Niguliste. Teet KallasЧитать онлайн книгу.
võõrapärases linnas mere ääres, suvel oli siin tuhandeid suplejaid ja laht oli purjekaid täis, eesliini kujutas ta veidi teisiti ette. Hiljem jäi uskuma. Lähedasi inimesi tal polnud. Karantiini ajal äratas jefreitor Burlakov ta ükskord keset ööd üles ja küsis karmi sosinaga: kuidas sind lapsepõlves hüüti, salaaga? Suslik, vastas ta pikkamisi ja pööras selja. Aga mis see lapsepõlv on, küsis ta vastu, nägu seina poole. Burlakov taandus. Vabanda, vennas, ma ei teadnud, pomises ta.
Nüüd oli sellest kaks aastat möödas. Suslik oli sõjaväega harjunud. Teist elu ta ei tahtnud. Nagu ikka pühade ajal, oli ta köögitoimkonnas. Ta ei näinud selles järjekindluses mingit erilist saatuse ülekohut. Köögis sai alati süüa. Hommikusöök oli möödas, söökla tühjenenud, toimkonnakaaslased lauad koristanud. Rasvased taldrikud kuhjusid nüüd vannis. Nendele pahises kraanist tulikuuma vett. Kõik oli kultuurne. Suslik raputas vanni natuke sinepipulbrit, kääris võidunud tööpluusi varrukad üles ja haaras mõla järele.
Lahtisest nõudeluugist kostis muusikat. See oli ümmargune krapp, mis üksinda ja reipalt söökla seinal mängis. Suured ülemused, marssalid ja kindralid, hüüdsid kaugel suures pealinnas vajalikke käske. Moskvat Suslik austas. Moskva oli maailma tähtsaim linn. Ja riigis oli kõik korras. Suslik võis rahulikult ja kultuurselt nõusid pesema hakata. Tal oli jäänud veel aasta teenida. Selle ajaga lootis Suslik jefreitoriks, veel parem aga nooremseersandiks saada, et siis kirjutada raport soovist jääda üleajateenijaks. Siis ta enam taldrikuid ei nühi, vaid vaatab pealt, kuidas seda tehakse. Siis annab ta korraldusi. Võib-olla saab ta tööle koguni toidulattu.
Vesi oli liiga kuum. Suslik otsustas natuke oodata. Ta koukis püksitaskust välja viilaka valget leiba, puhus sellelt puru maha ja hakkas sööma. Kõht jäi temaga rahule. Hing oli tühi. See polnud paha tunne.
Aga siis astus pesuruumi majandusvanem, vana kipras näoga mees. Tal oli paraadmunder seljas ja medal rinnas. Ta nägi välja nagu ohvitser.
Suslik laskis oma punetavad käed külgedele rippu. See oli vilunud soldati liigutus, mis markeeris austust auastmelt vanema ja iseenda vastu.
Majandusvanem oli mõtlik. Ta pani käed rinnale. Ta oli väejuht.
„Sihuke lugu… Lühidalt: annad toimkonna üle. Dibenkole. Sa ei küsigi, miks? Ah jah, sina ei küsi midagi… Ma siiski ütlen. Dibenko tarvitas eile alkohoolseid jooke. Sina aga mine üles, võta hoidlast oma paraadmunder ja joostes major Gallitski juurde.”
„Just nii,” ütles Suslik kõlatult.
Imestus oli talle võõras. Ta tegi kohmaka keskendunud pöörde ja läks pesuruumist välja. Läks? Ei, marssis.
Vanem vaatas talle järele. Tema oli küll imestunud. Ta teadis, et Suslik ei mõista vähimatki nalja. Samas polnud vanem oma pika teenistuse jooksul näinud ühtki teise või kolmanda aasta sõdurit, kes köögitoimkonnas rivimäärustikku oleks täitnud.
4
Kim jäi äkki vait. Pille rääkis talle midagi kiiresti ja kaeblikult. Kim kilkas paar silbitaolist hüüatust – ühe pika, teise lühikese.
Puhkpilliorkestrid hakkasid uue hooga mürtsuma. Suur trumm tegi oma tüm-tümmi.
Kim süles, ilmus Pille uksele. Avo piilus neid läbi ripsmete.
Pille oli väikest kasvu – nagu pisike mossis plika, kes peab tarima tema hoolde jäetud lapsepundart. Paksuvõitu plika küll, aga mis seal ikka, mõned peavad ka paksud olema. Seisa veel, palun! Las ma piilun, las ma hardun!
„Vaata, Kimmi, issi tudub…”
Idüll ja lalin trummipõrina saatel.
Oma poega piilun ma samuti. Mulle teeb muret, et mul pole tema vastu ikka veel liiga tõsiseid isa-tundmusi. Ta on veel kuidagi … titt üleüldse. Ta pole veel kellegi nägu. Ta oskab alles käpuli ukerdada. Aga küll sa kasvad, küll räägime siis mehejuttu. Räägin sulle sellestki, kuidas sa oma nime said. Nimega läks ausalt öeldes viltu. See oli minu sõber Tom Randmaa, kes soovitas: mehel olgu lühike ja naksuv nimi nagu nokaut, siis läheb tal elus hästi. Saagu Kim Käsper! Saigi. Alles pärast taipasin, et see on üks korea levinumaid perekonnanimesid, lehte lugedes paistab, et pooled korealased peale Kim Ir Seni kannavad sama nime, teised on Lid. Aga seal ta on, eesti soost Kim, oma ema lopsakas süles. Las ma piilun, las ma hardun.
Ma ju teadsin, mille peale lähen. Või teesklesin, nagu teaksin, nagu otsustaksin, nagu määraksin ise oma saatust? Mina, vähemate ja suuremate, arukamate ja sõgedamate vaimuinimeste üleküllusest umbekasvanud sugupuu jõuetu, küüniliselt targutav vesivõsu. Eesti oludes pole naljaasi olla neljandat, ei, isaliini pidi koguni viiendat põlve lipsuga mees, vaimutungla kandja, tarkuse teostaja. See on ohtlik. See lõhnab närvihaigla ja mandumise järele. See ajabki mind terveks eluks gaasijaama operaatoriks! Ainus väljapääs šansi andmiseks järeltulijatele on abielu lüpsja või aguliplikaga. Mina valisin viimase võimaluse. Valisin? Pole mõtet endale valetada… Selles mängus pole mehed valijad pooled, neile jäetakse ainult säärane mulje. Seal ta nüüd seisab, mu õnn, mu nuhtlus, tema sugupuu on vaimupiinajatest nii puhas, et vali või päevapealt Ülemnõukogusse. Lihtsa nõukogude ketraja vallastütar… Ah, mis ma jaman, ma tahan hardust tunda. Minu meelest olid sa algul jumalikult kena, eriti siis, kui sa vait olid. Nüüd on mõni aasta möödas, sa hakkad paksuks paisuma. Nagu su emagi. Su ema on nagu suur soe taluahi. Sinustki saab ilus soe taluahi. Ah kui lohutav on mõnikord peita oma tarbetust eneseanalüüsist kõhnunud koon su vägevate rindade vahele… Teinekord teeb mulle muret asjaolu, et meie leksikon, meie märksõnad on liiga erinevad. Ma tahaksin olla samuti lihtne ja soe, ma tahaksin olla mõistetav, aga tihtipeale taipan su pilgust, et me ei saa teineteisest päris täpselt aru.
Aga kas ikka peabki? Natuke retoorikat: miks inimesed abielluvad? Kas selleks, et elu üle muljeid vahetada, sõnu, mõtteid, aforisme, kommentaare, tsitaate – lühidalt, oma maist teekonda kommenteerida? Või selleks et … elada … harduda …
Nüüd läks Pille poisiga minema. Kööki, kuhu mujale.
Meenus unenägu. Mida mulle sellega öelda taheti, mõtles Avo. Ta muutus natuke murelikuks.
Müstika ja metafüüsika tegid talle muret – ikka veel.
Noorukina oli ta innukas spiritismiharrastaja olnud. See oli üksvahe kõvasti moes. Lektüür oli ka vastav: „Vaimsuse ideoloogia” aastakäigud, „Tarkade kivi”, Thomas Manni „Võlumäe” finaal. Oli perioode, mil ta kaotas une ja kartis pimedust.
Siis tulid teised huvid. Ilmselt polnud hauataguse elu saladused siiski nii tähtsad. Mis neist ikka uurida, pärast surma saad niikuinii kõik teada.
Kui saad.
Niimoodi oli ta mõtelnud.
Muidugi võis nüüdki mõnikord õhtuti sobivas meeleolus, sobivas seltskonnas kõige selle üle mõtteid vahetada. Ka selles valdkonnas oli erudeeritusel ja kindlal informatsioonil kaalu. Telepaatia, biovoolud, UFO-d, aga ka spiritism. Igasugune müstika erutas kõige apaatsematki. Mõne ajas aga vihale. Avole lausa meeldis hüsteerilisi materialiste õrritada. Aga üldjoontes oli teema tema jaoks ammendatud, see oli nüüd umbes sama pinev ja sama ebaoluline nagu ristsõnade lahendamine.
Üks tema paremaid sõpru Esko lahendas juba aastaid ristsõnu säärase süvenemisega, nagu oleneks sellest tema saatus.
Aga siiski! Kaheksa aastat tagasi ärkas Avo keset ööd. Ta süda kloppis. Kell näitas kolm ja neliteist minutit, seda mäletas ta hiljem täpselt. Just sel ajal koputati kõvasti aknaruudule ta voodipeatsi kohal. Avo tuba oli teisel korrusel. Kolm kondist ja ebamaist koputust. Jube öö oli. Hommikul sai perekond teate – öösel kell veerand neli oli ühes Tartu kliinikus surnud tema isa.
See oli olnud tõesti konkreetne elamus.
Und enam ei tulnud. Kinnisilmi lamades mõtles Avo nüüd hajameelselt: kes see Kõverik peaks olema? Küllap mõni tilluke Lutsifer… Miks ta mind tervitab? Tervitagu, kui tahab…
Elutoas hakkas helisema vana lärmakas telefoniaparaat. Pille tuli köögipoolelt, asetas vaikselt ägiseva Kimi võrevoodisse ja läks susside sahinal telefoni juurde. Temast