Krahv Monte-Cristo. 2. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
unustusemantliga. näis olevat respekteerinud neid korrapäraselt tehtud märke, mis ilmselt pidid kuhugi juhtima; aeg-ajalt märgid siiski kadusid suurte täies õies mürdipuhmaste või parasiitlike samblike varju. Siis tuli Edmond’il oksad kõrvale lükata või sammal ära kraapida, et üles leida märgid, mis talle selles labürindis teed juhatasid. Märgid olid Dantèsi lootusi kõvasti tõstnud. Miks ei võinud need olla teinud kardinal, et need õnnetuse puhul, mida ta nii täielikult ei olnud osanud ette näha, oleksid teejuhiks ta vennapojale? Üksildane paik oli täiesti sobiv mehele, kes tahtis oma varandust peita. Aga kas reetlikud märgid polnud püüdnud teistegi pilke peale nende, kellele nad olid määratud, ja kas sünge imesaar oli oma hiilgavat saladust ustavalt hoidnud?
Ent umbes kuuskümmend sammu sadamakohast eemal märkas Edmond, keda künklik maastik kaaslaste pilkude eest ikka veel varjas, et sälgud lõppesid, kuigi ei viinud ühegi koopani. Suur ümar kivimürakas kalju peal oli ainus siht, kuhupoole nad paistsid juhatavat. Edmond mõtles, et eesmärgi asemel, kuhu ta arvas olevat jõudnud, oli ta võib-olla hoopis selle alguses: niisiis keeras ta otsa ringi ja läks tuldud teed tagasi.
Sedaaegu valmistasid Dantèsi kaaslased sööki, käisid allikal vett toomas, tõid laevast leiba ja puuvilja ning panid kitse küpsema. Just sel hetkel, kui nad kitse omameisterdatud praevardast välja tõmbasid, märkasid nad Edmond’i, kes julgelt nagu mägikits kaljult kaljule hüppas; nad tulistasid. et talle püssipauguga märku anda. Jahimees keeras otsemaid ümber ja hakkas kiiruga nende poole tulema. Kõigi pilgud jälgisid teda sellel omamoodi lennul ja takseerisid tema hulljulget osavust, ning otsekui nende kartusi õigustades vääratas Edmond’i jalg; kõik nagid, kuidas ta kaljuserval vankus, karjatas ja kadus.
Mehed pistsid ühekorraga jooksu, sest Edmond’i üleolekule vaatamata armastasid teda kõik. Jacopo jõudis esimesena kohale.
Edmond oli üleni verine ja peaaegu teadvusetu; ta pidi olema veerenud oma kaksteist kuni viisteist jalga ülevalt alla. Talle kallati paar tilka rummi suhu ja vahend, mis oli talle kunagi nii tõhusalt mõjunud, mõjus nõndasamuti kui toona.
Edmond lõi silmad lahti ja kurtis, et põlv on hirmus valus, pea on raske ja nimmekohas täitsa talumatu valuhood. Mehed tahtsid teda randa kanda, aga kui nad teda puudutasid ja kuigi Jacopo kogu operatsiooni juhtis, kuulutas Dantès oiates, et tema seda kandmist küll välja ei kannata.
Kõik said aru, et Dantèsil söömisest midagi välja ei tule; Dantès aga nõudis, et ta kaaslased, kellel polnud säärast põhjust dieedipidamiseks nagu temal, läheksid tagasi. Mis temasse puutub, siis väitis ta, et temal polevat midagi vaja, ainult natuke rahu, ja et nende tagasitulekul on tal kindlasti juba palju parem.
Meremehed ei lasknud ennast kaua paluda: meestel oli kõht tühi ja kitselihalõhn kandus nendeni – merehuntide keskel pole tseremoonitsemine eriti kombeks.
Tunni aja pärast tulid mehed tagasi. Edmond oli end suutnud vaid kümmekond sammu edasi lohistada ja nõjatus nüüd seljaga vastu sammaldunud kaljuseina.
Aga paistis, et Dantèsi valud polnud sugugi vähenenud, vaid hoopis ägedamaks läinud. Vana kipper, kes pidi veel samal hommikupoolikul teele asuma, et oma last maha panna Piemonte ja Prantsusmaa piiril, kuskil Nice’i ja Fréjus’ vahel, käis talle peale, et ta katsuks ennast püsti ajada. Dantès pingutas meeleheitlikult, et peremehe soovile vastu tulla, aga iga katse peale vajus ta oiates ja näost kahvatades uuesti tagasi.
“Tal on selgroog katki,” sõnas peremees vaikselt. “Aga ta on tubli poiss, maha teda jätta ei saa; katsume ta tendrile viia.”
Aga Dantès kuulutas, et ta eelistab parem surra seal, kus ta on, kui et kannatada hirmsaid valusid, mida iga väiksemgi liigutamine talle teeb.
“Ah, saagu mis saab!” ütles peremees. “Aga seda juba ei juhtu, et me teiesuguse tubli mehe ilma abita siia jätame. Me sõidame alles õhtul.”
Madrused olid peremehe otsuse peale õige imestunud, kuigi keegi õiendama ei hakanud, otse vastupidi. Kipper oli kõva käega mees ja see oli esimene kord, kus nähti, et ta ühest ettevõttest loobub või selle täideviimise edasi lükkab.
Dantès aga ei tahtnud, et tema pärast murtakse laeval maksvat korda.
“Ei,” ütles ta peremehele,” ma olen ise süüdi, et olen niisugune kobakäpp, ja see on mulle paras, et pean sellepärast kannatama. Jätke mulle natuke kuivikuid, püss, kuule ja püssirohtu, et saaksin kitsi lasta või ennast kaitsta, ja lisaks kirka, et võiksin endale hüti teha, kui teil peaks liiga kaua minema, enne kui saate mulle järele tulla.”
“Sa sured ju nälga,” ütles peremees.
“Parem juba surm,” ütles Edmond, “kui kannatada ennekuulmatuid valusid, mida iga liigutus mulle teeb.”
Peremees vaatas abajas kiikuva tendri poole – seal juba askeldati, ja niipea kui ta välimus korda saab, läheb ta kohe merele.
Mis sa arvad, Maltalane, mida me tegema peame?” küsis peremees. “Sind me niiviisi maha jätta ei saa ja meie siia jääda ka ei saa?”
“Minge, minge,” hüüdis Dantès.
“Me oleme vähemalt nädal aega ära,” sõnas peremees, “lisaks tuleb meil teelt kõrvale põigata, et sinu järele tulla.”
“Kuulake,” ütles Dantès, “kui te paari lähema päeva jooksul kohtate mõnda kalalaeva või muud alust, mis siia kanti tuleb, soovitage sellel mulle järele tulla, ma maksan kakskümmend viis piastrit tagasisõidu eest Livornosse. Kui te kedagi ei leia, tulge ise.”
Peremees vangutas pead.
“Kuulge, kapten Baldi, asja on võimalik joonde ajada.” sõnas Jacopo. “Teie minge, mina jään haige juurde ja hoolitsen ta eest.”
“Sa loobud oma tasust,” ütles Edmond, “ja jääd minu juurde?”
“Jah,” vastas Jacopo, “ja ma ei kahetse.”
“Sa oled tubli poiss, Jacopo,” ütles Edmond. “jumal tasub sulle sinu headuse eest. Aga ma ei vaja kellegi abi, aitäh. Paar päeva puhkust ja ma olen jälle jalul, pealegi loodan ma leida siit kaljudelt häid rohtusid, mis aitavad põrutuse vastu.”
Kummaline muie libises Dantèsi huulile. Ta surus südamlikult Jacopo kätt, aga tema otsus jääda siia ja jääda üksi oli vankumatu.
Salakaubavedajad jätsid Edmond’ile, mida ta palus, ja lahkusid, vaatasid aga minnes ühtepuhku tagasi ja lehvitasid iga kord südamlikult hüvastijätuks, millele Edmond vastas vaid käeviipega, just nagu ei saaks ta keha liigutada.
Kui nad olid silmist kadunud, pomises ta naerdes:
“Tõepoolest imelik, et seda sorti inimeste seas võid leida ustavust ja sõprust.”
Siis roomas Dantès ettevaatlikult kaljupangale, mis oli varjanud vaadet merele, ja sealt nägi ta, kuidas tendril lõpetati purjede seadmine, hiivati ankur, alus kiikus lainetel graatsiliselt nagu kajakas enne lendutõusu ja asus teele.
Tunni aja pärast oli laev silmist kadunud või vähemasti sellest paigast, kus oli haige, oli võimatu teda näha.
Siis hüppas Dantès püsti, nõtkelt ja kergelt nagu üks neist asustamata kaljudel mürdi- ja pistaatsiapõõsaste vahel ringikarglevatest kitsetalledest, haaras püssi ühte kätte, kirka teise ja ruttas kaljupanga juurde, kus lõppesid sälgud, mida ta oli tähele pannud.
“Ja nüüd,” hüüdis ta, meenutades lugu araabia kalamehest, kellest abee Faria talle oli jutustanud. “nüüd, avane, avane, Seesam!”
III
PIMESTAV SÄRA
Päike oli juba ligi kolmandiku oma teest käinud ja isegi kaljud, millele langesid tema soojad ja elustavad maikiired, näisid olevat tundlikud ta soojuse vastu; tuhanded nähtamatud tirdid siristasid kanarbikus lakkamatult ja monotoonselt; mürtide ja oliivipuude lehed sahisesid ja tegid peaaegu metalset häält; iga Edmond’i samm kuumenenud graniidil ajas pakku sisalikud, kes sädelesid nagu smaragdid; taamal, laugjal künkanõlval, karglesid metskitsed, kes siia teinekord jahimehi ligi meelitavad, ühesõnaga, saar