Tõde ja õigus IV. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.
Aga tema kõnetoon mõjus Karinisse kohe erutavalt, nii et ta tõmbas oma käe loomusunniliku kindlusega isa pihalt tagasi. Tema teadis nimelt, et kui isa algab nii tasa ja targu, siis peab see midagi halba olema, pealegi veel sellele, kellega ta räägib.
„Nonoh!” lausus Karin nagu ergutavalt. „Ma kuulan.”
„Nagu sa tead, olen ma läbi,” algas Vesiroos uuesti.
„Jah, Köögertal tegi su paljaks, papa,” ütles Karin vabandavalt.
„Aga nõnda see ometi jääda ei või,” ütles Vesiroos.
„Mis sa siis mõtled Köögertaliga peale hakata?” küsis Karin. Aga see küsimus oli Vesiroosile sedavõrd üllatav, et ta pöördus kogu kehaga tütre poole ja vastas:
„Köögertaliga pole midagi peale hakata. Paar hammast riskeerisin tal kurku, see on kõik. Midagi muud peab tegema, sest ega siis käed rüpes või istuma jääda. Peab pisut raha muretsema ja…”
„Ja minu majale obligatsiooni tegema, eks?” täiendas Karin, tõusis sohvalt, pani uuesti paberossi suitsema ja lisas: „Ei, papa, räägi minuga, millest tahad, mitte sellest. Jäta minu maja rahule. Selle oled sa minule and, see ka jäta minule.”
„Selle andsin ma mitte ainult sinule, vaid ka sinu mehele,” ütles Vesiroos nüüd.
„Mis sa tast siis üksi minu nimele kinnitasid, kui sa tema ka Indrekule andsid,” vastas Karin ja puhus suitsu lakke.
„Aga mehel on ju niikuinii oma naise varanduse kohta sõnake kaasa rääkida,” arvas Vesiroos.
„Haa!” karjus Karin nüüd, nii et pabeross kukkus suust põrandale, kus ta temale jalaga peale astus. „Seda te haudusitegi siin kahekesi välja.” Ja Indreku poole pöördudes ja temale paar sammu lähemale astudes ütles ta: „Ah nüüd on see õige aeg oma meheõigusi hakata maksma panema? Nüüd, kus olete oma tarkusega pankrotis! Tee ainult proovi! Küll mina juba abinõu leian sinu taltsutamiseks.”
„Ma pole mingile õigusele mõelnudki,” ütles Indrek.
„Teedki targasti, sest muidu võiks su käsi väga halvasti käia,” vastas Karin ähvardavalt.
„Tõepoolest, ma ei mõista sind,” lausus Indrek nüüd õlgu kehitades ja pöördus pisut kõrvale.
„Mehed ei mõista üldse midagi,” ütles Karin, „sest mehed ei mäleta midagi. Neil on nii, et täna tehtud ja homme unustatud. Aga mina ei unusta, ära karda. Sellepärast pea meeles: minu maja jäta üsna minu hooleks, ole sa mees või ükskõik mis. Ja seda ma ütlen, et kui mina veel kord peaks abielluma, siis kõigepealt varandused lahku.”
„Me võime ju veel nüüdki varandused lahutada,” ütles Indrek.
„Sinuga pole mul seda janti tarvis, sina oled mul muidugi peos,” vastas Karin ja istus toolile, visates jällegi jala hooletult põlvele, nagu ei paneks ta üldse tähele, mis ta teeb.
„Tõsi jutt, armas laps,” ütles nüüd ka Vesiroos, „varandust võib alati lahutada. Minagi mõtlen nüüd mammiga varandused lahutada, et oleks selge vahe.”
„Nüüd muidugi, miks siis mitte,” osatas Karin. „Aga, armas papa, miks ei teind sa seda varem? Siis oleks kogu õnnetus tulemata jäänd.”
„Selles on sul, tütreke, üsna õigus,” kordas Vesiroos, nagu püüaks ta nõnda Karini meelt rahustada. „Aga parem hilja kui ei iialgi. Eks ole nõnda? Ja just sellest ma tahtsingi sulle rääkida, aga sina saad juba enneaegu nii väga ärritatud, et…”
„Noh, hea küll,” rääkis Karin vahele. „Sina tahad mammaga varanduse lahutada. Siis lahuta. Minul pole selle vastu midagi. Mul on isegi väga hea meel, et mamma saab vanul päevilgi iseseisvaks.”
„Aga kas sa siis, kui mamma juba iseseisev, ei tahaks…” mõtles Vesiroos öelda.
„Oma majale obligatsiooni teha?” küsis Karin.
„Mammat pisut aidata?” jätkas Vesiroos oma lauset.
„Selle asja õiendan mammaga, kui tal juba oma varandus olemas,” vastas Karin.
„Nõnda on ju mõtteta varanduse lahutamisega jändama hakata,” tähendas Indrek nüüd. „Me just mõtlesime papaga, et sa võiksid seda teha mamma pärast. Tema on ikka nii hea olnud.”
„Jah,” aitas ka Vesiroos kärmesti kaasa, kui nägi, et Karin jääb kuulatama, nagu hakkaks tal süda nõrkuma. „Sest vaata, lapsuke, mammi ei teagi ju, et ka seda vürtspoodi pole meil enam kunikski. Ja kui siis võiks talle anda uue poekese, mis oleks täiesti tema oma, tema nime peal ja kõik, kus tema täieline peremees ja perenaine, nagu sina siin selles majas, siis ma ütlen, et…”
Vesiroos sai ise oma sõnadest liigutatud, tema hääl hakkas värisema ja tema punased silmad lõid jällegi niiskelt kilama. Isa meeleliigutus hakkas ka tütresse, kes püüdis seda alguses kõigest väest varjata, milleks tõusis toolilt ja läks akna alla, et võiks pöörata selja meeste poole. Aga äkki silmad tõusid tal tulvil vett täis, ta pöördus uuesti toa poole ja ütles nagu südametäiega:
„See on sinu nüke, Indrek, sinu silmus, mis te mulle kaela viskate. Ainult sina tead, kuidas ma oma ema armastan, ja nüüd tarvitad sa minu nõrkust kurjasti.”
Ja nagu oleks Karinil süda ikka veel täis, ta läks Indreku juurde ja sikutas teda kahe käega kõrvust. Aga kui see teda oma kätega puutus, langes ta temale sülle, puges peaga lõua alla ja hakkas peaaegu suure häälega nutma, ise öeldes:
„Indrek, ma olen hirmus õnnetu!”
„Sa võid oma vanale emale head teha ja oled ikkagi õnnetu,” imestas Indrek ja patsutas naist tasakesti.
„Sa oled lihtsalt kurat,” ütles Karin mehele imelise õrnusega.
„Soo, nüüd on siis kõik jälle hea,” lausus Vesiroos kergendatult.
Tundmuste valing vaibunud, hakati arutama küsimuse praktilist lahendust. Aga seal kippus jällegi kõik pea peale pöörduma. Indrek pakkus ennast selleks, kes muretseb obligatsiooni eest raha ja valvab, et Karinil poleks kogu asjaga ei nüüd ega tulevikus mingeid sekeldusi ega lahendusi. Aga naine ei tahtnud sellest kuuldagi. Tema ise pidi asja oma kätte võtma, et ta teaks, mis ja kuidas.
„Mina ei usalda oma asju enam meeste kätte,” ütles ta.
„Ühe või teise mehe poole pead sa selle asjaga ometi pöörduma,” seletas Indrek.
„Jäta see üsna minu mureks,” vastas Karin iseteadvalt.
„Vaata, et sa oma pead silmusesse ei pista, nagu sa ise esteks ütlesid,” hoiatas Indrek.
„Mul on paremaid nõuandjaid, kui sina oled,” ütles Karin sellise ükskõiksusega, nagu poleks hiljutist õrnusevalingut kunagi olnud.
„Annaks jumal,” lausus Indrek peaaegu ohates.
„Ära sina võta jumala nime suhu!” hüüdis Karin.
„Sinu pärast võtan ma ikkagi,” vastas Indrek.
„Jah, oma naise pärast peab mees tänapäev ikkagi jumala nime suhu võtma,” rääkis Vesiroos naljatavalt, sest tema oli ka eelnevat sõnavahetust naljana võtnud.
„Naised peavad seda ennem oma meeste pärast tegema,” ütles Karin üsna tõsiselt ja vaatas oma isale tähendusrikkalt otsa, nii et see ainult ohkas.
„Ma ütlesin ju kohe, et temal on kuldne süda,” rääkis Vesiroos, kui Karin oli toast lahkunud. „Aga ta võtab kõik asjad liiga südamesse.”
„Ei, äiapapa, vaid naistel oleks nagu süda kusagil mujal kui meil meestel,” arvas Indrek.
„Väga õige, väimeespoeg,” oli Vesiroos nõus, „minu eidel on süda kogu aeg teisel kohal olnud kui minul endal. Temal oleks nagu õigemal kohal kui minul. Ta on mulle mitu korda öelnud, et jäta sokutamine ja praalimine nende suurtega, ega see hästi ei lõpe. Noh, nüüd ongi eide sõnad käes – karsoss!”