Püha Antoniuse kiusamine. Gustave FlaubertЧитать онлайн книгу.
missat kulus veel kolmveerand tundi kalmistule jõudmiseks. Paul sammus matuserongi peas ja nuuksus. Tema taga Bourais, seejärel tähtsamad elanikud, mustades keepides naised ja Félicité, kes mõtles oma õepojale; et ta ei olnud saanud poisile viimset austust avaldada, oli ta nüüd veel kurvem, just nagu oleks õepoega koos Virginie’ga maetud.
Proua Aubaini meeleheide oli piiritu.
Algul tõstis ta mässu Jumala vastu, leides, et oli olnud ülekohtune võtta temalt tütar – tema, kes ta polnud kunagi teinud kurja ja kelle südametunnistus oli nii puhas! Aga ei! Ta oleks pidanud tüdruku lõunasse viima. Teised arstid oleksid ta päästnud! Proua süüdistas end, tahtis tütrele järgneda, karjus unes õudusest. Üks unenägu painas teda eriti. Tema mees, riides nagu madrus, saabus pikalt reisilt ja ütles talle nuttes, et on saanud korralduse Virginie endaga kaasa võtta. Siis pidasid nad nõu, kuhu pakku minna.
Ükskord tuli proua vapustatult aiast. Äsja (ta osutas paigale) olid talle ilmunud isa ja tütar, ligistikku, nad ei liigutanud end, ainult jälgisid teda.
Palju kuid jäi ta osavõtmatult oma tuppa. Félicité noomis teda leebelt; ta peab elama oma pojale ja veel „temakese“ mälestusele.
„Temake?“ haaras proua Aubain sõnasabast, just nagu ärgates. „Oh! Muidugi!.. Muidugi!.. Te ei ole teda unustanud!“ See oli vihje surnuaiale, millest prouat hoolikalt eemale hoiti.
Félicité käis seal iga päev.
Täpselt kell neli möödus ta majaderivist, ronis nõlvakust üles, avas jalgvärava ning jõudis Virginie’ hauale. Seal oli roosast marmorist sambake, mis toetus kiviplaadile, raudketid ümbritsesid hauaplatsi. Kääpad kadusid lillevaiba alla. Félicité niisutas lehti, uuendas liiva, laskus põlvili, et paremini maad harida. Proua Aubain, kui ta suudaks siia tulla, tunneks sellest kergendust, leiaks mingitki lohutust.
Kõik tüdruku väikesed asjad hõivasid seinakapi kahe voodiga toas. Proua Aubain vaatas neid üle nii harva kui võimalik. Ühel suvepäeval andis ta järele ning kapist lendasid välja koiliblikad.
Virginie’ kleidid olid laua all reas, nende peal lebasid kolm nukku, rõngad, nukunõud ja pesukauss, mida ta oli kasutanud. Nad tirisid välja ka seelikud, sukad ja rätikud ning laotasid need kahele voodile laiali, enne kui need uuesti kokku pandi. Päikesekiired langesid neile vaestele esemetele, tuues esile plekid ja voldid, mis olid keha liikumise järgi neile sisse jäänud. Õhk oli soe ja sinine, rästas vilistas, kõikjal näis valitsevat sügav rahu. Nad leidsid pisikese plüüškübara, pikkade karvadega ja kastanpruuni, kuid koid olid selle peaaegu nahka pannud. Félicité nõudis seda endale. Naised jäid teineteisele otsa vaatama, nende silmad täitusid pisaratega; viimaks avas emand oma süle, teenija viskus ta käte vahele; nad kaisutasid teineteist, kergendades oma kurbusekoormat neid võrdsustavas suudluses.
See juhtus esimest korda nende elus. Proua Aubain polnud ekspansiivne loomus. Félicité oli talle suudluse eest tänulik just nagu heateo eest ning edaspidi armastas ta teda õrnalt loomaliku kiindumuse ja religioosse lugupidamisega.
Félicité südameheadus kasvas üha.
Kui ta kuulis tänavalt rännakmarsil rügemendi trummipõrinat, sättis ta end kannu siidriga ukse ette ning pakkus sõduritele juua. Ta põetas koolerahaigeid. Ta soosis poolakaid: nende seas leidus isegi üks, kes kuulutas, et tahab teda naiseks võtta. Kuid nad läksid tülli, sest ühel hommikul palvuselt tagasi jõudes avastas Félicité mehe köögist, kuhu too oli sisse tunginud ja valmistanud rosolje, mida ta endale samas rahumeeli sisse kühveldas.
Pärast poolakaid tuli papi Colmiche, rauk, kes oli kuulus oma 93-ndal toimepandud hirmutegude poolest. Ta elutses jõe ääres sealauda varemetes. Uulitsapoisid seirasid teda müüripragude vahelt ja loopisid teda munakatega, mis kukkusid koikule, millel vanamees lebas ning vappus pidevates köhahoogudes, pikajuukseline, punetavate silmalaugude ja kasvajaga käsivarrel, mis oli suurem kui ta pea. Félicité muretses talle pesu, katsus ta urgast rookida, lootis teda küpsetamiskotta sokutada ilma prouat asjasse segamata. Kui kasvaja lõhkes, sidus ta seda iga päev, tõi papile mõnikord lehttaignapiruka ning asetas teda päikese kätte õlekoole; õnnetu vanamees tänas teda ilatsedes ja võbisedes kustuval häälel, ning et ta kartis Félicitéd kaotada, sirutas tema poole käsi, kui naine hakkas ära minema. Ta suri ja Félicité laskis pidada tema hingeõnnistuseks missa.
Samal päeval sai Félicitéle osaks suur vedamine: õhtusöögi ajal ilmus proua de Larsonnière’i neeger, kes tõi papagoi tema puuris koos õrre, keti ja tabalukuga. Parunessi sedel teatas proua Aubainile, et tema meest on edutatud tööle prefektuuri, nad sõidavad ära juba õhtul; ta palus vastu võtta mälestuseks ja lugupidamise märgiks see lind.
Papagoi valdas juba ammust ajast Félicité meeli, sest lind oli pärit Ameerikast ja see sõna meenutas Félicitéle Victori, nii et ta oli neegrilt papagoi kohta pärinud. Ükskord oli ta isegi öelnud: „Proua oleks õnnelik, kui tal selline lind oleks!“
Neeger oli jutu oma emandale edasi rääkinud, ja et viimane lindu kaasa viia ei saanud, oli tal nüüd soodne võimalus temast vabaneda.
Papagoi nimi oli Loulou. Tema kere oli roheline, tiivaotsad roosad, pea sinine ja kurgualune kuldkollane.
Aga tal oli tüütu komme nokkida õrt, millel ta istus, ta kitkus endal sulgi välja, pildus oma mustust laiali ja ajas vannikesest vett maha. Proua Aubain, kellele ta närvidele käis, andis ta Félicitéle päriseks.
Félicité võttis linnu õpetamise käsile. Peagi kordas papagoi: „Võluv noormees! Teener, härra! Ole tervitatud, Maarja!“ Lind oli paigutatud ukse lähedale ning paljud panid imeks, et ta ei vastanud nimele Jacqout, mis siis, et kõiki papagoisid kutsutakse Jacquot’deks. Teda võrreldi emakalkuni ja pudrunuiaga: need olid tõelised noahoobid Félicitéle! Loulou oli kummaliselt kangekaelne, ta lihtsalt ei rääkinud enam, kui teda vaadati.
Siiski otsis lind seltskonda; pühapäeviti, kui preilid Rochefeuille’d, härra de Houppeville ning uued majasõbrad apteeker Onfroy, härra Varin ja kapten Mathieu kaarte mängisid, peksis ta tiibadega vastu klaasi ning rabeles nii raevukalt, et oli võimatu üksteist kuulda.
Bourais’ väljanägemine paistis talle kahtlemata iseäranis veider olevat. Nii kui ta mees märkas, kriiskas ta kõigest jõust naerda. Tema rõkatused kaikusid hoovis, kaja võimendas neid, naabrid, kes endid akendele sättisid, naersid samuti; et papagoile mitte silma alla sattuda, sibas Bourais piki seinaäärt ja varjas oma profiili kübaraga, jõudis jõeni, misjärel sisenes aiapoolse ukse kaudu, ning pilkudes, mis ta papagoile läkitas, puudus õrnus.
Loulou sai lihunikusellilt vastu nokka, kui ta oli oma pea tema korvi pistnud; sestpeale katsus ta alati selli läbi särgi näpistada. Fabu lubas tal kaela kahekorra käänata, ehk küll ta polnud jõhkard, vaatamata tätoveeringutele kätel ja paksule põskhabemele. Vastupidi! Pigem oli tal papagoi vastu nõrkus, eriti kui ta kõrgendatud meeleolus oli ja linnule vandesõnu õpetada püüdis. Félicité, keda säärased kombed ehmatasid, paigutas linnu kööki. Talt võeti kett ära ja nii tiirutas ta vabalt mööda maja ringi.
Kui papagoi trepist alla laskus, toetas ta oma kõvera noka astmetele, tõstis kõigepealt parema, siis vasaku jala üles; Félicitél oli hirm, et säherdusest võimlemisest võib lind peapöörituse saada. Siis jäi papagoi haigeks, ei saanud enam rääkida ega süüa. Tal oli keele all paksend, nagu seda vahel kanadelgi esineb. Félicité ravis ta terveks, kiskudes selle näsa oma küüntega välja. Ükskord oli härra Paul papagoile ettevaatamatult sigarisuitsu sõõrmetesse puhunud; teine kord jälle, kui proua Lormeau lindu päevavarju otsaga õrritas, napsas see talt rõnga ära; lõpuks läks ta kaotsi.
Félicité oli linnu hetkeks rohule asetanud, et see end veidi värskendaks, ja siis ise hetkeks ära läinud; kui ta tagasi tuli, papagoid ei kuskil! Algul otsis ta lindu põõsastikust, vee äärest ja katustelt, tegemata väljagi emandast, kes talle hüüdis: „Vaadake ometi ette! Te olete hull!“ Seejärel vaatas ta üle kõik Pont-1’Évêque’i aiad ja peatas möödujaid. „Ega te juhuslikult minu papagoid pole näinud?“ Nendele, kes papagoid ei tundnud, kirjeldas ta teda. Järsku uskus ta sumavat veskite taga midagi rohekat ja lendlevat.