Murelik mees. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
ülemuse juurde minema.”
„Oled sa temaga juba rääkinud?”
„Oleks olnud määrustevastane, kui ma poleks seda teinud.”
Wallanderil polnud enam midagi öelda. Nad istusid vaikides. Wallander püüdis mingit väljapääsu leida, teades samas, et seda pole olemas.
„Mis nüüd edasi saab?” küsis ta lõpuks.
„Ma otsisin tööeeskirjadest lahendust. Loomulikult algatatakse sisejuurdlus. Muidugi on ka oht, et kelnerile, tema nimi on muuseas Ture Saage, kui sa seda juba ei teadnud, tuleb pähe loost ajakirjandusele rääkida. Õige uudise eest võib tänapäeval rahagi saada. Supi sisse sattunud purjus politseinikud võivad lehe läbimüüki päris kenasti suurendada.”
„Sa palusid tal ju ometi vait olla?”
„Või veel! Ma koguni ütlesin, et käimasoleva politseiuurimise lekitamine võib olla karistatav. Paraku nägi ta mind vist läbi.”
„Kas ma peaksin temaga rääkima?”
Martinsson kummardus üle laua tema poole. Wallander nägi, et kolleeg on väsinud ja rusutud. See kurvastas teda.
„Kui mitu aastat me oleme koos töötanud? Kakskümmend? Rohkem? Alguses olid sina see, kes mind korrale kutsus. Õigusega. Sõimasid, aga jagasid ka kiitust. Nüüd on minu kord sulle öelda: ära tee mitte midagi! Mida iganes sa ka ette võtad, teeb see asja ainult hullemaks. Sa ei räägi kelner Ture Saagega, sa ei räägi mitte kellegagi peale Lennarti. Ja sul tuleb kohe tema juurde minna. Ta ootab.”
Wallander noogutas ja tõusis püsti.
Martinssoni hääletoonist sai Wallander aru, et väljavaated pole eriti head.
Wallander sirutas käe, et oma relva võtta. Martinsson raputas pead.
„Selle jätame siia,” ütles ta.
Wallander läks koridori. Möödus Kristina Magnusson, kohvikruus käes. Naine noogutas. Wallander taipas, et ta teab. Seekord ei pööranud ta ringi, et naise figuuri vaadata. Selle asemel läks ta WC-sse ja pani ukse lukku. Kraanikausi kohal rippuv peegel oli mõrane. Täpselt nagu mina, mõtles Wallander. Ta loputas nägu, kuivatas end ja uuris oma punaseid silmi. Pragu lõikas näo keskelt pooleks.
Wallander istus WC-potile. Lisaks häbile ja hirmule kordasaadetu pärast tajus ta veel üht tunnet. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Ta ei suutnud meenutada, et oleks teenistusrelva hoidmisel kordagi reeglite vastu eksinud. Kui ta relva koju viis, lukustas ta selle alati relvakappi, seal oli ka haavlipüss, millega ta mõnikord koos naabritega jänesejahil käis. Miski näris teda sügavamalt kui purjusolek. Tegu oli teistsuguse unustamisega, mis oli talle võõras. Pimedusega, kus ta ei suutnud süüdata ühtegi tuld.
Ta istus üle kahekümne minuti WC-s, tõusis siis püsti ja läks politseiülema kabineti poole. Kui Martinsson helistas ja ütles, et ma olen teel, siis nad vist arvavad, et ma olen jalga lasknud, mõtles ta. Aga nii hull see asi ei ole.
Pärast kahte naissoost politseiülemat oli aasta tagasi Ystadi uueks politseijuhiks tulnud Lennart Mattson. Ta oli noor, pisut üle neljakümne, ja teinud politseibürokraatias, kust enamik ülemusi nüüdsel ajal paika määrati, hämmastavalt kiiret karjääri. Nagu enamik teisigi aktiivseid politseinikke, pidas Wallander taolist ametissemääramist politsei töösuutlikkuse mõttes pahaendeliseks. Asja ei teinud paremaks seegi, et Mattson oli pärit Stockholmist ja kurtis natuke liiga tihti, et tal on raske Skåne murrakust aru saada. Wallander teadis, et mõned kolleegid rääkisid Mattsoniga asju ajades sihilikult võimatut murret. Wallander taolistes pahatahtlikes meeleavaldustes aga ei osalenud. Ta oli otsustanud omaette hoida ja Mattsoni tegemistesse mitte sekkuda, vähemalt seni, kui too ennast liiga palju politsei otsesesse töösse ei sega. Tundus, et ka Mattson suhtub temasse respektiga, ja seetõttu polnud Wallanderil uue ülemusega ühtegi probleemi olnud.
Kuid ta mõistis, et see aeg on nüüd lõplikult möödas.
Kabineti uks oli praokil. Wallander koputas ja astus Mattsoni kõrget, peaaegu kiledat häält kuuldes sisse.
Nad istusid kireva kangaga kaetud diivanitele, mis olid kabinetti suure vaevaga sisse pressitud. Mattson oli välja arendanud tehnika olla võimalikult harva jutuajamise algatajaks, isegi siis, kui ta ise oli kellegi enda juurde välja kutsunud. Käisid jutud, et riigi politseiameti konsultant oli koos Mattsoniga pool tundi vaikinud. Siis tõusis konsultant püsti, lahkus sõnagi lausumata ruumist ja lendas Stockholmi tagasi.
Wallanderil käis peast läbi mõte, et võib-olla peaks ta demonstratiivselt vait olema. Kuid iiveldus läks aina hullemaks, ta pidi välja värske õhu kätte saama.
„Mul pole juhtunule mingit seletust,” alustas ta. „Ma saan aru, et see on täiesti lubamatu ja sul tuleb abinõud tarvitusele võtta.”
Mattson oli oma küsimused nähtavasti varem valmis mõelnud, sest need tulid ilma igasuguse viivituseta.
„Kas seda on ka varem juhtunud?”
„Seda, et ma olen relva kõrtsi unustanud? Loomulikult mitte!”
„Kas sul on alkoholiga probleeme?”
Wallander kortsutas küsimuse peale kulmu. Kust Mattson seda võtab?
„Ma joon mõõdukalt,” ütles Wallander. „Nooremana jõin ma nädalavahetustel päris palju. Aga nüüd enam mitte.”
„Ometigi läksid sa tööpäeva õhtul välja lakkuma?”
„Ma ei lakkunud, ma sõin õhtust.”
„Pudel veini, mitu kokteili ja konjak kohvi juurde?”
„Kui sa juba tead, miks sa siis küsid? Aga ma ei nimeta seda lakkumiseks. Ma arvan, et ükski mõistlik inimene ei nimetaks. Lakkumine on see, kui kulistad viina, jood selleks, et purju jääda, muud midagi.”
Mattson mõtles enne järgmise küsimuse esitamist järele. Kile hääletoon ärritas Wallanderit ja ta mõtles, kas tema vastas istuval mehel on üldse aimu, millised valusad läbielamised tavalise politseitööga võivad kaasneda.
„Umbes kakskümmend aastat tagasi pidasid kolleegid su kinni, kui sa purjuspäi autot juhtisid. Nad summutasid kogu loo ja mitte midagi ei juhtunud. Nii et minu küsimus sinu võimaliku alkoholiprobleemi kohta on õigustatud, eriti nüüd, mil see on toonud kaasa nii õnnetud tagajärjed.”
Wallander mäletas toda sündmust liigagi hästi. Ta oli käinud Malmös Monaga õhtust söömas. See oli pärast lahutust, perioodil, mil ta ikka veel uskus, et suudab veenda naist koju tagasi tulema. Õhtu lõppes tüliga ja ta nägi, kuidas keegi võõras mees Monale restorani ette autoga järele tuli. Lahvatanud armukadedus ärritas teda sedavõrd, et ta ei suutnud olukorda enam kainelt hinnata ja sõitis koju tagasi, ehkki oleks pidanud hotelli minema või autos magama. Enne Ystadi pidasid ööpatrullis olnud kolleegid ta kinni. Nad sõidutasid ta koju, parkisid tema auto ära ja pärast seda ei juhtunud rohkem midagi. Üks teda tookord kinni pidanud politseinikest oli nüüdseks surnud, teine pensionil. Kuid jutt liigub politseimajas järelikult endiselt. See üllatas teda.
„Ma ei eita seda. Aga nagu sa isegi ütlesid, oli see kakskümmend aastat tagasi. Ja ma jään selle juurde, et mul ei ole alkoholiprobleeme. Miks ma tööpäeva õhtul välja läksin, on minu arust ainult minu enda, mitte teiste asi.”
„Ma pean abinõud tarvitusele võtma. Sul on puhkust saada ja praegu ei vastuta sa ühegi tõsisema uurimise eest, niisiis soovitan, et sa võtad nädala puhkust. Loomulikult algatatakse ka sisejuurdlus. Rohkem ei saa ma hetkel öelda.”
Wallander tõusis püsti. Mattson jäi istuma.
„Kas tahad veel midagi lisada?” küsis ta.
„Ei,” vastas Wallander. „Ma teen, nagu sa ütled. Võtan puhkuse ja sõidan koju.”
„Oleks muidugi hea, kui sa oma relva siia jätaksid.”
„Ega ma idioot ei ole,” ütles Wallander. „Kuigi sina arvad ehk teisiti.”
Wallander läks otsejoones oma kabinetti