Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
end kohe. Vang astus tõlda, ilmutamata, et on d’Artagnani ära tundnud.
“Härrad,” ütles d’Artagnan neljale musketärile, “mulle soovitati vangi suhtes äärmiselt valvas olla. Ja kuna tõllaustel pole lukke, istun ma tema juurde. Härra de Lillebonne, olge nii lahke, talutage mu hobust valjaidpidi.”
“Kuulen, härra leitnant,” vastas musketär.
D’Artagnan laskus sadulast, ulatas valjad musketärile, astus tõlda, istus vangi kõrvale ja käsutas häälel, milles oli võimatu märgata vähimatki erutusevarjundit:
“Kuningapaleesse, ja traavis!”
Sõiduk hakkas otsekohe liikuma, ja kasutades pimedust, mis valitses võlvi all, kust nad läbi sõitsid, kaelustas d’Artagnan vangi.
“Rochefort!” hüüdis ta. “Teie! Kas see olete tõesti teie? Kas ma ei eksi?”
“D’Artagnan!” hüüdis nüüd üllatunud Rochefort omakorda.
“Armas sõber,” jätkas d’Artagnan, ”ma pole teid neli või viis aastat näinud ja arvasin, et olete surnud.”
“Ausõna,” ütles Rochefort, “ma usun, et surnu ja maetu vahel polegi suurt vahet. Ja mina olengi juba maha maetud, palju sellest igatahes ei puudu.”
“Ja millise süüteo pärast sattusite Bastille’sse?”
“Kas tahate kuulda tõtt?”
“Jah.”
“Noh, teate, mul pole sellest aimugi.”
“Te ei usalda mind, Rochefort, mind!”
“Ei, aadliku ausõna, ma ei tea, sest on võimatu, et istuksin vangis teo eest, mida mulle süüks pannakse.”
“Ja nimelt mida?”
“Vargust.”
“Teie – ja varas! Rochefort, te naljatate.”
“Ma saan teist aru. Asi nõuab muidugi lähemat seletust.”
“Tõepoolest, ma möönan seda.”
“Noh, kuulake siis. Lugu oli nii. Ühel õhtul, pärast joomingut Reinard’i juures Tuileries’s koos hertsog d’Harcourt’i, Fontrailles’, Rieux’ ja teistega, tegi hertsog d’Harcourt ettepaneku minna Uuele sillale mantleid röövima. Nagu te mäletate, oli see tollal levinud nali, mille Orléans’i hertsog oli suurmoeks muutnud,”
“Te olete hull, Rochefort! Teie eas!”
“Ei, kuid ma olin purjus, ja kuna see ajaviide tundus mulle igavana, tegin ma de Rieux’le ettepaneku jääda pealtvaatajaks ja võtta sisse esimene loož pronkshobuste seljas. Öeldud, tehtud. Kasutades ratsakuju kannuseid jalustena, istusimegi mõne hetke pärast hobuste turjal. Meie asukoht oli haruldaselt hea ja me nägime kõike suurepäraselt. Juba oli ennenägematu osavusega röövitud neli või viis mantlit, ilma et ohvrid oleksid julgenud sõnagi lausuda, kui äkki üks loll, kellel oli vähem kannatust kui teistel, pistis appi karjuma ja tõi meile politseipatrulli kaela.
Hertsog d’Harcourt, Fontrailles ja teised pääsesid põgenema. De Rieux katsus samuti jalga lasta, aga ma hoidsin teda tagasi, kinnitades, et meid ei oska keegi otsida. Kuid ta ei kuulanud mind ja astus oma kannusele, et maha ronida. Kannus murdus, de Rieux kukkus alla ja murdis jala. Selle asemel, et vait olla, hakkas ta kisendama nagu rattal. Tahtsin nüüd omakorda põgeneda, kuid oli juba hilja. Hüppasin otse politseinikele sülle. Mind viidi Châtelet’sse, kus jäin magama nagu kott, olles veendunud, et järgmisel päeval pääsen jälle välja. Kuid möödus päev, teine, terve nädal… Kirjutasin kardinalile. Samal päeval tuldi mulle järele ja viidi mind Bastille’sse. Nüüd olen seal juba viis aastat. Kas teie arvates karistati mind pühaduserüvetamise eest, et ronisin Henri IV selja taha hobuse laudjale?”
“Ei, teil on õigus, pole võimalik, et selle eest; kuid tõenäoliselt saate kohe teada, miks.”
“Ah jaa, ma unustasin ju küsimata, kuhu te mind viite.”
“Kardinali juurde.”
“Mis ta minust tahab?”
“Mul pole sellest aimugi; ma ei teadnud isegi seda, kelle järele mind saadeti.”
“Võimatu! Teie, soosik…”
“Mina – ja soosik!” hüüdis d’Artagnan. “Oh, vaene krahv, ma pole enam see Gascogne’i nooruk, keda te kohtasite Meung’is kakskümmend aastat tagasi…”
Ja sügava ohkega lõpetas ta lause.
“Aga te tulite ju ülesandega.”
“Ainult sellepärast, et ma olin juhuslikult seal, kardinali eestoas, ja kardinal pöördus minu poole, nagu ta oleks pöördunud iga teisegi poole. Kuid ma olen ikka endistviisi musketärleitnant, ja kui ma õieti arvutan, olen ma seda juba ligi kakskümmend aastat.”
“Lõppude lõpuks pole teil siiski halvasti läinud ja seegi on juba midagi.”
“Milline õnnetus võis mind teie arvates tabada? Nagu öeldakse mingis ladinakeelses värsis, mille ma olen juba unustanud, või õigemini, mida ma pole kunagi peast teadnud – pikne ei löö kunagi orgudesse, ja mina olen org, mu kallis Rochefort, ning üks sügavamaid, mis on olemas.”
“Tähendab, Mazarin on ikka Mazarin.”
“Rohkem kui kunagi varem, mu armas. Kõneldakse, et ta on abiellunud kuningannaga.”
“Abiellunud!”
“Kui ta pole tema abikaasa, siis vähemalt on ta kindlasti tema armuke.”
“Panna vastu Buckinghamile, ja tulla vastu Mazarinile!“
“Sellised on kord juba naised,” lausus d’Artagnan filosoofiliselt.
“Naised küll, aga mitte kuningannad!”
“Oh armas jumal, selles suhtes on kuningannad kaks korda naised.”
“Ja kas härra de Beaufort on ikka veel vangis?”
“Ikka. Kuid miks te seda küsite?”
“Kuna ta oli minu vastu heatahtlik, oleks ta võinud mind välja aidata.”
“Teie olete arvatavasti vabadusele lähemal kui tema. Nii et see olete hoopis teie, kes tema välja aitab.”
“Ja sõda…?”
“See tuleb.”
“Hispaaniaga?”
“Ei, Pariisiga.”
“Mida te sellega mõtlete?”
“Kas kuulete laske?”
“Kuulen küll. Aga mis sellest?”
“Mis sellest! Kodanlased paugutavad, oodates, millal pidu algab.”
“Kas teie arvate, et kodanlased üldse millegagi hakkama saavad?”
“Aga muidugi. Nad vähemalt lubavad. Ja kui neil oleks juht, kes kõik need üksikud salgad kokku koguks…”
“Küll on kahju praegu vangis istuda!”
“Ärge heitke meelt. Kui Mazarin saatis teie järele, siis tähendab see, et ta vajab teid. Lubage õnnitleda! Juba aastaid ei vaja mind enam keegi: ja näete, kui kaugele ma sel kombel olen jõudnud.”
“Ma annan teile nõu, esitage ometi taotlus.”
“Kuulge, Rochefort, lepime kokku…”
“Milles?”
“Me oleme ju head sõbrad, kas pole nii?”
“Tont võtku, ma kannan praegugi selle meie sõpruse märke kolme tubli mõõgahoobi armi.”
“Noh, leppigem siis kokku: kui tõusete uuesti soosingusse, peate ka mind meeles.”
“Rochefort’i ausõna. Ent tingimusel, et käsi peseb kätt!”
“Tehtud! Siin mu käsi.”
“Niisiis,