Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe AbercrombieЧитать онлайн книгу.
Prints Ladisla uskumatu enesepettusvõime muutus iga päevaga ärritavamaks. Tema Kõrgus oli kindlalt pähe võtnud, et on suur ja kuulus väejuht, kelle käsutada on võrratu üksus võitlejaid. Ta kujutas ette, et saavutab hiilgava võidu ning Aduas tervitatakse teda kui kangelast. Kuid selle asemel, et selle nimel kas või raasukene pingutada, käitus ta tegelikkusele vähimatki tähelepanu pööramata nii, nagu oleks see kõik juba tehtud. Kõike, mis oli ebameeldiv ja tema moondunud ettekujutusega kokku ei sobinud, ei tohtinud lihtsalt tähele panna. Samal ajal ülistasid keigarid tema kaaskonnast, kellel polnud ühtekokku ainsatki kuud sõjaväelist kogemust, tema suurepärast otsustusvõimet, patsutasid üksteisele tunnustavalt õlale ja nõustusid iga tema avaldusega, olgu see nii naeruväärne kui tahes.
West arvas, et kui inimene pole kunagi puudust kannatanud, pole pidanud millegi nimel vaeva nägema ja terve elu jooksul kõige pisematki piiska enesedistsipliini ilmutama, annab see kummalise maailmavaate – ja siin oligi tõestus, ratsutas tema kõrval ja naeratas, nagu oleks kümne tuhande mehe eest hoolitsemine kerge vastutus. Täpselt nagu lordmarssal Burr oli märkinud, olid kroonprints ja tegelik elu teineteisele täiesti võõrad.
„Külm,” pomises Ladisla. „See pole eriti Gurkhuli kõrbete moodi, mis, kolonel West?”
„Ei ole, Teie Kõrgus.”
„Aga mõned asjad on ju ikka samad, eks? Ma mõtlen sõda, West!
Sõda üldiselt! See on igal pool samasugune! Vaprus! Au! Kuulsus! Teie võitlesite ju koos kolonel Gloktaga?”
„Jah, Teie Kõrgus, võitlesin.”
„Mulle meeldisid hirmsasti lood selle mehe vägitegudest! Kui ma noor olin, oli tema üks minu kangelasi. Õrritas vaenlast, häiris tema vägede varustamist, ründas moonavoore ja mida kõike veel.” Printsi ratsapiits ründas õhku ja langes kujuteldavale moonavoorile tema ees. „Imeline! Ja küllap teie nägite seda kõike oma silmaga?”
„Osaliselt, Teie Kõrgus, jah.” West oli näinud palju ratsutamisest haigeid liikmeid, päikesepõletusi, rüüstamist, joomist ja edevat uhkeldamist.
„Kolonel Glokta, vaat see oli juba mees! Meil kuluks siin ka natuke sellist uljust ära, eks ole, West? Natuke sellist hoogu! Sellist särtsu! Kahju, et ta surma sai.”
West tõstis pilgu. „Ta ei ole surnud, Teie Kõrgus.”
„Ei olegi või?”
„Gurkullased võtsid ta vangi ja pärast sõja lõppu saadeti ta tagasi Uniooni. Ta, ee… astus inkvisitsiooni.”
„Inkvisitsiooni?” Printsi näol oli õudusilme. „Mille pagana pärast peaks keegi sellise asja pärast sõduritöö jätma?”
West hakkas sõnu otsima, kuid siis mõtles ümber. „Tõesti ei kujuta ette, Teie Kõrgus.”
„Astus inkvisitsiooni! Ennekuulmatu!” Nad ratsutasid hetke vaikides. Tasapisi tuli naeratus printsi näole tagasi. „Aga me rääkisime ju aust ja kuulsusest sõjas.”
West krimpsutas nägu. „Jah, Teie Kõrgus.”
„Teie läksite ju Ulriochis esimesena läbi müüriaugu? Ma kuulsin, et teie läksite esimesena! See ju ongi au! See ju ongi hiilgus, mis? See oli kindlasti eriline kogemus, kolonel? Eriline kogemus!”
Ronida läbi lõhutud kivi ja puidu segadiku, kus vedelevad väändunud laibad. Suitsust poolpime, tolmust poollämbunud, igal pool ümberringi karjed, halamine ja metallikõlin, hing on hirmust peaaegu kinni. Igast küljest pressivad peale mehed, räämast ja nõest mustad, ägavad, trügivad, komistavad, karjuvad, tilguvad verest ja higist, mööda vilksatavad valust ja raevust moondunud näod. Deemonid põrgus.
West mäletas, kuidas ta karjus mitu-mitu korda: „Edasi!”, kuni kurk oli valus, kuigi tal polnud aimugi, kuspool see „edasi” on. Ta mäletas, et torkas kedagi mõõgaga – oli see sõber või vaenlane, seda ei teadnud ta siis ega nüüd. Ta mäletas, et kukkus ja lõi pea vastu kivi lõhki ning kiskus oma kuue mingi murdunud tala vastu katki. Tal olid meeles ainult hetked ja killud, justkui oleks see kelleltki teiselt kuuldud lugu.
Ta tõmbas mantli külmetavate õlgade ümber koomale, soovides, et see oleks paksem. „Eriline kogemus, Teie Kõrgus.”
„Pagana kahju, et see neetud Bethod siiapoole ei tule!” Prints Ladisla vihistas ratsapiitsaga pahuralt läbi õhu. „Me oleme siin peaaegu nagu mingid valvurid! Kas Burr peab mind narriks, West, kas ta peab mind narriks?”
West hingas sügavalt. „Tõesti ei oska öelda, Teie Kõrgus.”
Printsi heitlik meel oli juba uue teema leidnud. „Aga need sinu lemmikloomad? Need põhjalased. Need, kellel on koomilised nimed. Mis selle räpase selli nimi oligi? Hunt või?”
„Hagijas.”
„Täpselt, Hagijas! Oivaline!” Prints itsitas vaikselt. „Ja see teine, kõige suurem mehemürakas, keda ma näinud olen! Suurepärane! Mis neil teoksil on?”
„Ma saatsin nad jõest põhja poole maad kuulama, Teie Kõrgus.” West kahetses üsnagi, et nendega kaasas pole. „Tõenäoliselt on vaenlane kaugel, aga kui ei ole, peame sellest teadma.”
„Muidugi peame. Suurepärane mõte. Et me saaksime rünnaku korraldada!”
Westil mõlkus meeles pigem õigeaegne taganemine ja kiirkulleri saatmine marssal Burri juurde, kuid seda öelda polnud mingit mõtet. Ladisla ettekujutus sõjast tähendas ainult kuulsusrikkale rünnakule kamandamist ja siis voodisse minemist. „Strateegia” ja „taganemine” tema sõnavarasse ei kuulunud.
„Jah,” pomises prints nüüd endamisi, pilk naelutatud puudele teisel pool jõge. „Korraldame rünnaku ja pühime nad tagasi piiri taha…”
Piir oli umbes saja kolmikmiili kaugusel. West kasutas vaikusehetke. „Teie Kõrgus, kui tohib, siis mul on palju teha…”
See oli täiesti tõsi. Laager oli korraldatud – või korratusse aetud – vähimagi tähelepanuta mugavusele ja kaitsevõimalustele. See oli lihtsalt ümberkukkumisohus telkide segadik jõe läheduses suurel lagendikul, kus maapind oli liiga pehme, nii et moonavankrid muutsid selle varsti kleepuva poriga mülkaks. Algul ei olnud käimlaid üldse, siis kaevati käimlaaugud liiga madalad ja laagrile selgelt liiga lähedale, üsna toiduladude juurde. Toiduvarud ise olid aga viletsalt pakitud, halvasti ette valmistatud, hakkasid juba halvaks minema ja meelitasid ligi kõik Anglandi rotid. West oli täiesti kindel, et kui ilm poleks olnud külm, oleks laager juba tõbedes supelnud.
Prints Ladisla heitis käega. „Muidugi, teha on palju. Homme võite mulle jälle mõne oma loo jutustada, eks, West? Kolonel Gloktast ja muust sellisest. Pagana kahju, et ta surma sai!” hõikas ta veel üla õla ja ratsutas kergel galopil oma määratu suure lilla telgi poole, mis seisis kõrgel künkal, laagri haisust ja segadusest kõrgemal.
West pööras üsna suure kergendusega oma hobuse ümber ja suunas nõlvast alla, laagri poole. Ta möödus meestest, kes komberdasid läbi poolkülmunud muda, värisedes, hingeõhk auramas, käed räpaste kaltsude sisse mässitud. Ta möödus meestest, kes istusid nukrate salkadena oma lapitud telkide ees, igaüks isemoodi riides, oma viletsale lõkkele nii lähedal, kui julgesid, sekeldasid kateldega, mängisid õnnetult niiskete kaartidega, jõid ja vahtisid tühja pilguga külma õhku.
Parema väljaõppega sõdurid, kelle aadlikud olid saatnud, olid Poulderi ja Kroy üksustega vaenlast otsima läinud. Ladislale oli jäänud pära: need, kes olid liiga nõrgad, et hästi kõndida, liiga viletsa varustusega, et hästi võidelda, ja liiga muserdatud, et vähegi enesekindlalt kas või niisama istuda. Võib-olla polnud mõned neist meestest terve elu kodust kaugemale saanud, nüüd aga pidid nad tulema üle mere, maale, millest nad midagi ei teadnud, et võidelda vaenlasega, kellega neil polnud mingit kana kitkuda, põhjustel, mida nad ei mõistnud.
Väheseid neist võis haarata tuline patriotism, mehise uhkuse puhang, kui nad kodumaalt lahkusid, kuid nüüd olid marssimine, vilets toit ja külm ilm igasuguse entusiasmi ära kulutanud, ära näljutanud ja ära külmutanud. Prints Ladisla polnud tõesti inspireeriv juht, kes oleks suutnud selle