Unustatud. Rein PõderЧитать онлайн книгу.
Ta oli saanud mind täielikult, kuidas nüüd öelda, oma võlusse. Ent ta oskas nüüd edasi olla ka viivitav, ja samas säilitades oma väljakutsuva hoiaku. Ning kõike seda nähtavasti mu näost välja lugenud, tõstis ta käe ja painutas selle taha, et ka seda, oma viimast varjajat rõivaeset selja tagant avada, kuid peatus peaaegu demonstratiivselt. Just nõnda, nagu mõni aeg tagasi koridoris. Mõistsin esimesel viivul seda nõnda, et see toiming võiks jääda minu ülesandeks. Kuid kohe taipasin oma eksitust – me polnud ju veel põhilises kokku leppinud.
Sirutasin välja parema käe viis sõrme, surusin need rusikasse ja tegin kerge liigutuse – viiskümmend marka. Vastuseks oli kerge pearaputus. Tegin seepeale kaks vibutust. Seekord järgnes kerge noogutus.
Ta oli just tõstmas valget linaserva ja pugemas jahedasse voodisügavusse, kui mul tekkis ootamatu mõte, õigemini tolle varasema valgusemõtte järg. Mitte et mind poleks juba mehelik ärevus ja kärsitus tagant tõuganud. Pealegi oli minu puhul tegu sunnitud maapaos viibinud noore mehega, kes oli linnas elanud hoopis lõbusamas rütmis.
Ei, mul tekkis ootamatu mõte teda pildistada. Just sellisena, nagu ta praegu välja nägi. Tegin tema suunas mingi kerge keelava liigutuse, libistasin oma alles seljas oleva ranitsa põrandale, otsisin sealt kähku välja ühe oma kahest kaasavõetud fotoaparaadist ning pöördusin aparaati käes hoides küsival ilmel tema poole. Mis teha, fotograaf minus oli tugevam kui meesterahvas.
Osutasin algul aparaadile ja siis küsivalt temale. Ta noogutas, ta oli taiplik seegi kord. Kuid nüüd sirutas ta välja parema käe viis sõrme ning lisas sellele vasaku, rusikasse pigistatud käe žesti. See tähendas viitkümmet ostmarka. Mis ei käinud muidugi mõista meie vahel edasi juhtuva kohta, nagu ma aru sain. Muidugi, armatsemine on siiski midagi enamat kui mingi pildiklõps. Kuigi ennast antakse ära selgi puhul, nagu ma piltnikuna väga hästi teadsin.
Mul ei jäänud muud üle kui kardinad uuesti valla kõristada. Ja toonud ukse kõrvalt korvtooli, seadsin ta sinna kahe akna vahemikku istuma. Edasi tegutsesin juba kui fotograaf – vabastasin tõesti omal käel ta rinnad sellest viimasest ahistusest, kohendasin ta juukseid, õigemini tõstsin need kahe kahluna ette, rindade kõrvale, aga nii, et need pigem ei varjaks. Siis tuli mul veel parem mõte, sest olin öökapil märganud piiblit. Ilma teadmata, miskeelne see on, surusin selle talle kätte. Ta oli kuulekas, naeratas, avas pühakirja, vaatas mulle üle raamatuserva koguni kelmikalt otsa – võta või jäta, tõeline Maarja Magdaleena. Aknast hoovas veel küllalt valgust, nii et magneesiumipanni abita, nagu harilikult selles olukorras, saaks ehk hakkama. Tõmbusin eemale, võtsin aparaadi kätte, tõstsin silme ette. Midagi polnud siiski päris nõnda, nagu ma tahtnuks. Ma polnud rahul valguse ja varju jaotusega ta näol ning ka ülakehal. Soovisin, et ta end pisut keeraks, tegelikult üksnes pead, aga kuna me olime otsustanud olla sõnatud, siis võtsin ta pea oma peode vahele ja keerasin seda kergelt. See kukkus välja kuidagi kohmaka kallistuse moodi, aga tema lahendas selle nii, et avas suu ja näksas kergelt mu pöialt. Küllap ta teadis, mida niisugune ülemeelikus esile kutsub. Jah just – nagu elektrisurin käis läbi kogu keha. Ma vist võpatasin, heitsin pilgu madalamale, et kuidas ta just istub. Aga tema mõistis seda omamoodi ja tõstis ühe jala üle teise, ehkki nõnda, et see päriselt kolmnurkset käharust ei varjanud.
Valgus väljas, seda enam toas hakkas sedaaegu kiiresti oma mõju kaotama. Ent ma lohutasin end sellega, et mul on aparaadis kõige tundlikum film, mida üldse võimalik oli sellesse laadida. Olin ju arvestanud, et mu pikal teekonnal võib ette tulla kõiksuguseid olukordi.
Tegin kiiresti esimese võtte, püüdes haarata mõlemat, ta büsti ja ta nägu poolprofi ilis, sest naise ilme oli kuidagi pingevaba ja särav. Siis osutasin vaba käega, et ta vaataks aknast välja. Ta ilme vaheldus kohe, nagu näeks ta seal väljas midagi, mis kannaks teda ja koos temaga mindki tagasi soovimatusse, jõhkrasse maailma. Nii see ju oligi. Me viibisime ju kõigest unustamise saarel.
Ja selle kaadriga oleks nagu kõik kokkulepitu teoks saanud. Kuid nagu piltnikud ikka, muutusin ma järgmisel hetkel ahneks – tahtsin teda üleni kolmandale kaadrile saada. Kuid tema arvates polnud täisaktfotot me sõnatus lepingus sees. Ta koguni raputas pead – küllalt, nüüd aitab! – ning tõusis kiirustades. Kuid hetkeks oli ta minu ees täiesti avali. Jumala eest – mu vastas, minust käesirutuse kaugusel seisis täiusliku rinnapartiiga naine, tõeline akt. Ja peaaegu instinktiivselt, kiirelt surus mu pöial veel korra päästikule, olles järgmisel hetkel kindel, et sellest kaadrist ei tule nüüd küll midagi välja. Ta ei protesteerinud, ta andestas naeratades mulle mu üleannetuse.
Seanss oli igatahes läbi, kardinad kõrisesid taas akende ette, tuba mattus suuremasse hämarikku kui arvata võinuks, ja naine, keda veel äsja olin imetlenud, jäi sellesse pimedikku, hajus sellesse, muutus näotuks, nimetuks. Jah, vahepeal oleks kui minuteid, ei, terveid tunde voolanud igavikuauku.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et see ruttamatu, natuke demonstratiivne lahtiriietumine ja järgnevgi poleks mulle mõjunud. Kuid piltnik minus oli pidanud vahepeal olema tugevam. Kas nõnda polnud juba kord olnud? Kus siis? Jah, muidugi kodus Tartus, minu enda fotoateljees, paar-kolm aastat tagasi, kui olin nõuks võtnud (ja selleks ka nõusoleku saanud) pildistada tollase Vanemuise kõige kaunimat-kuulsamat operetitähe (nime pole siinkohal põhjust mainida, ütleme et M. L.). Ja kui ma siis oma poolpoisikeselikus naiivsuses arvasin, et vaid fotoseansiga see asi võikski piirduda, siis oli tema, lavatäht, ise see olnud, kes tuletas mulle kelmikalt meelde, milles seisnes vanade maalikunstnike kohustus oma modellide suhtes, keda tema, kunstnik, oli tunde pilguga puutunud. Fotograaf pidavat olema samasugune varastaja. Jah, naise kehailu varastaja. Sõnades kõlas see mäletatavasti nii: “Kui sa oled ühe naisterahva kord nõnda põhjalikult ära vaadanud, siis ei sobi teda teiseski mõttes pettuda lasta…”
Ent tagasi Riiga. Või… kas ma peaksingi rääkima järgnevast? Olgu, kuid kõik polnudki nii, nagu ehk loodate.
Me lamasime tükk aega kõrvuti, puutudes vaid külgepidi seal linade jaheduses kokku. Tundsin, midagi on nüüd meie vahel. Või oli seda kogu aeg olnud. Mitte see mõte, kes ta ju oli, mitte see tuba, kust ta oli just tulnud. Oh ei. Vaid mingi värin minus. Või terve selle põgenemispäeva pinge, üks nimetu ja kujuta jälitaja sealt peale, kui ma seal silla juures oma tsikli olin põlema pannud ja obersturmführer Lenzi autosse ümber istunud. See mingi veel tumedam vari oli nüüd ka ses toas. Jah, sõja suur jahe vari rippus me kõigi kohal… ja just see halvas hetkel mu mehelikkuse.
Nii et ma vajasin mingit aega, et see vari kustuks öösse, ma soovisin, et ka tema seda seisundit mõistaks. Võib-olla ootasin, et ta mind mingil kombel isegi rahustaks. Ma ei teadnud, kuivõrd niisugune asi kuulus üldse tema ametioskuste hulka. Või käis isegi väga, arvestades antud aega, kõiki võimalikke ettetulevaid olukordi. Kuid kes võinuks seda mulle täpsemalt öelda. Ja samas oli minu (aga miks ainult minu üksi!) olukord mingil kombel küllalt naljakas, nõnda et oleksin tahtnud järgmisel hetkel hoopis naerma puhkeda. Aga ma ei teinud seda, vaid silitasin üksnes ta õlga, nihkusin talle ligemale ja võtsin ta lihtsalt kaissu. Üldsegi mitte seksuaalsesse embusse. Vaid nagu õe, nagu kellegi, kellelt vajasin üksnes sõnatut mõistmist või õigemini kinnitust, et kõik maine, ka säärased maised lõbud jäävad edaspidigi kestma. Jah, pigem just seda viimast. Aga samas oli see kaisutus, nagu oleks me vahel juba kõik ära juhtunud ja nagu valdaks meid nüüd üksnes jõuetu raugus.
Nõnda jäimegi lõpuks magama.
Ärkasin mingi aja pärast, teadmata, kui kaua olen maganud, sest unel on oma ajakulg, ja tundsin, et olen kellegi käte ja jalgade, kellegi puusade ja niuete vangistuses. Või tihedas kaisutuses, mis oli nii tugev ja samas nii täiuslik, et tundus võimatu, kuidas kahel inimesel oli võimalik säärases asendis üldse viibida. Aga tema, too teine magas tõesti, hingates pikalt ja rahulikult otse mulle kõrva. Samas oli see kui sosin, kui une tundmatu keel, milles tunnistatakse üles üksnes tõelist. Tal ei olnud endiselt nime, ta oli keegi une ja öö teiselt kaldalt.
Korraga tundsin, et nüüd olin selleks enamaks võimeline. Nihutasin end ainult veidi-veidi. Ja ma pääsesin temasse kergesti, üllatavalt lihtsalt, nagu oleks meie erutuse jälg ikka veel me mõlema kehas alles. Ja imelik, ta vastas mulle ka läbi une, vastas instinktiivselt, ehk küll nõrgemini, kui see oleks võinud juhtuda ilmsi.
Ja