Tõde ja õigus IV. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.
Melesk.
„Aga ettekäändeks teenijale, miks me üles lähme? Ka sellest saame üle. Ütlen, et käisin üksi, sest sina läksid ära, käisin vanu raamatuid ja ajakirju sorimas, meil on neid seal paar kastitäit. Õige, õige! Petrooliahju võtsin kaasa, et oleks soem, et soendada käsi, ja jätsin pärast sinna, sest mõtlesin homme tagasi minna. Korras! Me võime minna. Aga kuis on söögiga?”
„Kõht on täis, võin kannatada homme õhtuni,” vastas Melesk.
„Hommikul katsun sulle midagi tuua,” ütles Indrek, „või vähemalt pärast lõunat, enne kui ära lähed.”
Nõnda arutasid nad, enne kui võtsid küünla ja petrooliahju ja läksid üles. Indrek ajas endale selga vana vateeritud palitu tagamõttega, et ka see Meleskile jätta. Samuti pani ta endale selleks otstarbeks pähe vana läkiläki. Nõnda pidi olema tehtud kõik, mis teha võib.
Pööning oli lauapindudega kaheks jaotatud, üks pool pererahvale võetud, teine teistele majaelanikele jäetud. Seda oli Karin omal ajal isalt nõudnud ühes eraldi sissekäiguga oma korterisse, milleks pidi ostetud majale tegema teatud juurdeehitisegi – trepikoja, et oleks täiesti omaette. Sest Karin arvas siis, et milleks hakata jändama oma majaga, kui ei saa end teistest inimestest eraldada. Tänini polnud Indrek hästi mõistnud, milleks seda nii väga vaja, aga täna esimest korda taipas ta seda.
„Pea meeles,” tähendas ta pööningu vaheseina kohta, „seda ära sa usalda, sest temal on mõnes kohas praod, mis lasevad pilgu ja valguse läbi.”
„Pean meeles,” kinnitas Melesk ja küsis: „Aga minu palee seinad on ometi valguskindlad?”
„Palee seinad küll,” naeratas Indrek.
Palee ise oli aga üpris vilets ruum ja veel viletsamas seisukorras. Siia oli aastate jooksul heidetud kõik, mida taheti saada jalust ära, käest kõrvale. Sellepärast kuulusid ruumi sisustuse hulka asjad, mida polnud praegu vaja, kuid mis võisid millalgi majapidamises tarvis tulla, alates vanade kastrulite ja priimusega ning lõpetades peetud vaipade, riiete ja laste mänguasjadega. Muidugi, viimastega Meleskil polnud midagi peale hakata, aga vanad riidetükid kulusid marjaks ära.
Kõigepealt Indrek pani petrooliahju kütte, et vähemalt alguseski peletada toast suurem külmakahm. Alles siis nad hakkasid vaatama, kuidas asju pisut koomale nihutada ja magamisaset seada. Indrek arvas, et ase tuleks teha otseteed põrandale, sest läbi lae tõuseb ehk alt korterist pisut sooja, aga Melesk tahtis heita kastidele, mis seisid vanade raamatutega seina ääres.
„Vaimlisele õhkkonnale lähemale,” katsus ta naljatada.
Raamatukaste nihutades nad leidsid nende tagant vana mererohust madratsi.
„Näed sa,” lausus Melesk nüüd, „niipea kui puutud vaimlisi asju, kohe tuleb midagi kasulikku välja.”
„Sul on tõesti õigus,” ütles Indrek, „sest see urgaski siin on millalgi ehitatud ju vaimliste asjade pärast, muidu poleks teda olemaski olnud ja ma poleks võinud sind kuhugi panna.”
Nõnda jutlesid nad pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades tasakesti, peaaegu sosinal, nagu oleksid nad mõni armupaarike, kes teeb endale pesa. Aga pesaehitamine on väga keeruline, sest üks kast oli madalam, teine kõrgem. Ometi leiti ka selles nõu: madalamale kastile pandi nõutav kiht raamatuid alla ja nõnda muutusid kastid ühekõrguseks.
„Vaim teeb ka madalad asjad kõrgeks,” targutas Melesk, istudes liituvaile kastiotstele katseks, kas nad tõesti annavad tasase pinna. Aga äkki sattus ta uuesti minevikku ja ütles:
„Mäletad Mauruse Siberit? Kuis me seal mõnikord lõdisesime!”
„Noh, siin sa võid vanu mälestusi värskendada,” vastas Indrek, „sest siin läheb vähemalt sama külmaks, kui oli Mauruse Siberiski.”
„Vahe on siiski olemas,” ütles Melesk, „siis kirusin Maurust külma pärast, nüüd õnnistan sind sellegi varjupaiga eest.”
„Sellest sa võid näha, kui leplikuks ja vähenõudlikuks muutub inimene aastatega,” rääkis Indrek nagu isalikult õpetades, otsides välja kaks vana vateeritud tekki, oma vana lambanahka kasuka, õndsate revolutsiooniaastate päranduse, Karini ajast ja arust läinud mantli ja muud kribu-krabu, mis võiks anda sooja. Kõige selle kalli varandusega läks ta välja pööningule, et raputada teda seal tolmust, kuna Melesk ise katsus siis endale aset valmistada. Lõpuks Indrek puhus ka kaasavõetud kummipadja oma sooja hingeõhku täis ja ütles: „Kui sa nüüd ka rahul ei ole, siis söögu sind susi.”
„Õige revolutsionäär, see tähendab ideeline, ei ole kunagi rahul, sest ei ole seisukorda, millest paremat poleks võimalik ette kujutada,” vastas Melesk.
„Ja milles ühel või teisel revolutsionääril poleks kedagi kadestada, eks,” jätkas Indrek samal toonil.
„Mina pole ilmas õieti kedagi kadestanud,” ütles Melesk nii lihtsalt, et Indrek teda siinsamas sõnapealt uskus. „Ega ma seda Mauruse vürstigi tema saiakannika pärast kadestanud, midagi muud oli, mis minu meeli rabas, nimeta seda õiguseks või millekski muuks. Ma pole sinugi peale kade, et sul on minule ase anda, mitte aga minul sinule.”
„Teedki väga targasti, kui sa mind ei kadesta,” vastas Indrek. „Tead, vennike, kui kordki oled revolutsionääri kodutuse ja paljasjalgsuse mürki maitsnud, siis on endast väga raske korralikku inimest teha, see tähendab niisukest, kel oleks loomulik arusaamine mugavast kodust, varandusest ja lastest.”
„Ära sa seda ütle,” vaidles Melesk vastu. „Tegelik elu näitab hoopis vastupidist.”
„Kus?” küsis Indrek. „Arvad Venemaal? Ei, va vennas, selles sa eksid põhjalikult.”
„Aga seal on ju endised kodutud ja paljasjalgsed praegused valitsejad,” ütles Melesk.
„Ja on kogu maa ning rahva muutnud kodutuks ja paljasjalgseks, nagu on seda iga õige revolutsionäär,” jätkas Indrek Meleski toonis. „Imelik, kas siis sina tõesti ei märka, et Venemaa sest saadik, kus teda valitsevad endised põrandaalused, on muutunud tervenisti ühiseks, üldiseks põrandaaluseks või vähemalt püütakse temast maksku mis maksab seda teha.”
„Küll on sinul metsik arusaamine sotsialistlisest või kommunistlisest revolutsioonist!” hüüdis Melesk.
„Võib olla,” vastas Indrek, „aga kadedus ja kartus pole mitte selle aluseks. Mina mõtlen seda nii: hea küll, endised põrandaalused pääsesid võimule, tapsid tsaari ja kõik, keda tahtsid, rahuldasid hulga ja ka iseeneste vereiha ja tasumishimu, kõrvaldasid endise korra talad ja toed. Ja nüüd? Nüüd uut ühiskonda looma. Ja seda nimelt omal maal, kus ruumi ja rikkust palju ning kus puudub kord. Aga mis teevad uued võimukandjad tõelikult? Nemad jatkavad lihtsalt endist põrandaalust tegevust, ainult selle vahega, et enne õõnistasid nad oma isamaa, s. t. Venemaa maksvat korda, nüüd tahaksid nad miinid panna kogu maailmale alla. Ning võtted oma eesmärkide saavutamiseks on täpselt endised.”
„On see siis sinu arvates nii suur kuritegu, kui see kodanline rämps kord ära pühitaks?” küsis Melesk.
„Minul pole küsimus praegu üldse selles, kas see on hea või halb, ülekohtune või õige, et ühe ühiskonnakorra asemele tahetakse panna teine. Mind huvitab ainult, kuidas seda tehakse. Enne oli käputäis idealiste, kes mõtlesid päästa oma kodumaa ja sugurahva. Selleks arvasid nad enestel õiguse olevat röövida, tappa ja üldse igasuguseid kuritöid teha. Isegi üksikute maade seadustikud näevad ette, et poliitiline tapmine ei olegi tapmine, vaid see on ainult ühest ilmakorrast teise saatmine – maalt taeva läkitamine, mis pole karistatav. Aga nüüd arvavad endised põrandaalused, praegused võimukandjad, et on võimalik muuta sada viiskümmend miljonit inimest idealistideks, kel peaks olema õigus kogu maailmas igasugu kuritöid toimida, et päästa sedasama maailma ja kogu inimsugu. Ideeliselt võib ju endistel põrandaalustel olla õigus, selle vastu ma ei vaidle, aga mina arvan, nende katse nurjub, sest ei ju saa mingisuguste abinõudega luua sadat viitkümmend miljonit idealisti. Isegi kui oletada, et ohverdatakse selleks operatsiooniks kolossaalne summa, kolmkümmend või viiskümmend miljonit