Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
ta oma klientidele sisendama harjumust hääldada ta nime viimast i’d nii nõrgalt, et ta üldise heatahtlikkuse soosimisel peagi muutus härra Cropole’iks, mis on juba eht prantsuse nimi.
Seejärel ta abiellus, kuna tal parajasti oli käepärast väike prantslanna, kellesse ta oli armunud ja kelle vanematelt ta üsna soliidse kaasavara välja pigistas, näidates neile seda, mis peitus kaminaplaadi all.
Kui ta isa viimase tahte kaks esimest punkti täitnud oli, asus ta otsima kunstnikku, kes pidi maalima uue ärisildi.
Kunstnik oli peagi leitud.
See oli vana itaallane, Rafaeli ja Carracci võistleja, ent õnnetu võistleja. Ta ütles end olevat Veneetsia koolist – kahtlemata selle tõttu, et armastas eredaid värve. Ta teosed, millest ta polnud iial ühtainustki müünud, köitsid pilku juba saja sammu pealt ja äratasid kodanlastes nii hirmsat vastumeelsust, et ta lõpuks ei maalinud enam midagi.
Ent ta hooples alati, et on kaunistanud proua marssal d’Ancre’i vannitoa seinad, ja kurtis, et see ruum tules hävis, kui marssalit tabas katastroof.
Kaasmaalasena oli Cropoli Pittrino vastu lahke – nii oli kunstniku nimi. Võib-olla oli ta kunagi näinud noid kuulsaid vannitoa seinamaalinguid. Igatahes tundis ta kuulsa Pittrino vastu nii suurt lugupidamist ja sõprust, et võttis ta oma hoole alla.
Tänulik Pittrino, kelle koht oli nüüd makarone täis, hakkas selle rahvusliku roa prohvetiks, ja juba Cropoli ettevõtte asutaja eluajal oli ta sellele oma väsimatu keelega märkimisväärseid teeneid osutanud.
Vananedes kiindus ta pojasse, nagu oli kiindunud isassegi, ja muutus vähehaaval mingiks ülevaatajaks Cropoli majas, kus ta kõikumatu ausus, ta tunnustatud karskus, vanasõnaliseks saanud vooruslikkus ja tuhat teist head omadust, mida me vajalikuks ei pea siinkohal loendada, andsid talle alatise koha kolde ääres, õigusega vaadata teenijate järele. See oli muide tema, kes proovis makarone, et säilitada nende mulstset, traditsiooniliseks saanud maitset. Tuleb tunnistada, et ta ei leppinud, kui oli lisatud ainuski liigne pipratera, või ainuski üleliigne kübe parma juustu. Ta elu õndsaim päev saabus aga siis, kui ta kutsuti jagama Cropole-poja saladust ja sai endale ülesandeks maalida too kuulus silt.
Teda nähti innukalt sorivat vanas kastis, kust ta tõi välja oma vanad pintslid, – rottide poolt küll osalt ära näritud, ent siiski veel kasutamiskõlblikud, potikesed peaaegu täiesti kivistunud värvidega, pudeli linaseemneõliga ja paleti, mis oli kunagi kuulunud Bronzinole, sellele «maalikunsti jumalale», nagu ütles oma alati nooruslikus vaimustuses Alpide-tagune meister.
Oma rehabilisatsiooni-rõõmus oli Pittrino otsekui kasvanud.
Ta töötas nagu Rafael, muutis oma maalimismaneeri ja lõi Albano kombel pigem kaks jumalannat kui kaks kuningannat. Need kuulsad daamid tol sildil tulid välja nii võluvad ja pakkusid imestunud pilgule sellist rooside ja liiliate vahelduvust – see oli Pittrino kunstimaneeri vahetuse tulemuseks – , ja nad võtsid nii anakreontilised sire enipoosid, et linna peaediil, kes toodi Cropole’i saali seda suurteost vaatama, kuulutas otsemaid, et daamid on liiga ilusad ja nende võlud liiga elavad, et sildil kõigi möödujate silma all seista.
«Tema Kuninglik Kõrgus Monsieur,» ütles magistraat Pittrinole, «kes tihti viibib meie linnas, ei nõustuks iialgi nägema oma kuulsat ema nii napis riietuses ja ta saadaks teid lossivanglasse, sest sellel kuulsusrikkal printsil pole sugugi mitte alati õrn süda. Kõrvaldage kas sire enid või kiri! Praegusel kujul keelan ma sildi ülesriputamise. See on teie enda huvides, isand Cropole, samuti teie huvides, sinjoor Pittrino.»
Mis seal enam ütelda jäi! Tuli vaid tänada ediili ta lahkuse eest, ja seda Cropole tegigi.
Kuid Pittrino oli sünge ja pettunud.
Ta aimas, mis tema teost ootas.
Ediil oli vaevalt lahkunud, kui Cropole asetas käed vaheliti ja ütles:
«Noh, meister, mis me siis nüüd teeme?»
«Kõrvaldame siis kirja,» arvas Pittrino nukralt. «Mul on siin suurepärast musta värvi, selle asja korraldame ühe käeliigutusega, ja asendame Medicid Nümfide või Sireenidega, nagu soovite.»
«Ei,» ütles Cropole, «see poleks minu isa tahtmine. Mu isa nõudis»
«Ta nõudis pilte,» ütles Pittrino.
«Ta nõudis just kirja,» kinnitas Cropole.
«Ta nõudis pilte, seda tõendab seegi, et ta tahtis neid väliselt sarnastena, ja seda nad on,» vaidles Pittrino.
«Jah, aga kui nad poleks sarnased olnud, kes oleks neid ilma kirjata ära tundnud? Tänapäeval, kus bluaalaste mälu nende kuulsate isikute suhtes niikuinii tuhmunud on, ei tunneks neid ju ilma kirjata keegi ära.»
«Aga minu pildid!» hüüdis Pittrino meeleheitel, sest ta mõistis, et väikesel Cropole’il on õigus. «Ma ei taha lasta oma töö vilja kaotsi minna.»
«Mina aga ei taha, et teid linnavanglasse pistetaks ja mina lossi salakongi satuksin.»
«Kustutame «Medicid» maha,» anus Pittrino.
«Ei,» vastas Cropole kindlalt. «Aga mulle tuli idee, suurepärane idee … Teie teos pannakse välja ja kiri ka … Kas Medici ei tähenda itaalia keeles arsti?»
«Jah, mitmuses.»
«Minge tellige mulle sepa juurest uus sildialus. Te maalite sinna kuus arsti ja kirjutate alla: AuxM é dicis Sellest tuleb tore sõnademäng.»
«Kuus arsti! Võimatu! Ja mis saab kompositsioonist?» ahastas Pittrino.
«See on juba teie asi, aga nii peab see olema, ma tahan seda – ja olgu nii. Mu makaronid kõrbevad!»
Sellele argumendile polnud võimalik vastu vaielda. Pittrino kuulas sõna. Ta kujundas uue sildi kuue arstiga ja kirjaga. Ediil kiitis ja andis loa.
Sildil oli linnas pöörane menu. See tähendab, nagu ütles Pittrino, et kodanlane ei oska poeesiat hinnata.
Et oma õuemaalijat hüvitada, riputas Cropole eelmise sildi nümfid oma magamistuppa, kus nad sundisid proua Cropole’i iga kord punastama, kui ta õhtuti lahti riietudes neid silmitses.
Nii sai kõrge viiluga maja oma sildi ja «Médicis’» kõrts lõi õitsele ning oli sunnitud end laiendama juurdeehituse abil, mida me juba mainisime. Niisiis oli Blois’s sellenimeline kõrts, mille peremehe nimi oli isand Cropole ja kus oli korraliseks kunstnikuks isand Pittrino.
VI
TUNDMATU
Isand Cropole’i kõrts, mille alusmüüriks ja ühtlasi soovituseks oli too silt, sammus niisiis kindlalt jõukuse ja õitsengu teed.
Cropole ei kavatsenud muidugi mitte tohutut varandust kokku ajada, aga ta võis loota, et ta kahekordistab need tuhat kuldeküüd, mis isa talle oli jätnud, ja lisab neile veel tuhat, mis ta saab maja ja ettevõtte müügist. Nii võis ta lõpuks ometi elada vabalt ja õnnelikult, nagu õige linnakodanlane kunagi.
Cropole oli kasuahne ja seepärast pidi ta rõõmu pärast peaaegu mõistuse kaotama, kuuldes uudist kuningas Louis XIV saabumisest.
Tema ise, ta naine, Pittrino ja kaks kokapoissi tegid otsekohe vagaks kõik tuvila, kanala ja küülikupuuride elanikud, nii et sel päeval võis «Médicis’» võõrastemaja õues kuulda niisama palju kaebehüüdeid kui kord Juudamaal.
Cropole’i juures peatus sel hetkel üksainus reisija.
See oli vaevalt kolmekümneaastane, ilus kõrget kasvu mees, kelle igas liigutuses ja pilgus väljendus mingi rangus või õigemini nukrus.
Ta kandis musta, ahhaatvärviliste kaunistustega sametülikonda. Valge, täiesti lihtne krae, nagu seda kannavad kõige karmimad puritaanlased, rõhutas ta noorusliku kaela õrna pehmet jumet; väikesed heledad vurrud ei varjanud närvilisi ja põlglikke huuli.
Inimestega kõneldes vaatas ta neile õtse silma – tõsi küll, ilma igasuguse afekteerituseta, ent väga külmalt, ja nende siniste silmade helk oli nii terav, et paljud pidid tema pilgu ees silmad maha lööma,