
„Kas see läks sulle hinge, et ma Caterinaga flirtisin?”
„Üldse mitte, sest ma pole haiglaselt armukade. Ma ju usaldan sind.”
„Ja õigusega.”
„Tahad vist öelda, et sina ei usalda mind?”
„Jah.” Olivier asetas käe ta põlvele. „Kui sina flirdiksid samamoodi mõne mehega, nagu mina flirtisin täna Caterinaga, mõjuks see mulle hävitavalt.”
„Ära ole naeruväärne.”
„Ma ainult tunnistan oma silmakirjalikkuse ausalt üles. Erinevalt sinust olen mina vägagi armukade ja mu süda on kergestipurunevast materjalist.” Angelica naeris. „Lõuna-aafriklane muidugi flirtis sinuga. Olekski olnud imelik, kui ta poleks seda teinud. Sa oled päris ilus naine, Angelica. Aga kas sina tegid sellest järelduse, et tema abielu on õnnetu?”
„Muidugi mitte.”
„Kui sina oleksid vastu flirtinud, oleks tema kindla peale oletanud, et sa oled minuga õnnetu.”
„Ma ei flirtinud temaga,” ütles Angelica rutakalt.
Olivier jäi Kensington Churchi tänava lõpus rohelist tuld ootama. „Mul ei tuleks pähegi sind selles süüdistada, mon ange4. Ainult ära arva, nagu ma poleks sind salaja silmas pidanud.”
Angelica oleks tahtnud nähvata, et Olivier oli liiga agaralt ametis Caterina vahtimisega, et üldse midagi märgata, kuid hammustas kähku huulde. Caterina oli talle tegelikult teene osutanud.
Imekombel leidis Olivier vaba parkimisruudu peaaegu nende Brunswick Gardensi maja ukse ees, otse suure kirsipuu all, mille lehed polnud veel kolletama hakanud. Angelica tõttas trepist üles välisukse juurde ootama Olivier’d, kelle käes olid võtmed. Ta naeratas endamisi, mõeldes Jackile ja sellele, kuidas ta oleks oma mehele äärepealt vahele jäänud. Väike flirt pole ju tegelikult midagi, mõtles ta hooletult. Sellist täiel rinnal elamise tunnet polnud ta juba aastaid maitsta saanud. Mine tea, järsku peitubki õnn ohtlikult elamises? Aga kuidas seda taevalikku tunnet alal hoida?
Kolmas peatükk
„Positiivne mõtlemine toob su ellu positiivseid arenguid.”
Järgmisel hommikul ärkas Angelica selle peale, et lapsed ronisid tema juurde voodisse. Olivier oli tööleminekuks varavalges üles tõusnud ja tuld süüdates ka naise üles ajanud, kuid pärast tema lahkumist oli Angelica jälle unne vajunud, tagasi Jacki võimsate käte vahele. Teda valdas soe sinna kuulumise tunne – nagu pikalt merd sõitnud laev oleks viimaks kodusadamasse jõudnud. Laste hääled kandusid temani otsekui kusagilt kaugelt, nagu kajakate kisa pika maa tagant, ja Angelica ei raatsinud kuidagi lahkuda mehe tugevast, kaitsvast embusest. Kuid hääled paisusid kriiskamiseks ja tirisid ta tagasi tegelikkusse, kus Joe ja Isabel püüdsid teleripulti teineteise käest ära kiskuda.
Ise veel unesegane, võttis ta puldi enda kätte, valis lastele multifilmi Tomist ja Jerryst ning langetas pea tagasi padjale, et nautida oma fantaasiamängu järelejäänud riismeid. Olla kellestki teisest sisse võetud – tema jaoks oli see midagi uut. Sellest peale, kui ta kahekümneviieselt Pariisis Olivier’d kohtas, oli tal olnud silmi vaid oma mehe jaoks. Tõsi küll, Olivier oli raske iseloomuga ja nõudlik, nagu isekas laps, kes ootab, et iga ta tuju saaks rahuldatud ja kukub mossitama, kui tunneb, et teda piisavalt ei imetleta, kuid ometi oskas ta Angelicat oma sarmiga pimestada. Olivier’ võimuses oli teda taevasse tõsta, ja nagu temperamentse mehe puhul kahjuks tavaline, ka põrmu paisata. Angelica kirg polnud kunagi jahtunud ja abikaasa puudutus erutas teda siiani, olgugi et viimasel ajal olid puudutamised harvaks jäänud.
Jack oli tekitanud temas tunde, et ta on endiselt veetlev, nii nagu Olivier seda enam ei suutnud. Mitte miski pole võrreldav iha tärkamise erutusega. Angelica oli vahepeal juba unustanud, kuidas teine inimene võib sind otsekui magnetiga enda poole tõmmata, kuidas mingi nähtamatu jõud sunnib sind teda jälgima, kui ta ruumis ringi liigub, ja millist kaotusvalu põhjustab isegi tema ajutine kadumine su silmapiirilt. Ta tundis jälle kõhus seda erutust, mis ei
mu ingel (prantsuse k)