Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu RakkeЧитать онлайн книгу.
saada, sest kell kolm on Roti pubis laud,” rääkis Karin.
„Roti pubis?” küsis Ilmar.
„Sa ju tead küll, kus see on,” ütles Jaanika pisut noomivalt. „Seal, kus vanasti jäätiseputka oli, seal kõrval.”
„Selline nimi siis,” oli Ilmar endiselt tõre.
„See tuleb rotissööridest, mitte rotist, ja tegelikult ei ole selle pubi nimi üldse Roti pubi, vaid Raivo pubi – omaniku nimi on Raivo,” seletas Karin.
„Miks sa siis ütlesid, et Roti pubi?” ei saanud Ilmar aru.
„Sa ei tea ikka mitte kui midagi!” segas end vahele Jaanika. „See Raivo rääkis kõigile, et on rotissööride klubi liige, aga keegi ei usu teda ja sellepärast kutsutaksegi seda pubi Roti pubiks.” Jaanika vaatas kinnitust otsides Karini poole. Karin noogutas.
„Mida iganes,” ütles Ilmar ja saagis hooga viinerit. Selle pruun koorik prõksatas katki ning läbipaistev mahl voolas välja. Karin vaatas seda ja tema kõhus keeras.
„Noh, ja eks see laud seal kestab paar tunnikest, mitte rohkem vast,” rääkis ta. „Ja pärast seda… Ma ei tea, eks need, kes ära tahavad minna, eks need lähevad minema ja… No mis plaane siin ikka paika panna.”
Ilmar köhatas.
„Ma arvan, et Jaanika ei mõelnud päris nii,” ütles ta.
„Kuidas siis?” küsis Karin.
„Jah, huvitav küll, mida ma küll siis mõtlesin, ah?” küsis ka Jaanika.
„Eee… sa nagu küsisidki, et mis homme saab?” Ilmari käsi vääratas ja viineritükk jättis enne suhu kadumist tema lõuale ja huultele läikiva jälje.
„Jah.”
„Nojah, eks ma siis ülehindasin sind ja sinu ideid,” kõverdas Ilmar oma läikivaid huuli.
„Sina saad millestki aru?” küsis Jaanika Marguselt. See kehitas õlgu.
„Kas… Kas see on midagi sellist, mida me peaksime teadma?” küsis Karin.
Ilmar pani noa ja kahvli käest ning, tõstnud lõdva rusika suu juurde, köhatas. Käsi sai viinerivedelikuga kokku, Ilmar vaatas salvrätikut otsides ringi. Karin märkas seda, tõusis ja ulatas sektsioonkapi äärelt Ilmarile karbi salvrätikutega.
„Näe, unustasin enne,” vabandas ta.
„Aitäh,” võttis Ilmar ühe salvrätiku otsast kinni ja sikutas tasakesi. Kõik lauasolijad jälgisid teda, nagu sõltuks sellest palju, kas salvrätik tõmbab karbist väljudes endaga kaasa ka teised salvrätikud või mitte.
Ei tõmmanud.
Karin ootas, kuni Ilmar salvrätiku karbist kätte sai ja mahutas siis karbi lauale toidunõude vahele.
Ilmar pühkis oma huuli salvrätikusse. Lõua peale jäi helkima pisike, vaevalt ruutmillimeetrine laiguke. Ilmar ei märganud seda. Tal oli tegemist, et kohmetus vaiba seest mööda ta jalga ülespoole ei roniks. Ta oli selle teema ülesvõtmisest päeval mitmeid kordi mõelnud. Ette kujutanud, kuidas ta oma mõtted välja ütleb ja kuidas teised siis reageerivad. Nüüd aga oli teema sissejuhatus kuidagi vildakalt välja kukkunud ning Ilmar ei tundnud end kuigi kindlalt.
„Seda, et…” alustas ta. Kõigi pilgud olid suunatud temale, aga üheski pilgus polnud ootust ega uudishimu, nagu ta lootnud oli, seal vibreeris vaid arusaamatus. Ilmar kortsutas kulmu. „Ma tahtsin sellest rääkida, et mis edasi saab. Edasi. Pärast matuseid.”
„Mis mõttes?” küsis Jaanika.
„Noh…” Ilmar otsis sõnu. Ausalt öeldes pahandas teda tõsiselt, et keegi peale tema polnud praktiliste asjade peale üldse mõelnudki. „No kasvõi… mis sellest majast siin saab… näiteks.”
Karin tundis, kuidas magu hetkeks krampi tõmbus, seejärel voogas tema õlgadesse ja kätesse valus hirm. Ja nõrkus. Kahvel kukkus käest.
Muidugi! Kuidas ta oli saanud selle asja unustada! Maja! Karin oli selles majas mitu päeva Andrest leinates väga kurb ja õnnetu olnud, mõtlemata sellele, et võibolla tuleb tal lisaks Andresele ka nende ühist kodu leinama hakata.
„No mis sellest majast ikka niiväga saama peaks,” rääkis Jaanika kiiresti võõra kareda häälega, vilksamisi Karini poole vaadates. Et see Ilmar ka just nüüd selle teema üles võttis! Ehk oleks pidanud nad sellest enne omavahel rääkima ja alles siis Karinit ehmatama hakkama?
Aga Ilmari mõtted ei liikunud sama suunda pidi.
„Need pärandiasjad tuleb ju korda ajada,” ütles ta.
„Isal ei olnud minu meelest testamenti tehtud,” segas Margus vahele ja vaatas siis ootavalt Karini poole.
„Ei, minuteada ka mitte,” nõustus Karin ja võttis maast kahvli.
„No seda enam,” püüdis Ilmar olla kategooriline.
„Kas me peame kindlasti sellest nüüd, praegu, rääkima?” küsis Margus.
„Mis siis praegu viga on?” ei saanud Ilmar aru.
Karin tundis end täiesti liigsena. Suu oli äkki kartulipudruselt kuiv ja paks. Karin neelatas kramplikult.
„Kui te nüüd minu pärast, siis… minu pärast võib küll kasvõi praegu ükskõik millest rääkida. Saabki kaelast ära ja…”
„Tegelikult ma pidasin küll silmas, et söögi ajal ei peaks tõsistest või ebameeldivatest asjadest rääkima,” ütles Margus. „Toidu manustamine peaks ju olema nauditav.”
Karin asetas noa ja kahvli oma taldrikul kõrvuti „kella viie” suunas, olgugi, et taldrik oli veel poolenisti täis, ja tõusis.
„Mis nüüd?” küsis Jaanika.
„Oh, mitte midagi, ma lihtsalt…” Karin peaaegu jooksis kööki ja jäi siis kraanikausi äärele toetudes seisma. Kartulipudruklomp endiselt kurgus. Nii, nüüd oli see siis käes, mõtles ta. Nüüd lõpuks maksab kätte see Andrese ideede aktsepteerimine – „armastus on tähtsam kui ükski ametlik leping!” – ta polnud Andresega abielus. Nad olid kakskümmend aastat koos olnud ning viimased kümme neist polnud Karin kordagi mõelnud abiellumisele. Alguses küll, ja seda rohkem sellepärast, et asjale ametlik käik anda – niisama kokkuelamine ei olnud ju mingi õige asi. Andres aga oli teda rahustanud, et nende armastus on sellest kõigest üle ning Karin leebus. Miks ta polekski pidanud leebuma – tõestus armastusest oli ju olemas: nad olid ju koos, kumbki ei vaadanud „vasakule”. Et surm armastuse mitteametlike sidemete hulka võiks lükata, selle peale polnud nad kumbki mõelnud. Surm oli kaugel – haigete, sõltlaste, ekstreemsportlaste ja teiste taoliste pärusmaa. Nemad elasid tervislikult, ei sõitnud isegi autoga, kui just suuremat vajadust polnud… Neile meeldis liialt elada, et surmale mõelda. Karin oli kujutanud ette, kuidas nad ükskord, kui Andres on kaheksakümmend ja tema kuuskümmend seitse, kamina ees oma konte soojendavad, teineteise vanurivaevusi pilkavad, silmis helk, mis tekib vaid aastakümneid koos olnud inimestel… Andrese isa oli elanud üheksakümneseks, tema isa kaheksakümne kuueseks – miks oleks pidanud Andreski varem surema? Eriti veel, kui mingeid tõsisemaid haigusi polnud.
Karin kuulis toast kõrgendatud hääli.
„Kuule, sa ei saa Karinit niisama lihtsalt siit välja tõsta,” õiendas Jaanika.
„Jah?” osatas Ilmar. „Ja miks ma ei peaks saama? Kuna ma olen vanim poeg, siis seaduse järgi…”
„Seaduse järgi peaksime me kõik saama otsustada, mis selle majaga saab,” ütles Margus.
„Ja mis sa siis teeksid, kui Karin siit tõesti välja kolib?” uuris Jaanika. „Tuled ise siia elama või?”
„Ei, loomulikult mitte!” oli Ilmar peaaegu kuri.
„Miks sa siis tahad, et Karin siit välja koliks?” oli Jaanika pahane.
Ilmar köhatas. Karin kujutles Ilmari näoilmet. Väikest rasvatäpikest tema