Uduprints. Carlos Ruiz ZáfonЧитать онлайн книгу.
on Robin ja Philip,” tutvustas kellassepp. „Robin viib pagasi ja Philip viib meid. Sobib?”
Perekonna nõusolekut ootamata suundusid rammumehed kohvrihunniku juurde ja vinnasid üles kõige suurema, justkui ei kaaluks see midagi. Max võttis taskust kella ja heitis pilgu naeratavate kuudega sihverplaadile. Kell oli kaks. Jaamahoone vana kell näitas pool üks.
„Jaamakell jääb taha,” pomises Max.
„Näed siis,” vastas isa. „Vaevu oleme kohale jõudnud, kui juba on tööd.”
Üle ema näo libises kerge naeratus, nagu ikka siis, kui Maximilian Carverit tabas optimismisööst, kuid Max nägi ema silmis nukrusevarju ja seda kummalist valgust, mis oli teda lapsest peale uskuma pannud, et ema suutis ette näha tulevikusündmusi, mida teised ei osanud uneski aimata.
„Ema, kõik läheb hästi,” ütles Max ja tundis ennast kohe pärast nende sõnade lausumist nagu viimane tobu.
Ema silitas ta põske ja naeratas.
„Muidugi, Max. Kõik läheb hästi.”
Äkitselt tundis Max kindlalt, et keegi vaatab teda. Ta pööras ümber ja nägi, kuidas jaamahoone trellitatud aknast vaatab teda ainiti suur vöödiline kass, otsekui loeks tema mõtteid. Kass pilgutas silmi ja hüppas oma suuruse kohta uskumatu väledusega trellide vahelt läbi, kõndis pisikese Irina juurde ja hõõrus ennast vastu Maxi õe kahvatuid pahkluid. Kass näugus vaikselt ja tüdruk kükitas teda silitama. Irina võttis kassi sülle ja too lasi end paitada ning lakkus õrnalt tüdruku sõrmi. Irina naeratas lummatult ja kõndis, kass süles, sinna, kus teised pereliikmed ootasid.
„Alles jõudsime kohale ja juba sa oled mingi eluka üles korjanud. Kes teab, mis satikad tal küljes on,” nähvas Alicia ilmselge vastikustundega.
„Ta pole mingi elukas. Ta on kass ja ta on mahajäetud,” vastas Irina. „Emme?”
„Irina, me ei ole veel koju jõudnud,” alustas ema.
Tüdruk tegi haleda näo ja kass lisas omalt poolt vaikse võrgutava näu.
„Ta võib aias olla. Palun…”
„See on paks ja räpane kass,” lisas Alicia. „Kas sa tõesti lased tal jälle oma tahtmist saada?”
Irina heitis õe poole terava ja kalgi altkulmupilgu, mis kuulutas sõda, kui õde oma suud kinni ei hoia. Alicia vaatas talle mõne hetke otsa, pööras raevukalt ohates ümber ja kõndis pagasit laadivate pakikandjate juurde. Ta möödus isast, kes märkas tema lõkendama löönud nägu.
„Juba tülitsete, jah?” küsis Maximilian Carver. „Milles asi?”
„See kass on nii üksik ja mahajäetud. Kas me ei võiks teda kaasa võtta? Ta oleks aias ja ma hoolitseksin tema eest. Ma luban,” kiirustas Irina seletama.
Kellassepp silmitses hämmeldunult kassi ja vaatas seejärel otsa oma naisele.
„Ma ei tea, mis su ema ütleb…”
„Ja mida ütled sina, Maximilian Carver?” küsis naine ja tema naeratusest võis aimata, kuidas talle tegi nalja dilemma, mille ette tema abikaasa oli sattunud.
„Nooh. Me peame temaga loomaarsti juures käima ja…”
„Paa-luun,” halises Irina.
Kellassepp ja tema naine vahetasid vandeseltslasliku pilgu.
„Miks ka mitte,” otsustas Maximilian Carver, kes ei tahtnud alustada suve kodutüliga. „Aga sina hoolitsed ta eest. Kas lubad?”
Irina nägu lõi särama ja kassi silmaterad tõmbusid pilukile, kuni need nägid välja otsekui mustad nõelad tema kuldselt helendavatel iiristel.
„Tulge nüüd! Hakkame liikuma! Pagas on peal,” ütles kellassepp.
Irina jooksis, kass süles, pakiautode juurde. Pea tüdruku õlal, vaatas kass ainiti Maxile otsa. „Ta ootas meid,” mõtles poiss.
„Ära uimerda seal, Max. Liiguta,” utsitas isa oma naisel käest kinni hoides ja autode poole astudes.
Max järgnes neile.
Just siis sundis miski Maxi pilku uuesti jaamakella mustaks tõmbunud numbrilauale pöörama. Ta silmitses seda tähelepanelikult ja taipas, et midagi on seal valesti. Maxil oli selgelt meeles, et kui nad jaama jõudsid, näitas kell pool üks. Nüüd näitasid osutid kümne minuti pärast kaksteist.
„Max!” kostis isa hääl pakiautost. „Me hakkame minema!”
„Juba tulen,” pomises Max pilku numbrilaualt pööramata.
Kell ei jäänud taha, see oli täiesti töökorras, ainult ühe omapäraga: see käis tagurpidi.
Teine peatükk
Carverite uus kodu asus mere ääres, helendavvalge liivavaibana mereäärt palistava ning siin-seal tuules kiikuvate lõikheinapuhmastega pikitud pika rannariba põhjapoolses otsas. Linnake ise, mille jätkuks rand oli, koosnes väikestest ühe- ja kahekordsetest puumajadest, suurem osa meeldivates pastelsetes toonides, aiad ja valged tarad kenasti rivis, mis kõik ainult süvendas Maxi esialgset muljet, et tegemist on nukumajadega. Nad sõitsid läbi linna, möödusid peatänavast ja raekojaesisest platsist, kusjuures Maximilian Carver tutvustas neile linnakese vaatamisväärsusi niisama innukalt kui kohalik giid.
Paik tundus rahulik ja näis olevat mähkunud samasugusesse helendusse, mis oli lummanud Maxi siis, kui ta esimest korda merd nägi. Suurem osa linnaelanikke kasutas ringiliikumiseks jalgratast või kõndis jala. Tänavad olid puhtad ja ainuke heli, mis kostis lisaks üksikutele mootorsõidukitele, oli randuvate lainete vaikne mühin. Linnast läbi sõites nägi Max, kuidas kõigi pereliikmete näod peegeldasid mõtteid, mida neis tekitasid nende uue elu kulissid. Väike Irina ja tema kassist liitlane vaatasid korrapäraste tänavate ja majade möödumist vaoshoitud uudishimuga, nagu oleksid juba kodus. Alicia oli sügavale mõtetesse vajunud ja paistis olevat tuhandete kilomeetrite kaugusel, mis kinnitas Maxi veendumust, et oma vanemast õest ei tea ta sama hästi kui mitte midagi. Ema silmitses linnakest alistunud leplikkusega, mananud näole naeratuse, et varjata rahutust, mis mingil Maxile arusaamatul põhjusel tema üle võimust oli võtnud. Ja lõpuks Maximilian Carver, kes vaatas oma uut elupaika võidukalt, heites pilke teistele pereliikmetele, kes vastasid järjekindlalt heakskiitvate naeratustega (terve mõistus näis neile ütlevat, et mis tahes muu reaktsioon oleks tubli kellassepa südame murdnud, nii kindlalt oli ta veendunud, et oli oma perekonna uude paradiisi toonud).
Neid sooja päikesevalgusesse ja rahusse uppunud tänavaid silmitsedes näis Maxile, et sõjatont on kusagil väga kaugel ega olegi tõeline ja võib-olla oli isa mõte siia kolida olnud tõepoolest geniaalne vaimuvälgatus. Selleks ajaks, kui autod pöörasid nende rannamaja juurde viivale teele, olid Maxi peast pühitud nii jaamahoone kell kui ka rahutus, mida Irina uus sõber temas alguses oli tekitanud. Ta vaatas silmapiiri poole ning talle tundus, et tema silm eristab seal tumedat laevasiluetti, mis purjetas nagu viirastus ookeanipinnalt kerkivas hämus. Hetk hiljem oli see juba kadunud.
Nende kodumaja oli kahekordne ja asus rannast umbes viiekümne meetri kaugusel, maja ümber oli tagasihoidlik aed valge planguga, mis vajas hädasti ülevärvimist. Maja oli puust ja üleni valge, kui tume katus välja arvata, ning paistis olevat üsnagi heas korras, arvestades mere lähedust ja niiske soolase tuule igapäevast meelevalda.
Maja poole sõites jutustas Maximilian Carver oma perele, et maja oli ehitatud 1928. aastal ühe nimeka Londoni kirurgi perele, doktor Richard Fleischmannile ja tema abikaasale Eva Grayle mereäärseks suvilaks. Linnaelanikele oli see maja omal ajal tundunud pisut eriskummaline. Fleischmannidel ei olnud lapsi, nad hoidsid omaette ega käinud teiste linnaelanikega kuigi palju läbi. Esimest korda kohal käies oli doktor Fleischmann andnud selge käsu, et nii ehitusmaterjal kui ka ehitajad tuleb tuua otse Londonist. Selline kapriis tõstis ehituse maksumuse peaaegu kolmekordseks, aga paistis, et kirurgil on piisavalt raha, et seda endale lubada.
Terve 1927. aasta talve jälgisid linnaelanikud umbusklikult tööliste ja veoautode edasi-tagasi voorimist, samal ajal kui majaskelett