Corrida. Teet KallasЧитать онлайн книгу.
ta ühel heal päeval korda…
Jaa, jaa jaa…
Maja ees, otse seina ääres, kasvavad vähenõudlikud lilled, kressid ja saialilled. Sügiseti ruugavad seal astrid.
Jaa, jaa, jaa…
Ja meri, see mühiseb, kohiseb, sahiseb, hingab ümber väikese saare hommikust hommikuni, ööst öösse, jaa, jaa, jaa…
Meres elavad loomulikult ahvenad, haugid ja angerjad.
Suitsuahi on õunaaias.
Jaa, jaa, jaa…
Kõige tähtsam on aga see, et Osvald Rassi üksikul saarel asuvad tema töölauad. Nimelt – tema kaks töölauda. Üks kambris, teine õues, õunapuu all. Vihmase või jaheda ilma jaoks tubane, päikesepaisteliseks päevaks välilaud. Eriti väljapaistev on kirjutuslaud kambris: tumedaks lakitud, suur nagu laadaplats. Kuueteistkümne sahtliga! Selle meisterdas otsekui tööka literaadi eritellimuse peale keegi möödunud sajandi saksa tisler ning kannatlikult ootas laud ära oma hiilgepäevad, seistes aastakümneid jõude ühes Haapsalu linna lasteaias. Saatuse teed on kummalised, aga ükskord ometi komandeeriti töökas literaat Haapsallu lasteaiatädidele kirjandusest rääkima, ja niimoodi nad kokku saidki, kaks, kes teineteise jaoks loodud.
Keset lauda kõrgub kolmekümnendate aastate kirjutusmasin „Mercedes”, jõuline ja töökindel riist. Ning selles masinas valmib vääramatu sihikindlusega Osvald Rassi kümnepoognaline uudisteos „Mart Viitari tähelend”. Jaa, jaa, jaa… Konkreetsel juhul, antud ajahetkel, sel suvel just nimelt see käsikiri.
Ja edaspidi… Ah, aga see oli juba nii helesinist ja õrna värvi horisont, see „edaspidi”, et töökas literaat ei raatsinud seda veel puudutadagi. See vajas läbimõtlemist. Ettevaatlikku lähenemist.
Ah! Ainult see, kes on terve täiskasvanud elu võidelnud olmemuredega, korterikitsikusega, isikliku elu umbsõlmedega, kellel mõnel rahvarohkel tipptunnil hakkab äkki tänavat ületades pea ringi käima ning süda võbelema, kes on sõna otseses mõttes üle kõige maailmas igatsenud oma segamatut nurgakest, kus ta võiks teha oma mõnevõrra erandlikku kutse- ja elutööd, kirjutada väikesetiraažilisi raamatuid kirjutajatest ja kirjutamisest, raamatuid ja lühimonograafiaid, artikleid ja retsensioone, ülevaateid ja repliike, kes on saatust läbiva punajoonelise kitsikusekimbatuse kiuste siiski üht-teist elus korda saatnud, oma mõnevõrra erandlikul kutsealal mitmedki märgid maha pannud, ah – ainult see inimene on võimeline mõistma Osvald Rassi helesinise unistuse täit tähendust.
Ja nüüd siis… Jaa, jaa, jaa… Ei-noo-jaa!
Pagan jah – nüüd meenus üks tuhandest pisidetailist, millega helesinine unistus aastate vältel oli kokku kantud. Saunaõhtu. Miks just saunaõhtu? Aga miks ka mitte? Niisiis: vihelnud ennast kadakavihaga, rammestanud ennast põrguleiliga, silkad sa sadakond meetrit paadisillani ja sumatad merre! Uuh! Puhh! Muhh! Küll on hea! Küll on hea! Ja sinuga on su noor naine, sealsamas, teise laine taga… Uhh!
Osvald Rassi helesinine unistus oli täitumas. Ta oli osanud selle ära oodata. Mitte igaüks ei saa sellise asjaga hakkama. Osvald Rassil oli olemas kaks kirjutuslauda, teine neist kuueteistkümne sahtliga. Oli viljaaed. Saungi oli. Ja noor naine, hea, toniseeriv, ergas, rõõmus ja vaimukas kaaslane, sõber, abikaasa. Ning oli olemas ka oma saar. Olnuks Osvald Rass kas või natuke usklik, küsinuks ta hardalt: armas jumal, on see kõik ikka tõsi? Armas jumal, kas ma ikka olen selle ära teeninud? Kas ikka tõesti – kõik, kõik, kõik? Kas tõesti on lõplikult selja taga kommunaalvintsutused, suveängistused, kurnavad järelmõjud kahest eelmisest abielust, duubelsarnasest elust matemaatikaõpetajatega-kursusekaaslastega? (Saatus oli temaga tõesti väga iroonilist nalja teinud, puudus veel, et naised oleksid olnud ühenimelised!) Kas tõesti, kas tõesti? Kuna Osvald Rass oli loomulikult ateist, tuli tal kõik need küsimused mõttes iseendale esitada. Ja ta vastas igal puhul põhjalikult ja järelekaalutult nagu Tammsaare Jürka – küllap vist. Lisas veel sügisel valmiva kooperatiivkorteri südalinnas.
Kõik ebameeldiv jäi selja taha, kaugenedes vääramatult nagu Oopkauba kirikutorn silmapiiril. Osvald Rass ohkas, tunnetas kuklaga lähenevat saart, pööras ennast poolküljetsi selle suunas ja ütles oma noorele naisele:
„Varsti oleme kohal.”
Naise nimi oli veel mõne kuu eest olnud Ragne Laatspera. Nüüd oli ta loomulikult Ragne Rass. See kõlas särtsakalt ja meeldejäävalt. Isegi natuke väljakutsuvalt. Kui nii võtta, siis oli tema abielus tõesti midagi väljakutsuvat.
Ragne Rass võttis käekotist suured päikeseprillid, pani need naksti ninale, pöördus samuti poolküljetsi ja jäi vaatama merest kasvavat saart. See polnud sugugi väike. Ragne naeratas millegipärast.
Suurtele prilliklaasidele, uljale mütsikesele, juuksesasile silmil, sinakaks toonitatud laugudele ja muudele kindlatele tänapäevamärkidele vaatamata tundus ta nägu millegipoolest tabamatult tuttav, selles oli midagi väga iidset, midagi renessanslikku… Käes! Ragne naeratus sarnanes suuresti Mona Lisa maailmakuulsa tabamatu naeratusega, mille tähendust veel keegi polnud suutnud rahuldavalt ära seletada. Salapärane virvendus püsis nagu tilluke päikeselaik noore naise pisut ebasümmeetrilistes suunurkades…
NOORE NAISE HELESININE UNISTUS
Kui saabub lähistroopiline tähisöö… Ei, öö olgu siiski valge, ilmekas, selline, et üht-teist siiski ka näha oleks. Mis seal ikka – praegu on juuni keskpaik, valgete ööde aeg. Jah, öö olgu valge. Põhjamaiselt valge öö. Aga ühel tingimusel – see peab väga soe olema. See naine ei talu pimedust, veel vähem talub ta külma. Külm teeb mu meeled haigeks. Ma muutun loiuks ja inetuks. Lohmakaks ja tujukaks. Ma olen tüdinenud soojadest sukkpükstest ja kampsunitest.
Niisiis – öö. Kui saabub öö, jalutab üks noor naine merekaldale. Kes ta on, see noor naine? Ah, mis tähtsust sel on!.. Ta on üksi, see noor naine. Üksi ja natuke melanhoolne. Ta jalad on pahkluuni leiges liivas. Taamal potsatab rannale suur kookospähkel. Taamal helendab koralle läbi vee. Taamal sätendab paar pisikest pärli läbi korallide. Ah, see noor naine pole mitte et melanhoolne, ta on kohe üsna põhjalikult tujust ära. Miks? Mis tähtsust sel on… Üksi, ilus, kurb. Selles on midagi … midagi… Ainult mitte liiga kauaks.
Lähedal hakkab laulma ööbik. Või hoopis peoleo? Või viimati koolibri? Ornitoloogia pole mu tugevaim külg.
Niisiis, kui on saabunud lähistroopiline põhjamaiselt valge öö, kui rannaliivale potsatab apelsine, riietub noor naine lahti, ta kimonolõikeline kleit langeb soojale liivale, ja viivuks näeme teda suures plaanis. Tõepoolest, ega tal viga ole. Noh, kui kristalselt aus olla, siis õlajoon on natuke liialt sportlik ja kõht võiks ka natuke sissetõmmatum olla, ka liigutused võiksid sutsuke graatsilisemalt mõjuda, aga … kui arvestada maad, kus ta sündis, olusid ja ilmastikku, rahva rasket minevikku ja isiklikku geneetilist liini, siis on tegu üsna silmapaistva kaunitariga, aga olgu see lisatud enesekriitika korras. Niisiis – kimonokleit langeb liivale nagu suur kirev öölind, tume ja sume, ja naine heidab ennast soojadesse lainetesse. Vesi embab teda kirglikult. Kaldal laulab ööbik. Või koolibri? Või hoopis rannaliiv Palangast?
Naine ujub rinnuli, ujub kaua ja kaugele. Ta on hea ujuja. Ja vesi on soe, sõbralik, andunud, samas ka natuke nukker. Issand, kui meeldivad lollused!
Ah, ta ujub ja ujub, aga kusagil kaugel Arizonas ratsutab samal ajal lähistroopilise tähistaeva all kauboi Jimmy ning laulab kauboide armastuslaulu.
Ah, ta ujub ja ujub ja ujub, aga kusagil kaugel Atlandil keset Jaapani merd seisab laevaroolis tüürimees Haldor, jälgib, et ta valge laev vastu Tulemaad ei põrkaks, ning laulab tüürimeeste armastuslaulu.
Ah, ta ujub ja ujub ja ujub ja ujub, aga major Gennadi, surmakartmatu lendur, helikiiruse taltsutaja, istub oma pisikeses majoritoas ja laulab ohvitseride armastuslaulu. Pärast aga kirjutab ta slaavilikult meeltheitva kirja ühele peaaegu blondile, mis sellest, et tegelikult tumešatäänile eesti tüdrukule.
Ööbikud, peoleod, koolibrid hüüavad fortes oma viimase tertsi ja jäävad vakka. Algab äärmiselt kõnekas paus. Saarel hakkavad toimuma kummalised asjad. Valeva majaka torni tekib valges õhtuülikonnas