Abistav mõõk. Ann LeckieЧитать онлайн книгу.
oli pikk ja kõhn, radchaai standardite kohaselt heleda nahaga, juuksed nii helepruunid, et paistsid pisut veidrad, aga mitte ka nii silmatorkavat tooni, et näida kunstlikuna. Tal oli kombeks kulmu kortsutada, aga tegelikult polnud ta pahur. Ta oli seitsekümmend kuus aastat vana, kuid nägi samamoodi välja kui kolmekümnesena – ning sellisena võis ta välimus säilida veel saja viiekümneni. Ta ema oli olnud arst, nagu ka vanaema ja vanavanaema. Hetkel oli ta minu peale äärmiselt vihane.
Ta oli ärganud täis otsustavust sel lühikesel ajavahemikul, mis tal enne vahtiminekut oli kasutada, et minuga tõsiselt rääkida, ning hommikuse palve kiiruga ära öelnud kohe, kui end asemelt maha veeretas. Hüvede õis on Amaat üleni ja täielikult. Olin oma tähelepanu sõdurite söögitoas toimuvalt ära pööranud, kuid kui ma olin kuulnud esimest rida, kõlasid minu jaoks tahtmatultki ka järgmised. Ma olen õigluse mõõk… Nüüd seisis meedik vaikides ja pingsalt oma koha juures dekaadiruumis, kus ohvitserid sõid.
Seivarden tuli dekaadiruumi – tema jaoks oli tegemist õhtusöögiga – naeratades ja rahulikult, nägi kangelt ja kärsitult ootavat, tavalisest rohkem kulmu kortsutavat meedikut. Nägin Seivardenit korraks ärritumas, siis sai ta sellest üle, vabandas hilinemise pärast, sai vastuseks pominal öeldud, formaalse sellest pole midagi.
Sõdurite söögiruumis oli Kalr lõpetanud hommikuse palve, välja öelnud ka need read, mis ma olin käskinud lisada, lühikese palve surnute eest koos nende nimedega. Awn Elming. Nyseme Ptem, sõdur, kes oli Imme jaamas mässu korraldanud, hoides oma elu hinnaga ära sõja rrrrrride võõrrassiga.
Bo dekaadi magamiskoht meenutas pigem seinaorva kui ühiskajutit, kümme magavat keha mahtus sinna hädavaevu ära, neil polnud isegi voodites privaatsust ega isiklikku ruumi. Nad tõmblesid, ohkasid ja nägid unenägusid rahutumalt kui seal kunagi varem maganud abistavad.
Oma tillukeses ruumis magas nende leitnant, väga noor ja võimatult sirelilillade silmadega leitnant Tisarwat liikumatult ja unenägudeta, kuid siiski pisut rahutult, adrenaliinitase oli normist natuke kõrgem. See oleks pidanud ta äratama, just nagu eelmisel ööl, kuid meedik oli andnud talle midagi, mis aitas tal magada.
Meedik neelas oma hommikusöögi, pomises vabanduse ja samahästi kui tormas dekaadiruumist välja. „Laev,” teatas ta rõhutatud sõrmeliigutustega, „ma tahan admiraliga rääkida.”
„Meedik tuleb siia,” ütlesin Kalr Viiele. „Me pakume talle teed. Aga tõenäoliselt ta loobub sellest.” Viis kontrollis tee taset plaskus ja võttis välja teise roosa klaastassi. Kahtlustasin, et kui ma eraldi selle järele ei küsi, siis ma oma vana glasuuritud tassi enam ei näegi.
„Admiral,” ütles Kalri Halastus otse mu kõrva ja näitas mulle Amaati, kes teel sõdurite söögiruumi vaikselt omaette laulis, üht neist tähtsusetutest salmikestest, mida lapsed peaaegu kõikjal laulavad. „Kõik käib ringi, kõik käib ringi, planeet ümber päikese, kõik käib ringi. Kõik käib ringi, kuu ümber planeedi…” Mõttetult ja vale viisiga.
Minu kajutis seisis Kalr Viis kramplikult valvel ja ütles ilmetu tooniga: „Meedik palub luba sinuga rääkimiseks, admiral.”
Koridoris kuulis Amaat selja taga teise Amaati samme ja jäi häbelikult vait. „Saada ta sisse,” ütlesin Viiele – see oli muidugi tarbetu, sest ta juba teadis, et mul oli plaanis meedikuga rääkida.
Uks avanes ja meedik sisenes pisut järsemalt, kui olnuks viisakas. „Admiral,” alustas ta pingsalt ja vihaselt.
Tõstsin ennetavalt käe. „Meedik. Istu. Kas sa teed soovid?”
Ta istus. Keeldus teest. Kalr Viis lahkus mu käsu peale, kahetsedes pisut, et tal jääb kuulmata, mida meedikul on öelda, sest kõik märgid näitasid, et see on midagi huvitavat. Kui ta oli läinud, viipasin pingsalt teisel pool lauda istuvale meedikule. Räägi.
„Ma palun admiralilt mõistvat suhtumist.” See ei kõlanud nii, nagu ta hooliks, kas ma tahan teda mõista või mitte. Laua all oli ta käed rusikasse pigistanud. „Admiral. Sir. Sa oled arstikabinetist kõrvaldanud mõned ravimid.”
„See on tõsi.”
See peatas ta hetkeks. Näis, et ta oli oodanud eitamist. „Keegi teine poleks saanud seda teha. Laev nõudis, et need peavad nimekirjas olema, ning ma kontrollisin pardapäeviku ja salvestused ise üle, ma nägin, et need olid olemas ja pole ühtegi märget, et keegi oleks need ära võtnud. Pardal pole kedagi peale sinu, kes saaks nende kadumist minu eest varjata.”
Ma kartsin, et see pole enam tõsi. Aga seda ma ei öelnud. „Leitnant Tisarwat tuli eile pärast oma vahetuse lõppu sinu juurde ja küsis abi kerge iivelduse ja närvilisuse vastu.” Kahe päeva eest, mõni tund pärast värava avamist oli leitnant Tisarwat tundnud stressi. Pööritust. Leidnud, et tal on raskusi õhtusöögi söömisega. Tema Bod olid seda murelikult märganud – enamasti on seitsmeteistaastastega probleem pigem selles, et neile ei jõuta piisavalt toitu ette anda, mitte et neid peaks sööma meelitama. Nad olid isekeskis otsustanud, et see tuleb koduigatsusest. Ja kannatustest, mida temas tekitas minu ilmselge vastumeelsus tema pardalviibimise suhtes. „Kas sa tunned muret tema tervise pärast?”
Meedik oleks peaaegu nördinult püsti hüpanud. „Asi pole selles!” Siis talle meenus, kellega ta räägib. „Sir.” Ta neelatas, ootas, kuid ma ei öelnud midagi.
„Ta on närviline. Näitajad osutavad emotsionaalsele pingele. Täiesti mõistetav. Täiesti normaalne algaja leitnandi jaoks tema esimeses teenistuskohas.” Seda öeldes ta mõistis, et tõenäoliselt on mul ulatuslik ülevaade sellest, mis on normaalne oma esimesse teenistuskohta jõudnud algajate leitnantide puhul. Ta kahetses, et oli seda öelnud, ja kahetses hetkeks isegi seda, et oli tulnud mind süüdistama. Aga ainult hetkeks.
„Olukorda arvestades täiesti normaalne,” nõustusin ma, kuid pidasin silmas midagi hoopis muud.
„Ning ma ei saanud teda aidata, sest sa olid ära viinud iga viimase kui ravimi, mida ma oleksid võinud talle anda.”
„Jah,” kinnitasin. „Seda ma tegin. Kas tema kehas oli saabudes millegi jälgi?” Ma teadsin juba vastust, kuid küsisin siiski.
Mu küsimus pani meediku imestunult silmi pilgutama, aga jällegi vaid hetkeks. „Kui ta süstikult minu juurde tuli, siis ta nägi välja nii, nagu võiks ta olla midagi võtnud. Aga kui ma teda skaneerisin, siis ma ei näinud midagi. Ma arvan, et ta oli lihtsalt väsinud.” Ta kehaasend muutus pisut, nagu ka emotsioonid, mida ma temas tajusin, mis osutas, et ta mõtles nüüd mu küsimuse tähendusele ning veidrale väiksele ebakõlale aparaatide näidu ja selle vahel, mida tema vilunud silm oli leitnant Tisarwati juures näinud.
„Kas tema toimikus on ettekirjutusi mingite ravimite osas?”
„Ei, ei midagi.” Meedik ei paistnud mingile järeldusele jõudvat. Ammugi siis sellele, milleni olin jõudnud mina. Aga nüüd oli ta uudishimulik, kuigi ikka veel ka vihane. „Viimased sündmused on meie kõigi jaoks pingelised olnud. Ja ta on väga noor. Ja…” Ta kõhkles. Küllap tahtis öelda, et nüüd teadsid pardal juba kõik, kui vihane ma olin olnud leitnant Tisarwati Kalri Halastusele määramise pärast. Nii vihane, et ei laulnud mitu tundi.
Nüüd teadis kogu meeskond, mida see tähendas. Oli hakanud isegi mugavaks pidama, et oli nii lihtne võimalus teada saada, kas kõik oli nii, nagu pidi. „Sa tahtsid öelda?” küsisin, hoides ilmet ja häält võimalikult ükskõiksena.
„Ma arvan, ta tunneb, et sa ei taha teda siia, sir.”
„Ei tahagi,” vastasin. „Juhtumisi.”
Meedik raputas mõistmatult pead. „Ma palun admiralilt mõistvat suhtumist. Aga sa oleksid võinud ta kaasavõtmisest keelduda.”
Ma oleksin võinud teda mitte kaasa võtta. Jätta ta palee dokki ootama, kui Kalri Halastuse süstik lahkus, ja mitte kunagi talle järele tulla. Ma olin seda võimalust tõsiselt kaalunud. Olin kindel, et Skaaiat oleks mõistnud ja leidnud võimaluse avastada, et mitte ükski dokis seisev laev ei jõua noort leitnanti Kalri Halastusele viia enne kui hilja. „Kas sa andsid talle midagi?”
„Midagi,