Vabaduse hind. Liza MarklundЧитать онлайн книгу.
saapa terav konts.
„Nad läksid kahe Toyota Land Cruiser 100-ga ja eile pärastlõunast peale pole kuuldud ei autojuhtidest ega delegaatidest.”
Kantsler jäi vait.
Annika silmitses meest ainiti.
„Mida sa sellega mõtled?” küsis ta. „Mis mõttes „kadunud”?”
Mees hakkas midagi ütlema, kuid Annika katkestas teda.
„Ja mismoodi, ma mõtlen, mida tähendab „pole kuuldud”?”
Annika kargas püsti. Tool ta selja taga kukkus ümber. Jimmy Halenius tõusis samuti püsti. Ta sinised silmad sähvisid.
„Ühe auto jälitusseade leiti lähedalt,” lausus mees, „samuti ka delegatsiooni tõlk ja üks turvamees. Nii tõlk kui ka turvamees on surnud.”
Ruum naise ümber hakkas ringi käima ja ta haaras kasepuust laua servast kinni, et tuge leida.
„See ei ole tõsi,” pomises ta.
„Meil pole ühtki vihjet, et delegatsiooni teised liikmed kannatada oleks saanud.”
„See peab olema mingi viga,” ütles Annika. „Äkki nad eksisid ära. Kas te olete kindlad, et nad pole lihtsalt õigelt teelt kõrvale keeranud?”
„Möödas on üle ööpäeva. Nüüd võime juba välistada võimaluse, et nad on eksinud.”
Annika keskendus hingamisele, ei tohi unustada hingata …
„Turvamees ja tõlk – kuidas nemad surid?”
Halenius silmitses teda mõne sekundi, enne kui vastas: „Neid oli üsna lähedalt pähe tulistatud.”
Naine koperdas ukseni ja haaras koti, heitis lauale ja otsis oma mobiiltelefone, ükskõik millist neist, kuid ta ei leidnud kumbagi, ta kallas koti sisu kasepuust lauale, apelsin veeres minema ja jäi seisma projektori all, nüüd leidis ta toimetuse telefoni, haaras selle värisevate sõrmedega ja toksis sisse Thomase numbri; ta vajutas valesti ja lõi seejärel kogu numbri uuesti sisse, kostis raginat, praginat ja sisinat ning kõne ühendati:
„Hello, you have reached …”
Naine pillas telefoni põrandale tema labakute ja väikese märkmiku kõrvale. Jimmy Halenius kummardus ja võttis telefoni üles.
„See pole tõsi,” sosistas Annika, teadmata, kas teda on üldse kuulda. Kantsler ütles veel midagi, aga naine ei mõistnud ta sõnu, mehe huuled liikusid ja ta haaras naisel küünarnukist, aga Annika tõmbas käe vabaks, nad olid küll varem mõned korrad kohtunud, aga see mees ei tea temast midagi, ta ei tea midagi ka sellest, kuidas lood Annika ja Thomase suhtega tegelikult on.
Anders Schyman kummardus ettepoole ja ka tema ütles midagi, tema silmalaud olid paistes.
„Jätke mind rahule,” ütles Annika liiga valju häälega, sest nad kõik vaatasid teda. Ta kühveldas asjad kotti tagasi, põrandale jäi vaid pisike märkmik; seda pole tal nagunii vaja, seal on ainult idiootliku IKEA-töö märkmed. Siis läks ta ukse, väljapääsu, põgenemistee poole.
„Annika …” ütles Jimmy Halenius ja proovis teele ette astuda.
Naine lõi talle lahtise käega näkku.
„See kõik on sinu süü!” sõnas Annika ja tundis, et see oli tõsi.
Seejärel lahkus ta Konna konverentsiruumist.
Veoauto õõtsus aeglaselt ja ebaühtlaselt. Kuhu iganes meid ka viidi, siin puudusid teed. Rattad põrkasid vastu kive ja jäid rööbastesse kinni, autokeret kraapisid taimed, piki furgooni seinu krabisesid oksad, mootor möirgas, käigud ragisesid. Keel oli paistes ja suulaes kinni. Me polnud hommikust saati midagi joonud. Nälg oli taandunud närivaks valuks, asemele oli tulnud peapööritus. Ma lootsin, et teiste inimeste lõhnataju on kadunud nagu mu enda oma, või vähemasti, et Catherine midagi ei tunneks.
Prantslane Sébastien Magurie oli lõpuks vait jäänud. Ta ninahäälne virin sundis mind soovima, et nad ka tema minema viiks. (Ei-ei, mida ma ometi räägin, ma ei mõtle seda loomulikult nii, absoluutselt mitte, aga selle mehega oli mul juba varem raskusi. Kohutav tüütus …)
Seevastu hispaanlasest Alvarot pidin ma imetlema. Mees suutis kogu selle aja rahu säilitada ja tegi vaikides kõike, mida talle öeldi. Ta oli furgooni kaugemas otsas, kus raputas ja kõigutas kõige rohkem, kuid ta ei kaevelnud. Ma lootsin, et teised arvavad sama minu kohta.
Algul üritasin jälgida, millises suunas meid sõidutatakse. Kui meid kinni võeti, siis seisis päike seniidis või õige pisut lääne pool ja algul toimetati meid lõuna suunas (arvan ma, ja see oli hea, sest sel moel olime arvatavasti endiselt Keenias, selles riigis on ju mingisugunegi tsivilisatsioon – maakaardid, taristu ja mobiiltelefonid). Aga paari tunni pärast keerasid nad minu meelest ida poole (mis polnud üldse hea, sest see tähendas, et oleme sattunud Lõuna-Somaaliasse, maailma veerele, kus alates kodusõja puhkemisestjuba 20 aastat valitseb totaalne lagunemine ja anarhia), kuigi täna olin ma peaaegu kindel, et meid viidi põhja ja seejärel lääne suunas, mis pidi tähendama, et me olime tagasi umbes seal, kust me alustasime. Ma sain aru küll, et see pole eriti tõenäoline, aga ei võinud iial teada.
Esimese asjana võeti meilt kellad ja mobiiltelefonid, aga nüüd oli juba pikalt pime olnud, mis ilmselt tähendas, et teekonna algusest oli kulunud umbes 30 tundi. Kindlasti on juba ka häiret antud. Oleme ikkagi ametlik delegatsioon, mingisugune abi peaks teel olema.
Arvutasin välja, et Stockholmis on kell umbes kuus õhtul, sest Keenia on Rootsist kaks tundi ees. Annika peaks nüüd juba asjast teadlik olema, küllap ta on lastega kodus.
Catherine oli minu keha vastu surutud. Ta ei nuuksunud enam, tema põsk oli vastu mu särgiesist. Ma teadsin, et ta on ärkvel. Mu käed olid selja taha seotud ja juba mitu tundi surnud. Röövlid kasutasid sidumiseks plastsidemeid, sakilise servaga kitsaid ribasid, mis tõmmatakse aasast läbi ja siis enam lahti ei tule, neid kutsutakse vist nipukateks. Nii kui natuke liigutasid, soonisid sidemed lihasse ja ise neid õgvendada ei saanud. Kui oluline on käte ja jalgade vereringe? Kui kaua jäsemed vere ringlemiseta vastu peavad? Kas meid ootavad kestvad tervisekahjustusted?
Siis sõitis veoauto haruldaselt vastikusse auku ja mu pea põrkas vastu Catherine’i oma. Masin kaldus tuntavalt küljele, mind suruti vastu sakslannast kontoriametniku pehmet ihu ja Catherine libises alla mu kubeme poole. Tundsin, kuidas laubale kerkib ilmatu muhk. Kabiiniuksed tehti lahti, mehed hõiklesid ja masin vajus üha enam viltu. Mehed rääkisid ja kisasid, jäi mulje, et nad vaidlevad millegi üle. Mõne aja (viie minuti? veerand tunni?) pärast jäid röövlid vait.
Temperatuur langes.
Vaikus muudkui kasvas ja oli lõpuks pimedusest suurem.
Catherine hakkas uuesti nutma.
„Kas kellelegi hakkab ehk midagi teravat pihku?” küsis autokasti tagumisest otsast hispaanlane Alvaro.
Muidugi. Plastsidemed.
„Seda ei saa kuidagi aktsepteerida,” ütles prantslane Magurie.
„Proovige, äkki leiate mõne terava kivi või naela või orgi,” õpetas hispaanlane.
Üritasin sõrmedega kasti põrandat kompida, aga Catherine lebas pooleldi minu peal, sakslanna oli mu vastu pressitud ja käed ei liikunud enam. Järgmisel hetkel kostis läheneva diiselmootori müra.
Masin peatus veoauto kõrva ja sellest ronisid välja mingid mehed. Kuulsin masina metallosade lõginat ja vihaste häälte hõiklemist.
Kasti presendist kate tõmmati üles.
Anders Schyman istus oma klaasboksis ja silmitses toimetust. Talle meeldis kontorit endiselt toimetuseks nimetada, kuigi nüüd oli siin ka turunduse, analüüsi- ja arvutiosakond.
Uudiste poolest oli kehv päev. Ei mingeid rahutusi araabiamaades, ka mitte maavärinaid ega margi täis teinud poliitikuid või tõsieluseriaali tähti. Homme ei saa enam ka halvale ilmale rõhuda, eile nad hoiatasid ilmast tingitud kaose eest, täna