Uduprints. Carlos Ruiz ZáfonЧитать онлайн книгу.
Maximilian Carver võidukalt. „Eks ma öelnud?”
„Ja missugune see Roland on, Max?” küsis Andrea Carver.
„Ma ei tea. Sõbralik. Ta elab oma majakavahist vanaisaga. Ta näitas mulle linnas igasugu kohti.”
„Ja kuhu te piditegi sukelduma minema?” päris isa.
„Lõunapoolsesse randa, teisele poole sadamat. Roland rääkis, et seal on ühe aastaid tagasi uppunud laeva vrakk.”
„Kas ma tohin kaasa tulla?” küsis Irina.
„Ei,” vastas Andrea Carver ruttu. „Kas see ohtlik ei ole, Max?”
„Ema…”
„Hea küll,” jäi Andrea Carver nõusse. „Aga ole ettevaatlik.”
Max noogutas.
„Ma olin nooruses hea sukelduja…” alustas Maximilian Carver.
„Mitte praegu, kullake,” katkestas teda abikaasa. „Kas sa ei pidanud meile filme näitama?”
Maximilian Carver kehitas õlgu ja tõusis püsti, valmis oma kinotehniku oskusi demonstreerima.
„Max, ole hea, aita oma isa.”
Max tegi, nagu palutud, kuid enne vaatas ta korraks silmanurgast oma õe Alicia poole, kes oli terve söögi aja vaikinud. Alicia hajevil pilk andis karjuvalt märku, kui kaugel ta oma mõtetega viibis, aga mingil Maxi jaoks arusaamatul põhjusel ei paistnud mitte keegi teine seda märkavat või siis eelistas sellele mitte tähelepanu pöörata. Hetkeks nende pilgud kohtusid. Max püüdis õele naeratada.
„Tahad homme meiega kaasa tulla?” pakkus Max. „Sulle Roland kindlasti meeldib.”
Alicia ei vastanud, ent tema näole ilmus kerge naeratus, ta noogutas ja hetkeks lõid tema tumedad põhjatud silmad särama.
„Valmis. Tuled kustu,” teatas Maximilian Carver, kui oli filmiketta projektorisse paika saanud. Aparaat paistis olevat peaaegu et Koperniku-aegne ja Max kahtles sügavalt, kas see üldse töötab.
„Mida me vaatame?” küsis Andrea Carver ja kiigutas Irinat süles.
„Pole aimugi,” tunnistas kellassepp. „Kuuris on kast kümnete filmidega, millel pole mitte mingit märget. Ma võtsin huupi mõned. Ma ei imestaks, kui midagi näha ei ole. Emulsioon, mida nendel filmidel kasutati, on nii tundlik, võib täiesti juhtuda, et see on aastatega kahjustada saanud.”
„Mis see tähendab?” sekkus Irina. „Kas me ei näegi midagi?”
„On ainult üks viis seda välja selgitada,” vastas Maximilian Carver ja pani projektori käima.
Mõne sekundi pärast kostis vana mootorratast meenutav põrin, aparaat sai elu sisse ja tuba valgustas objektiivi võbelev valgusvihk. Max pööras pilgu valgele seinale heiastuvasse valgusruutu. See oli nagu laterna magica’sse vaatamine, sa ei võinud iial teada, missugused pildid selle sügavusest esile kerkivad. Ta hoidis hinge kinni ja paari viivu pärast elustusid seinal pildid.
Juba mõne sekundiga sai Max aru, et see film pole pärit mitte ühegi kino laost. See polnud ühegi kuulsa filmi koopia, isegi mitte unustatud rull mõnest tummfilmist. Hägused, ajahambast puretud kujutised andsid ilmselgelt tunnistust sellest, et need oli filminud asjaarmastaja. See oli lihtsalt palju aastaid tagasi kodus vändatud film, ilmselt oli selle autor maja kunagine peremees doktor Fleischmann. Max oletas, et ülejäänud filmiketastega, mille isa koos igivana projektoriga kuurist leidis, on sama lugu. Maximilian Carveri kodukootud kinoklubile pandud lootused olid vähem kui minutiga luhtunud.
Film näitas kohmakalt arvatavasti metsa vahel kulgevat teed. Filmi ülesvõtja kõndis aeglaselt puude vahel, pilt hüppas siia-sinna, valgus ja fookus muutusid järsult, nii et oli raske aru saada, kus see kummaline jalutuskäik aset leidis.
„Mis asi see on?” hüüdis Irina ilmselge pettumusega ja vaatas otsa isale, kes vahtis hämmeldunult seda veidrat ning esimeste minutite põhjal otsustades talumatult igavat filmi.
„Ma ei tea,” pomises Maximilian Carver löödult. „Seda ma ei oleks oodanud…”
Ka Max hakkas filmi vastu huvi kaotama, kui miski selles kaootiliste piltide tulvas tema tähelepanu tõmbas.
„Äkki proovid mõnda teist ketast, kullake?” pakkus Andrea Carver, püüdes ergutada oma abikaasat, kes oli kuurist leitud filmiarhiivist nii elevil olnud.
„Oota,” katkestas Max, tundes filmis ära tuttava silueti.
Nüüd oli kaamera metsast välja jõudnud ja liikus aia poole, mida ümbritses kõrge müür ja nooljate varbadega raudvärav. Seda paika Max tundis, seal oligi ta eelmisel päeval käinud.
Max jälgis lummatult, kuidas kaamera kergelt komistas ning astus siis kujudeaeda.
„See näeb välja nagu surnuaed,” pomises Andrea Carver. „Mis koht see on?”
Kaamera liikus aias mõne sammu edasi. Filmilindil ei mõjunud see paik sugugi mahajäetuna, nagu Max selle eest oli leidnud. Umbrohust polnud jälgegi ning kiviplaadid maas olid puhtad ja siledad, justkui oleks virk valvur selle eest nii päeval kui ööl hoolt kandnud.
Kaamera peatus ükshaaval kõigil kujudel suure tähe nurkades, mis oli kujude jalamil selgesti näha. Max tundis ära valgest kivist näod ja tsirkuseartistide kostüümid. Nende tontlike kujude jäikades asendites ja liikumatute, maske meenutavate nägude teatraalsetes ilmetes oli midagi kõhedust tekitavat.
Film näitas ilma katkestusteta kõiki tsirkusetrupi liikmeid. Carverid jälgisid seda viirastuslikku vaatepilti vaikides, ilma et oleks kostnud ainsatki muud heli peale projektori lõgina.
Lõpuks pöördus kaamera kujudeaia maapinnal oleva tähekujutise keskele. Seal paistis, selg valguse poole, naeratav kloun, kelle ümber olid seatud kõik teised kujud. Max uuris tükk aega tema näojooni ja tundis samasugust külmavärinat nagu temaga silmitsi seistes. Midagi oli klouni juures teisiti, kui Max oma käigust mäletas, aga filmi kehv kvaliteet ei lasknud tal näha, mis see on. Pere vaatas vaikselt, kuidas projektori valgusvihus möödusid filmi viimased kaadrid. Maximilian Carver lülitas aparaadi välja ning pani tule põlema.
„Jacob Fleischmann,” pomises Max. „Need on Jacob Fleischmanni enda tehtud filmid.”
Isa noogutas vaikides. Kinoseanss oli lõppenud ja paariks hetkeks tajus Max tolle peaaegu kümme aastat tagasi siinsamas rannas, mõne meetri kaugusel kaldast uppunud poisi nähtamatut kohalolekut igas viimses kui maja nurgas, igal viimsel kui trepiastmel, ning talle tundus, et tema on siin sissetungija.
Maximilian Carver hakkas sõnagi lausumata projektorit maha võtma ning Andrea Carver võttis Irina sülle ja viis trepist üles, et ta magama panna.
„Kas ma tohin täna sinu juures magada?” küsis Irina ema kaelast kinni hoides.
„Las see olla,” ütles Max isale. „Ma panen selle ise ära.”
Maximilian naeratas pojale ja patsutas teda seljale ning noogutas.
„Head ööd, Max!” Kellassepp pöördus tütre poole. „Head ööd, Alicia!”
„Head ööd, isa!” vastas Alicia, vaadates, kuidas isa väsinud ja pettunud ilmel üles oma magamistuppa läheb.
Kui kellassepa sammud vaikisid, pööras Alicia Maxi poole ja vaatas talle ainiti otsa.
„Luba, et sa ei räägi mitte kellelegi, mis ma sulle nüüd ütlen.”
Max noogutas.
„Ma luban. Mis viga?”
„See kloun. Sealt filmist,” alustas Alicia. „Ma olen teda varem näinud. Unes.”
„Millal?” küsis Max, tundes, kuidas tema pulss kiireneb.
„Päev enne siia majja tulekut,” vastas õde.
Max istus Alicia vastu. Tal oli raske õe näolt tema tundeid lugeda, aga talle tundus, et tüdruku pilku varjutab hirm.
„Mis