Emotsionaalne intelligentsus. Daniel GolemanЧитать онлайн книгу.
nägid selles inimestega manipuleerimise oskust, mis pani teisi sinu pilli järgi tantsima, tahtsid nad seda ise või mitte. Kuid kummalgi sotsiaalse intelligentsuse formuleeringul ei olnud IQ-teoreetikute silmis tõsist kaalu ning 1960. aastal kuulutas mõjukas intelligentsustestide alane õpik sotsiaalse intelligentsuse „kasutuks” kontseptsiooniks.
Isiksuslikku intelligentsust ei saa aga ignoreerida, põhiliselt seepärast, et siin on iva nii intuitiivse kui terve mõistuse seisukohalt. Näiteks kui teine Yale’i psühholoog Robert Sternberg palus inimestel kirjeldada „intelligentset isikut”, nimetati praktilist suhtlemisoskust ühe põhilise omadusena. Sternbergi süstemaatilisem uurimistöö viis ta samale järeldusele kui Thorndike’igi: sotsiaalne intelligentsus seisab täiesti eraldi akadeemilistest võimetest ja on võtmetähtsusega praktilise eluga hästi toime tulemise seisukohalt. Näiteks on töökeskkonnas üheks väga kõrgelt hinnatud praktiliseks tarkuseks sedasorti tundlikkus, mis võimaldab edukal juhil tabada seda, mida sõnaselgelt välja ei öelda.43
Viimastel aastatel on järjest suurem arv psühholooge jõudnud samadele järeldustele, olles ühel nõul Gardneriga, et vana IQ-kontseptsioon keerles kitsalt lingvistiliste ja matemaatiliste oskuste ümber, ning head IQ-testi tulemused viitasid edukusele kõige otsesemalt kas koolipingis või õppejõuna ja sootuks vähem sel juhul, kui elu akadeemiliselt teelt ära keerab. Need psühholoogid, sealhulgas ka Sternberg ja Salovey, käsitlevad intelligentsust laiemalt, püüdes seda ümber mõtestada just elus eduka toimetuleku seisukohast. Otsingud on pannud neid uuesti väärtustama isiksuslikku ehk emotsionaalset intelligentsust.
Salovey lülitab Gardneri isiksusliku intelligentsuse oma emotsionaalse intelligentsuse põhidefinitsiooni, jagades selle võime viide peamisesse valdkonda:44
1. Oma emotsioonide teadvustamine. Eneseteadvus – tunde äratundmine tekkemomendil – on emotsionaalse intelligentsuse nurgakiviks. Nagu näeme neljandas peatükis, on võime oma tundeid pidevalt kontrollida psühholoogilise sisekaemuse ja enesemõistmise juures määrav. Kui me oma tegelikke tundeid tähele ei pane, jääme nende meelevalda. Inimesed, kes tajuvad oma tundeid paremini, juhivad oma elu kindlamal käel, nad teavad täpsemalt, mida nad tegelikult tunnevad, kui otsustavad, kellega abielluda või kuhu tööle minna.
2. Emotsioonide juhtimine. Oskus käia tunnetega ümber nii, et need on asjakohased, põhineb eneseteadvusel. Viiendas peatükis käsitletakse võimet end rahustada, taltsutada ohjeldamatut rahutust, tulla toime raskemeelsuse või ärritusega ning ka tagajärgi, kui selline emotsionaalne põhioskus puudub. Inimesed, kellel selles vallas on vajakajäämisi, peavad pidevalt võitlema muretsemisega, sel alal andekad tõusevad elult saadud hoopidest palju kiiremini jalule.
3. Enesemotivatsioon. Nagu näeme kuuendas peatükis, on tähelepanu koondamisel, enda motiveerimisel, meisterlikkuse ning loovuse puhul oluline mobiliseerida emotsioonid eesmärgi teenistusse. Igasuguste saavutuste aluseks on alati emotsionaalne enesekontroll – me lükkame rahulduse edasi ja surume impulsid maha. Ning kui me oskame jõuda „voo” seisundisse, millest on samuti lähemalt juttu kuuendas peatükis, aitab see jõuda silmapaistvate tulemusteni. Sellise oskusega inimesed kalduvad kõigis oma ettevõtmistes olema väga jõudsad ja efektiivsed.
4. Emotsioonide äratundmine teistes. Empaatia, samuti emotsionaalsel eneseteadvusel põhinev võime, on üks põhilisi suhtlemisoskusi. Seitsmes peatükk uurib empaatia juuri, emotsionaalse kurtuse sotsiaalset hinda ning põhjusi, miks empaatia õhutab altruismi. Empaatiavõimega inimesed on paremini häälestunud vastu võtma teiste vajadustest või tahtmistest märku andvaid signaale. See annab neile edumaa hoolitsemist ja abistamist nõudvates ametites, õpetamises, müügitöös ja juhtimises.
5. Suhtekorraldus. Suhete korraldamise kunst on suures osas oskus teiste emotsioonidega toime tulla. Kaheksandas peatükis vaadeldakse sotsiaalset pädevust ja mittepädevust ning vastavaid erioskusi, millest sünnivad populaarsus, liidriks olek ja interpersonaalne tõhusus. Sellel alal andekad saavad hästi hakkama kõigega, mis nõuab teistega ladusat suhtlemist, nemad on seltskonna hingeks.
Loomulikult on inimeste võimed igas nimetatud valdkonnas erinevad: nii tulevad mõned üsna kenasti toime omaenese murega, kuid on suhteliselt saamatud teisi rahustades. Kahtlemata määrab meie võimekuse taseme neuroloogiline baas, kuid nagu edaspidi näeme, on aju suhteliselt paindlik ning õpib pidevalt. Vajakajäämisi emotsionaalsetes oskustes on võimalik korrigeerida: iga valdkond kujutab endast suures osas harjumuste ja reaktsioonide kogumit, mida hea tahtmise korral on võimalik paremaks teha.
IQ ja emotsionaalne intelligentsus ei ole vastandlikud pädevuse liigid, pigem lihtsalt eraldiseisvad. Meis kõigis seguneb intellekt ja emotsionaalne terasus; olenemata stereotüüpidest kohtab suhteliselt harva inimesi, kelle IQ on kõrge, emotsionaalne intelligentsus aga madal (või kellel on madal IQ ja kõrge emotsionaalne intelligentsus). Tegelikult korreleerub IQ nõrgalt mõnede emotsionaalse intelligentsuse aspektidega, kuid siiski nii lõdvalt, et selgelt on tegemist kahe suuresti iseseisva struktuuriga.
Erinevalt meile tuttavatest IQ-testidest ei ole emotsionaalse intelligentsuse hindamiseks veel ühtki testi, mille punkte kokku lugeda, ja võibolla neid ei tulegi. Kuigi igat emotsionaalse intelligentsuse komponenti on laialt uuritud, on mõnda neist, näiteks empaatiat, kõige parem testida, kui uurida inimese tegelikku võimet lahendada mingit konkreetset ülesannet – kas või lastes videolt tuleva näoilme järgi mõistatada kellegi tundeid. Kuid siiski, kasutades mõõtu, mida Berkeleys asuva California ülikooli psühholoog Jack Block ise nimetab „ego paindlikkuseks” ja mis on üsna sarnane emotsionaalse intelligentsusega (sisaldades põhilisi sotsiaalseid ja emotsionaalseid pädevusi), on ta võrrelnud kaht teoreetiliselt puhast tüüpi inimesi: neid, kellel on kõrge IQ, ja neid, kellel on head emotsionaalsed võimed.45 Erinevused on paljuütlevad.
Puhas kõrge IQ-ga tüüp (see tähendab, et emotsionaalne intelligentsus puudub), on peaaegu intellektuaali karikatuur: vaimu valdkonnas andekas, kuid saamatu isiklikus elus. Saadud pilt on meeste ja naiste puhul veidi erinev. Kõrge IQ-ga mees on tüüpiliselt – ja täiesti ootuspäraselt – laiade intellektuaalsete huvidega. Ta on auahne ja produktiivne, etteaimatava käitumisega ja visa ning ei muretse iseenda pärast. Samal ajal kipub ta olema kriitiline ja üleolev, nõudlik ja endasse sulgunud, ta ei tunne end vabalt seksuaalsete ja meeleliste kogemuste puhul, tal puudub väljendusrikkus, ta on eemalviibiv ning emotsionaalselt ükskõikne ja külm.
Vastukaaluks on kõrge emotsionaalse intelligentsuse tasemega mehed seltsivad, avatud ja rõõmsameelsed, ei kaldu kartlikkusele ega murelikele mõtisklustele. Neil on märkimisväärne võime pühenduda kas inimestele või ideedele, kanda vastutust, neil on eetiline maailmavaade; suhete tasandil on nad kaastundlikud ja hoolitsevad. Neil on rikas, asjakohane tundeelu, nad on rahul nii iseenda kui ka teistega ja selle sotsiaalse universumiga, milles nad elavad.
Puhtalt kõrge IQ-ga naised on ootuspäraselt intellektuaalselt enesekindlad, nad väljendavad vabalt oma mõtteid, hindavad intellektuaalsust ning neil on mitmekülgsed vaimsed ja esteetilised huvid. Nad kalduvad sisevaatlusele, muretsemisele, mõtisklustele ning süümepiinade tundmisele, nad kõhklevad, enne kui viha avalikult välja valavad (kuigi teevad seda salamisi).
Vastukaaluks panevad emotsionaalselt intelligentsed naised end maksma ning väljendavad vabalt oma tundeid, on iseenda suhtes positiivselt meelestatud, elul on nende jaoks jumet. Nagu mehedki, on nad avatud ja seltsivad ning väljendavad oma tundeid adekvaatselt (mitte pursetena, mida hiljem kahetseda), neil on hea stressitaluvus. Nende sotsiaalne söakus laseb neil leida kontaki uute inimestega, nad meeldivad iseendale niivõrd, et võivad endale lubada mänglevaid ja spontaanseid meelelisi kogemusi. Erinevalt kõrge IQ-ga naistest tunnevad nad harva ärevust või süümepiinu ega vaju mõtisklustesse.
Need portreed on loomulikult äärmuslikud – meis kõigis on erinev IQ ja emotsionaalse intelligentsuse segu, kuid on õpetlik näha, mida need dimensioonid eraldivõetuna isiksuse omadustele tähendavad. Inimeses on teatud määral nii kognitiivset kui emotsionaalset intelligentsust, nii sulavad pildid kokku. Siiski, neist kahest lisab
Praktiline intelligentsus ja suhtlemisoskused: Robert J. Sternber, Beyond I.Q. (New York: Cambridge University Press, 1985).
Emotsionaalse intelligentsuse algdefinitsioon on Salovey ja Mayeri artiklis „Emotional Intelligence”, lk 189. Veel ühe varasema emotsionaalse intelligentsuse mudeli leiame Reuven Bar-Oni doktoridissertatsioonist „The Development of a Concept of Psychological Well-Being”, Rhodesi ülikool, Lõuna-Aafrika, 1988.
IQ