Mats alati on tubli mees. Mati SoonikЧитать онлайн книгу.
aga nüüd mere ääre! Sii äi maksa mette pauku tehja! Äi taha pahandust mette!”
„See aa tosi, et pauk aa vaja ää tehja, kui püss aa seneks laaditud,” seletas Aadu peaga mitmel korral noogutades.
Mehed lontsisidki mere äärde, Aadu tähtsalt püssiga ees, Mats taga. Seal päästiski Aadu Matsi juhendamisel püssist paugu lahti.
Käis ilmatu suur kõmakas. Aadu kukkus pikali, püssipära jäi küll pihku, kuid toru oli minema lennanud.
„Kas kuulsid? See olli nonda suur pirakas, et ju ta käis üle maailma,” tõdes Aadu kõrvatagust sügades.
„Neneh,” oli Mats kaaslasega nõus. „Oina eest said nonda suure piraka, et kostis üle maailma.”
„Sa panid mo püssi liiga suure laengu,” otsustas Aadu.
„Sa äi leppin vähemaga mette!” kaitses Mats ennast.
„Olli hitu!” oli Aadu enese peale pahane. „Ma äi tuln sene peele, et toro katki leheb.”
„Tarkus tuleb tasapisi,” lohutas Mats naabrimeest, ise mõtles: see aa kena, et Aadul änam püssi pole. Sene riistaga veib ta keigile viga tehja – laseb meid keiki maha!
Paastuaeg
Talumehed olid nädalaks heinamaale heina tegema läinud, nende hulgas ka Tõnisandruse Mats ja Hansu Juhan.
„Ma söö oma toidu täna ää, teised päävad äi söö ma mette,” seletas Mats naabrimehele.
„Kas tööd kah teed?”
„Tee ikka!”
„Ma äi usu seda mette, et seda suudad?”
„Suuda!”
Mehed otsustasid kihla vedada. Kaotaja pidi võitjale kaks toopi mõdu kõrtsis välja tegema.
Mats asus oma toidukotti ja hapupiimalähkrit tühjendama. Nende sisu oli varsti ta kõhus.
Tõesti ei söönud ta järgnevatel päevadel heinamaal, ent tööd vihtus teha nagu tavaliselt.
Juhan oli sellest väga üllatunud. Oma lubaduse ta loomulikult täitis.
„Kuule, Mats, meks sa nonda pikka aiga nälgida tahtsid?” uuris ta, ka ise mõdu juues.
„Tead, Juhan, mool napib päärgu rugist. Enne heinamaale tulekut parkisi kohu kõvaste täis, sai isegid senepärast Manni käest riielda. Nenda tuligid mette, et tee nädalase paastuaja ja äi söö mette. Eks koht taha kah vahest puhata – ole taale vahel niigid liiga tein,” seletas Mats ja rüüpas mõnuga mõdu.
Seakraapija
Opman kippus pahameelest kõiki sõimuga üle valama. Sellest ei pääsenud ka Tõnisandruse Mats, kes vihastas ja andis ta vallakohtu küüsi.
Mõlemad asjaosalised kutsuti kohtumajja, et tekkinud vastasseis lahendada.
Kohtunik pöördus esmalt Matsi poole.
„Kas opman sõimas sind? Kas ta ütles, et sa oled seakraapija?”
Mats noogutas.
„Neneh!”
Nüüd pöördus kohtunik opmani poole.
„Kas see on tõsi?”
Opman lõi kartma ja otsustas juhtunut salata.
„Vale puha.”
„Ära salga! Sinul on hüvad lõuad ja sellepärast tuleb Matsi uskuda,” otsustas kohtunik.
Mats tundis huvi, kas opman nägi teda siga kraapimas.
Kohtunik pöörduski selle küsimusega süüdistatava poole.
Pärast vaikust kõlas vastus: „Äi pole mette!”
„Kuidas tohid sina teisele inimesele seesuguse nime panna, mida ise oma lõugadega oled teind. See ei tähenda miskit, et sa opman oled!” kurjustas kohtunik süüalusega.
Opman põrnitses enese ette maha ega ütelnud midagi.
Nüüd pöördus kohtunik Matsi poole.
„Kuidas lepid seesuguse sõna pärast?”
„Andke taale hüva keretäis peksa!” nõudis Mats ja osutas pöidlaga opmani suunas.
Opman aimas, et lugu läheb halvaks ja hakkas Matsi paluma: „Ega mina sedaverd sandiste soost arva, kut sina asjast moistad. Ütlesi vaid moka otsast sene sona.”
„Palu moo otsust täita,” oli Mats järjekindel.
Opmani olukord muutus palavaks. Tol ajal võis vallakohus süüaluseid ihunuhtlusega karistada. Ka opman võis nende hulka kuuluda, kui süüpinki sattus.
Opman tõi palved esile: „Ärge rookige mo tagumikku sene sandi sona pärast. Ilmaskid äi taha ma keskid inemist änam soimata. Mats, sina pole enam seakraapija mette, vaid keikse parem inemine maailmas.”
Kohtunik leebus nende sõnade peale: „No olgu pealegi. Su tagumiku jätame terveks, aga tõsta kolm korda oma käsi kohtukulli poole ja ütle, et lubad sõimu maha jätta.”
Ka Mats taganes oma nõudest.
„Olgu peelegid.”
Opman tegi, mida kohtunik temalt nõudis, sest tal oli hirm Matsi nõutud karistuse ees.
Kos aa sene häbi ots, kui püksid lossis, karistada saa, mõtles opman hirmuga.
Pajaost
Haapsalu laadal oli ühel naisel vanker ilusaid suuri maasikaid täis.
„Äi tea mette, kas soo marjad ka hästi maitsevad?” uuris Tõnisandruse Mats, kes nii suurt maiuse hulka silmadega õgis.
„Mina santi kaupa ei müü!” kõlas vastus.
„Kas tohib ka maitsta?” uuris Mats.
Eevatütre süda naeris rinnus.
„Tohib ikka!”
Mats pistis maasika suhu, kus see lausa ära sulas. Nüüd ei saanud kõhuori enam pidama – mari marja järel rändas ta suhu.
Müüja vaatas seda särasilmil pealt, sest nii sai ta kaubast lahti.
Kui kõik maasikad olid Matsi kõhus, tähendas ta: „Sa sõid keik mo maasikad ää. Ma tahan nende eest saadud raha eest paja osta.”
„Saad paja!” otsustas Mats, ent ei raatsinud oma rahapunga kergendada, vaid pani pea tööle, kuidas sellest pääseda. „Tule mooga kaasa! Vali pada välja!”
Naine otsustas suure paja osta, millesse võib viis ämbrit vett kallata.
Kaupmees näitas talle just sellist, mida nõuti.
Mats naeris.
„Ää vii seda enesele koju loguks – ma tosta ta isegid hammastega maast lahti!”
Kaupmees tõstis häält.
„Seda sa ei suuda!”
Mats vibutas rusikat oma pea kohal.
„Saad kümme rubla, kui ma äi suuda mette! Aga kui tule senega toime, annad paja muidu ää.”
Kaupmees rõõmustas, sest nii palju raha ei lootnud ta paja eest küll saada. Löödi käed kihlveoks.
Nüüd oli Matsi kord näidata, mida ta suudab. Ta võttis hammastega paja äärest kinni ja sikutas.
Pada ei kerkinud maast lahti.
Kas ma jää jänni? ehmus Mats. Hambad aa mind ikka hästi teenin. Teenige nüüd kah!
Kaupmees keksles ümber Matsi.
„Otsi raha välja, kehva isane!”
Jõumees vaatas karglevat kaupmeest ja võttis end kokku. Kas nüüd või mitte kunagi!
Ja pada kerkiski maast paar tolli lahti. Lausa pool minutit hoidis Mats seda