Tõde ja õigus. II jagu. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.
paar kopikat!” hüüdis direktor. „Pidage meeles, mis härra Maurus ütleb, ja tema teab, mis ta ütleb, sest tema juuksed on juba raha pärast halliks läinud, raha ja teiste asjade pärast. Tema ütleb: Ärge pange kunagi raha kasti ei siin ega hotellis, sest ka siin on peaaegu nagu hotellis; nagu suures koolihotellis, nõnda on siin. Kui pole omal kindlat paika ja kui inemine ise pole rahaga kindel, siis toogu ta see härra Mauruse kätte; minu kätte toogu oma raha kõik need, kes ei oska temaga õieti ümber käia. Tulge või südaöösi, tulge ja koputage uksele, näete nõnda – kõpp, kõpp, kõpp! aga mitte rusikaga, nii et terve maja üles ärkab, mõistate? Kui inemine tuleb rahaga, siis ei pea kunagi tervet maja üles ajama, sest mis on meil teistega tegemist, kui üks toob raha ja teine saab raha! Pidage meeles: südaöösi võib tulla, sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tooge ikka raha minu kätte, küll mina ta raamatusse kirjutan, siis on kindel. Inemine sureb, raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva? Hää küll, hää küll, pole tarvis, see muidu niisama. Enne viimist päeva pole see tähtjas. Aga raha võõrastemajja kasti – see on tähtjas, väga tähtjas. Kui palju sääl on? Kas on kaks rubla või on pisut rohkem? On ehk kolm või neli? Ega te ometi nii hull olnud, et jätsite viis või kümme rubla kasti? Rääkige tõtt! Sest härra Mauruse majas peavad kõik tõtt rääkima, niisuke on see maja siin. Isa andis muidugi rohkem, hulga rohkem kui kakskümmend, kui tal on suur talu? Eks annud?”
„Ei, härra, ainult kakskümmend andis isa, seekord polnud rohkem võimalik. Pärast saab ehk veel.”
„Just nii, pärast saab veel, sest ega siis ometi selle viiekümnega või jääda. Aga teil ehk oli omal? Kuipalju teil omal õieti oli? Ei mäleta? Õige, ei mäleta. Aga kuidas te selle raha ikka kasti jätsite? Teil ehk on kotis ka veel oma jaoks? On teil kotis või ei ole? Ehk on pisutki?”
Ta sirutas käe, nagu küsiks ta rahakotti. Indrek võttiski selle taskust, avas kõik ta sahtlid direktori silma all, et näidata nende tõelikku tühjust.
„Usun, usun,” kordas direktor tühja rahakotti silmitsedes. „Teil on ju nii aus nägu. Maal on veel ausust, maal on meie rahva tulevik. Teate, kes oli Jakobson, see Carl Robert? Olete kuulnud? Ja mis tema ütles? Ütles: meie rahvas võidab ja langeb ühes talupojaga. Mõistate? Meie rahvas! Eesti rahvas! Nõnda! Ja miks? Et talupoeg on aus, et ta kardab Jumalat, et ta on oma keisrile truu. Vene keisrile on ta truu, sest see on meie keiser. Nõnda ütleks Jakobson veel praegu, kui ta elaks, aga tema on surnud. Aga nüüd ütlen mina seda, ja mis ütleb härra Maurus, seda võite uskuda, sest tema teab. Kui saaks kõik inemised maale viia, siis…”
Ta jättis ütlemata, mis siis. Selle asemel võttis ta Indreku sõrmede vahelt rublase paberi, pani selle kokku ja pistis ta kotti, mida poiss ikka veel käes hoidis.
„See on selle eest, et olete aus, et olete ausa isa, ema laps. Härra Maurus armastab ausaid inemisi, kes räägivad tõtt, ei valeta. Ah jaa! Kui palju teil siis kastis pidi olema? Kaks rubla kopikatega? Aga miks just kastis? Miks mitte mõnes taskus, kas või nartsu sees, sest nõnda paber ei krabise, keegi ei tea, et on raha.”
„Mul on kastis teised riided, sinna tasku unustasin,” seletas Indrek.
„Noh, see on siis teine asi, kui teised riided ja unustasite,” oli direktor nüüd nõus ja jäi pisut mõttesse, mõõtes Indrekut silmiga. Ise lausus ta endamisi: „Warten Sie, warten Sie!” Ja nüüd oleks ta nagu Indreku unustanud, kohendas öökuuehõlmad kokku ja ruttas uksest välja. Lävel pöördus ta ümber ja kutsus Indrekut kaasa, aga kui see tahtis toolilt tõusta, tegi direktor parema käega vajutava liigutuse, nagu tahaks ta poisi uuesti istuma suruda. „Istuge, istuge! Silmapilk!” ütles ta. Ja kui Indrek ikka veel arusaamatuses seisis, hüüdis direktor ukse vahelt kärsitult: „Istuge ometi!” ning lisas ukse taha kadudes ruttu juurde: „Ein Augenblick!” Aga vaevalt jõudis Indrek üksi jäänult toas lasta pilgu ümber käia, kus nägi lihtsa eesriide varjul lahtist sängi, nagu oleks sealt just praegu magamast tõustud, kui juba uks jällegi kuulmatult avanes ja direktor pea sisse pistis.
„Tulge siiski parem kaasa,” ütles ta Indrekule.
Nõnda läksid nad lõpuks kahekesi mööda kitsast puutreppi alla, direktor öökingis vaikselt ees, öökuuesaba lehvivalt laiali, Indrek oma kõvade saabastega hirmsa mürinaga tagant järele. All eestoas direktor koputas selle ukse pihta, kust tagant esiti oli kostnud kõnelus ja naer, ning hüüdis: „Herr Koovi!” Kui vastust ei tulnud, katsus ta ust avada, mis oli aga lukus. Siis ruttas ta läbi suure toa, tõmmates Indrekut näpuga endale järele, ja katsus seda ust, mis viis otseteed edasi, aga ka see oli lukus. Igal pool valitses praegu tühjus ja vaikus. Ainult lamp põles endiselt suures toas laual ja temast pisut kõrval sirutas valge luik lae all oma tiibu tolmunud rahuinglina. Üks toanurk oli tumepunasest lilletatud kretongist eesriidega muust ruumist eraldatud ja kui direktor ärevalt mööda tuba edasi-tagasi jooksis, nagu ei teaks ta, mis teha, pani tema lehviv öökuuesaba ka lilletatud kretongi lehvima ja laskis tema taga näha kahekordseid, ülekuti üksteise sammaste otsa asetatud voodeid. Suure kapi otsas, mille külge oli kinnitatud eesriiet kandva traadi teine ots, seisid kõrvuti kaks kipsist rinnakuju. Need olid asjad, mis köitsid Indreku tähelepanu. Aga nende vaatlemisse süvenemiseks polnud tal aega, sest direktori ärevus näis aina kasvavat. „Kopfschneider! Kopfschneider!” hüüdis ta korduvalt ikka ägedama häälega. Kui ei tulnud vastust ega ilmunud hüüetavat, tõmbas direktor jällegi Indrekut näpuga ja nüüd avas ta suure toa kolmanda ukse, mis viis kuhugi väikesesse pimedasse ruumi. Avatud uksest tungival valgusel Indrek nägi ka siin kahekordseid voodeid.
„Minu kannul!” käsutas direktor Indrekut, kes oli temast paar sammu maha jäänud. „Muidu pärast lööte pimedas oma silma pääst välja ja härra Maurus peab maksma. Sellepärast ikka kannul, ikka kannul, kui härra Maurus ees läheb!”
Direktor avas veel ühe ukse. Ka selle taga haigutas pimedus, soojus ja pimedus. Siiski – kustki immitses siia pisut valgust. Nagu järgmisel silmapilgul selgus, tuli see ähmasest klaasuksest, mille direktor varsti avas.
„Ettevaatlikult!” käsutas ta. „Muidu kukute! Uksepakk ja siis kivipõrand. Noor inemine peab ikka ettevaatlik olema! Ikka ettevaatlik! ütleb härra Maurus. Tema ise on juba vana, aga ka tema on ettevaatlik. Ka vana peab ettevaatlik olema. Noor ja vana!”
Äkki peatus ta.
„Minu king! Ma kaotasin oma kinga!” hädaldas ta.
Indrek kummardus ühes direktoriga, et otsida kadunud eset ähmases valguses. Aga kinga ei olnud näha.
„Just praegu kadus mul jalast,” seletas direktor.
„Ei ole,” ütles Indrek.
„Tõstke oma jalad paigast, ehk on teie jala all,” ütles direktor.
Indrek tegi seda, ja eks tulnudki tema parema jala alt direktori pehme ööking nähtavale. Nüüd turgatas tal endalgi meelde, et ta astudes midagi pehmet oli tundnud, ilma et oleks teadnud, mis see oli.
„Näete nüüd,” ütles direktor, „kui ettevaatlik peab olema. Juba ette vaadates tallate härra Mauruse kinga ära, aga mis sünniks veel siis, kui te ettevaatlik ei oleks. Mis jääks siis minu vanadest jalgadest järele.”
Nõnda õpetas härra Maurus isalikult oma uut kasvandikku, kuna ta ise ähmasest koridorist astus kuhugi valgemasse kõrgesse ruumi, mis sarnanes enam mõne kuuri või küüniga kui eluhoonega. Siit läks uksi paremale, pahemale ja ka otseteed edasi. Aga härra Maurus ei tarvitanud ühtegi neist, vaid tõttas puutrepile, mis viis teisele korrale. Ülal trepiotsal olid jällegi uksed, mis viisid paremale ja pahemale ning ka otseteed edasi. See igavene uste rodu ajas Indrekul pea hoopis segi. Ei vanas ega uues vallamajas polnud niipalju uksi. Lihtsalt mõttetuna tundus niisugune uste hulk esimesel silmapilgul. Paremat kätt seisva lükkas direktor lahti ja see kriiksus ning kägises, nagu mõni puutelgedega määrimata vanker. Alles hiljem Indrek sai ukse häälitsemise põhjuse teada: teda vedas kinni kivi, mis rippus nööri otsas, ja kui ratas, mille peal nöör jooksis, oli määrimata, siis karjus ta. Aga ratas ei tohtinud karjuda, seda kinnitas härra Maurus Indrekule hiljem pahatihti,