Emotsionaalne intelligentsus. Daniel GolemanЧитать онлайн книгу.
Aju uuskoore kaskaadina alanevates juhteteedes info registreeritakse ja analüüsitakse ning tehakse sellest vastavad järeldused, seejärel kutsutakse prefrontaalse ajukoore abil esile reaktsioon. Kui protsessi käigus tekib vajadus emotsioonide järele, siis neid dikteerib prefrontaalne ajukoor käsikäes mandelkeha ja teiste emotsionaalse aju süsteemidega.
Emotsionaalsete reaktsioonide eristamist võimaldav asjade kulg on normaalne, emotsionaalsed kriisid aga silmatorkav erand. Kui vallandub emotsioon, hakkab prefrontaalne ajukoor momentaanselt kaaluma terve müriaadi võimalike reaktsioonide riski tasuvust ning panus tehakse parimale.22 Nii teavad loomad, millal rünnata ja millal põgeneda. Ja inimesed… millal rünnata ja millal põgeneda – lisaks aga, millal rahustada, veenda, otsida kaastunnet, tõmbuda kaitsesse, tekitada süütunnet, viriseda, bravuuri teeselda või põlglik olla – ja nii edasi, terve emotsionaalsete trikkide repertuaari ulatuses.
Uuskoore reaktsioon on „kaaperdusmehhanismist” aju tööaja mõttes aeglasem, sest tegevuses on suurem arv juhteteid. Kuid selline reaktsioon on ka arukam ja kaalutletum, kuna tundele eelneb rohkem mõtlemist. Kui meid on tabanud kaotus ja me kurvastame või kui me oleme saavutatu üle õnnelikud või kui vihastame, juureldes selle üle, mida meile öeldi või tehti, on see uuskoore tegevuse tulemus.
Kui prefrontaalne ajukoor ei tööta, kaob suur osa meie tundeelust, nii nagu mandelkeha äralangemise puhul; kui me ei mõista, et vaja on emotsionaalset reaktsiooni, seda ei tulegi. Neuroloogidel oli kahtlus, et prefrontaalsel ajukoorel on emotsioonide juures niisugune roll täita, 1940. aastatest peale, kui hakati kasutama meeleheitlikku ja õnnetuseks ekslikku kirurgilist vaimuhaiguste „ravi” – frontaalset lobotoomiat, mille käigus eemaldati (sageli hooletult) osa otsmikusagarast või lõigati läbi ühendus prefrontaalse ajukoore ja alama aju vahel.
Enne kui vaimuhaiguste raviks leiti vähegi efektiivsed ravimid, peeti lobotoomiat lahenduseks ränga emotsionaalse häire korral – pruugib vaid lõigata läbi side prefrontaalse ajukoore ning ülejäänud aju vahel ja patsiendi vaegused „kaovad”. Kahjuks suurema osa patsiendi tundeelu kadumise hinnaga. Hävitati võtmetähtsusega juhtetee.
Emotsionaalse kaaperdamise puhul on ilmselt mängus kaks dünaamikat: mandelkeha hakkab tööle, kuid tavaliselt emotsionaalset reaktsiooni tasakaalustavad uuskoore protsessid ei käivitu või allutatakse uuskoore piirkonnad emotsionaalsele kriisile.23 Nendel hetkedel ujutab emotsionaalne psüühika ratsionaalse üle. Üks moodus, kuidas prefrontaalne ajukoor tõhusalt emotsioonide peremehena tegutseda saab ja neid enne kasutamist kaalub, on maha jahutada mandelkeha ja teiste limbiliste keskuste saadetud aktiviseerimissignaale, umbes nii, nagu lapsevanem peatab tormaka lapse, kui too tahab midagi krahmata, öeldes, et tuleb hoopis viisakalt küsida (või oodata).24
Põhiline stressitekitavate emotsioonide „väljalülitaja” paistab olevat vasakus prefrontaalkoores. Neuropsühholoogid, kes uurisid otsmikusagara teatud osade kahjustustega patsientide meeleolu, tegid kindlaks, et vasak otsmikusagar on nagu neuronaalne termostaat, mis reguleerib ebameeldivaid emotsioone. Parempoolses otsmikusagaras on niisuguste negatiivsete tunnete nagu hirm ja agressiivsus asupaik, neid tundeid ohjab aga vasakpoolne sagar, ilmselt parempoolse sagara talitlust pärssides.25 Näiteks ühes insuldipatsientide grupis, kelle kahjustused olid prefrontaalse ajukoore vasakpoolses osas, tekkisid inimestel hävitavad mured ja hirmud, need aga, kelle kahjustused olid paremal, olid „liigagi ülemeelikud”: nad viskasid neuroloogiliste uuringute ajal nalja ja lasksid end nii lõdvaks, et ei hoolinud vähimatki oma tulemustest.26 Või võtkem ühe õnneliku abielumehe juhtum: tegemist oli mehega, kelle parempoolne otsmikusagar aju väärarengut korrigeeriva operatsiooni käigus osaliselt eemaldati. Tema naine rääkis arstidele, et pärast lõikust muutus mehe iseloom tundmatuseni – ta ei läinud enam nii kergesti endast välja ning muutus naise rõõmuks palju hellemaks.27
Kokkuvõtteks võib öelda, et vasak otsmikusagar paistab olevat neuronaalse juhtetee osaks, mis suudab välja lülitada kõik negatiivsed emotsioonipursked peale kõige tugevamate või vähemalt neid pehmendada. Kui mandelkeha on sageli kriiside vallandajaks, siis vasakpoolne otsmikukoor on see aju osa, mis häiriva emotsiooni „välja lülitab” – mandelkeha teeb ettepaneku, otsmikukoor reguleerib. Sellised prefrontaal-limbilised sidemed on vaimuelus otsustava tähtsusega, ja seda palju laiemalt kui ainult emotsioonide häälestamisel; nad on hädavajalikud, et juhtida meid elus kõige olulisemate otsuste tegemisel.
Mandelkeha (ja sellega seotud limbiliste struktuuride) ning uuskoore sidemed on selleks teljeks, mille ümber keerlevad pea ja südame – mõtete ja tunnete – võitlus ning koostöö. Sellest ühendusest selgub, miks emotsioonid on tõhusa mõttetöö seisukohalt nii olulised, seda nii tarkade otsuste tegemisel kui ka lihtsalt selgelt mõtlemise võimaldamisel.
Vaadelgem, kui jõuliselt võivad emotsioonid mõtlemist segada. Neuroloogid kasutavad mõistet „operatiivmälu”, tähistamaks tähelepanu mahtu, mis peab meeles käsil oleva ülesande või probleemiga toimetulekuks vajalikke fakte, olgu siis tegu tulevase eluaseme ideaalomadustega, kui lappate läbi kinnisvarafirma pakkumisi, või kontrolltöö ülesande tingimustega. Aju otsmikukoor on see aju piirkond, mis vastutab töömälu eest.28 Kuid limbilisest ajust prefrontaalsesse ajukoorde ulatuvad juhteteed tähendavad seda, et tugevate tunnete signaalid – mure, viha jne – võivad luua neuronaalse segaja, mis nõrgestab prefrontaalse ajukoore võimet hoida töömälu korras. Just sellepärast ütleme emotsionaalselt rööpast väljas olles, et ei suuda selgelt mõelda, ja just sellepärast võib pidev emotsionaalne äng põhjustada lapse vaimsete võimete puudulikku arengut ning halvata tema õpivõime.
Sellist varjatud vaegust ei saa alati ka IQ-testidega kindlaks teha, kuigi see avaldub sihipärasemate neurofüsioloogiliste uuringute käigus, samuti lapse pidevas erutuses ja impulsiivsuses. Näiteks uurides selliste neurofüsioloogiliste testidega algkoolipoisse, kelle IQ oli keskmisest kõrgem, kuid kes koolis siiski halvasti edasi jõudsid, avastati neil frontaalse ajukoore funktsionaalseid häireid.29 Nad olid ka impulsiivsed ja rahutud, segasid sageli teisi ning tegid pahandust, mis annab tunnistust puudulikust frontaalsest kontrollist limbiliste kihkude üle. Vaimsest potentsiaalist hoolimata ähvardab just neid lapsi suur risk sattuda selliste probleemide küüsi nagu edasijõudmatus, alkoholism ja kuritegevus, põhjuseks mitte puudulik intellekt, vaid häiritud kontroll oma tundeelu üle. Emotsionaalne aju, küllaltki eraldatud nendest ajukoore osadest, mille talitlust uurib IQ-test, valitseb ühtmoodi nii raevu kui ka kaastunnet. Kogemused vormivad neid emotsionaalseid juhteteid terve lapsepõlve aja, ning meie julgeme jätta nende kogemuste omandamise täielikult juhuse hooleks.
Mõelgem ka emotsioonide rollile meie kõige „ratsionaalsemate” otsuste puhul. Iowa ülikooli meditsiinikolledži neuroloog dr Antonio Damasio, kelle töödel on kaugeleulatuv tähendus psüühikast arusaamisel, uuris hoolikalt, mis nimelt on korrast ära otsmikukoore ja mandelkeha ühenduse kahjustusega patsientidel.30 Nende otsustused on kohutavalt vildakad, kuid neil ei ole täheldatud mingit IQ ja kognitiivsete võimete vähenemist. Hoolimata korras intellektist, teevad nad hukutavaid otsuseid äris ja isiklikus elus ning võivad lõputult piinelda isegi sellise lihtsa otsuse kallal, millal kellegagi kokku saada.
Dr Damasio väitel teevad nad nii halbu otsuseid, kuna neil on kadunud side sellega, mida emotsioonid neile õpetanud on. Otsmikukoorest mandelkehasse kulgeval juhteteel kohtuvad emotsioon ja mõte ning see on tee elu jooksul tallele pandud meeldiva ja ebameeldiva panipaika. Otsaju, lõigatuna ära mandelkehas asuvast emotsionaalsest mälust, ei vallanda enam minevikuga assotsieeruvat emotsionaalset reaktsiooni, olenemata sellest, mille kallal ta ka ei juurdleks, ja kõik omandab neutraalselt halli värvingu. Stiimul, olgu siis kallis lemmikloom või vihatud tuttav, ei tekita kiindumust ega vastikust; need patsiendid on „unustanud” kõik taolised emotsionaalsed õppetunnid, sest nad ei pääse sinna, kus need mandelkehas tallel on.
Seda
Enamik arutluskäigust uusaju rollist emotsionaalse reaktsiooni peenhäälestusest pärineb Ned Kalinilt,
Lähem neuroanatoomiline vaatlus näitab, kuidas prefrontaalsed sagarad emotsioonide ohjajatena talitlevad. On tõestatud, et prefrontaalses ajukoores kohtuvad paljud emotsionaalse reaktsiooniga seotud juhteteed. Inimestel lähevad tugevaimad sidemed uuskoore ja mandelkeha vahel vasakusse prefrontaalsesse sagarasse, oimusagarasse ja otsmikusagara küljeossa (oimusagaral on kriitiline roll objektide identifitseerimises). Mõlemad ühendused toimivad korraga, mis annab tunnistust kiire ja võimsa ühendustee, n-ö neuronaalse kiirtee olemasolust. Mandelkeha ja prefrontaalse ajukoore üheneuroniline ühendus viib orbitofrontaalse ajukoore piirkonda, mis näib olevat kriitilise tähtsusega, kui hindame oma emotsionaalseid reaktsioone nende reaktsioonide kütkes olles ja soovime neid muuta.
Orbitofrontaalne ajukoor saab signaale mandelkehalt, kuid sellel on ka oma keeruline ja laiaulatuslik ühendussüsteem kogu limbilise ajuga. Niisuguse võrgustiku abil on tal oma roll emotsionaalsete reaktsioonide reguleerimises, muuhulgas pärssides limbilise aju signaale, kui need jõuavad ajukoore teistesse osadesse, sellega signaalide pealetükkivust vähendades. Orbitofrontaalse ajukoore seosed limbilise ajuga on nii ulatuslikud, et mõned neuroteadlased on seda süsteemi nimetanud omamoodi „limbiliseks ajukooreks” emotsionaalse aju mõtlevaks osaks. Vt Ned Kalin, (Wisconsini ülikooli psühholoogia ja psühhiaatria osakond) „Aspects of Emotion Conserved Across Species”, 1992. aasta novembris toimunud MacArthuri afektiivse neuroteaduse koosolekuks ettevalmistatud käsikirjaline artikkel, ja Allan Schore, Affect Regulation and the Origin of Seif, (Hillsdale, NJ: Lawrence Erlbaum Associates, 1994).
Mandelkeha ja prefrontaalse ajukoore vahel pole mitte ainult struktuuriline ühendus, vaid ka biokeemiline, nagu alati: nii prefrontaalse ajukoore keskosas kui mandelkehas on virgatsaine serotoniini retseptorite kõrge kontsentratsiooni piirkonnad. Serotoniin näib muuhulgas koostegevust ergutavat: ahvid, kelle mandelkeha ja prefrontaalse ajukoore ühenduses oli erakordselt palju serotoniiniretseptoreid, on „sotsiaalselt hästi käituma meelestatud”, seevastu need, kel retseptoreid vähem, on vaenulikud. Vt Antonio Damasio, Descartes’ Error (New York: Grosset/Putnam, 1994).
Loomade uurimine näitab, et kui prefrontaalsed sagarad on vigastatud, nii et nad enam limbilise piirkonna emotsionaalseid signaale töödelda ei suuda, muutub loomade käitumine korrapäratuks, neil esinevad impulsiivsed etteaimamatud raevu- ja hirmuhood. Väljapaistev vene neuropsühholoog A. R. Luria väitis juba 1930. aastatel, et prefrontaalne ajukoor on enesekontrolli ja emotsionaalsete pursete ohjeldamise seisukohalt võtmetähtsusega; patsientide puhul, kellel see piirkond oli vigastatud, täheldas ta impulsiivsust ning ootamatuid hirmu- ja vihapurskeid. Ja paarikümne kireroima eest süüdi mõistetud mehe ja naise uurimine PET-skanneriga näitas, et nendelgi võis täheldada nimetatud piirkonna märksa väiksemat aktiivsust.
Osa vigastatud sagaratega rotte käsitlevast põhitööst on teinud Victor Dennenberg, Connecticuti ülikooli psühholoog.
Vasaku ajupoolkera vigastused ja joviaalsus: G. Gianotti, „Emotional behavior and hemispheric side of lesion”, Cortex 8,1972
Õnneliku rabandusepatsiendi juhtumist rääkis Mary K. Morris, Florida ülikooli neuroloogia osakonnast, Rahvusvahelise Neurofüsioloogia Ühingu kokkutulekul, mis toimus San Antonios 13.–16. veebruarini 1991.
Prefrontaalne ajukoor ja operatiivmälu: Lynn D. Selemon et al, „Prefrontal Cortex”, American Journal of Psychiatry 152,1995.
Häiritud otsmikusagarate talitlus: Philip Harden ja Robert Pihl, „Cognitive Function, Cardiovascular Reactivity, and Behavior in Boys at High Risk for Alcoholism”, Journal of Abnormal Psychology 104,1995.
Prefrontaalne ajukoor: Antonio Damasio, Descartes’ Error: Emotion, Reason and the Human Brain (New York: Grosset/Putnam, 1994)