Niguliste. Teet KallasЧитать онлайн книгу.
naisi ei nähtud. See oli meeste klubi, siin lõhnas ausa mehemure järele.
Sõbrad ei saanud omavahel eriti rääkidagi, nii vali oli sumin, nii intensiivne sagimine. Ehkki – mis siin ikka rääkida. Kaua sa ikka räägid, kaua sa imestad, kaua sa muljeidki vahetad. Naised on naised. Üks tõsine mees ei hakka ju ometi tundide kaupa oma naise peale kaebama. Igaüks neist oli elanud umbes veerand sajandit, elu koosnes juba paljudest kogemustest.
(Nii jah, vanakesed, oleme maabunud. Reas nagu pääsukesed traadil. Esialgu on meie rida veel mõneti lünklik, aga küllap päev sellegi vea parandab. Üks on selge: päris põhjuseta ei ole me siia kokku tulnud. Kui sedagi võimalust enam poleks, siis oleks asjad tõesti pahasti. Eks ju? Ja veel – kui mõni meist arvab, et täna kiiresti hakkama saame, siis arvaku pealegi. Kollektiivne kogemus ütleb meile midagi muud. Ja sellega, nagu öeldakse, on koosolek avatud. Kes soovib sõna?)
Avo katsus ettevaatlikult põske.
„Kas paistab väga välja?” küsis ta murelikult.
„Pi-pisut ikka,” lohutas Tom. Tom püüdis muudkui naeratada, elusa ja pealegi muretu inimese muljet jätta, aga ta näolihased olid puised, ta pilk hälbiv, ta liigutused sihitud.
„Ah mis sa kekutad. Kire jäljed, kurja lilled,” ütles Esko. „Joo parem õlut. Ega sa mädanema lähe, ära loodagi. Midagi ei saa kergelt kätte.”
„Muidugi joon ma õlut,” vastas Avo pisut närviliselt. Jõigi ja pühkis pärast hoolega habet. „Ütelge parem, kallid sõbrad, mis edasi saab? Mina küll ei tahaks koju minna.”
„Mi-mina ka mitte,” reageeris Tom kiiresti ja tänulikult. „Ma pole seal terve i-igaviku olnud, seal on tühi ja igav… Külm kah. Kes kar-kardab naist, kes tühja tuba.”
„Kunstniku asi,” pilkas Esko.
„Ei, ei, mis sa nüüd…” Tomi hääl oli paluv, pilk ekslev. „Pe-peame parem meie ka neid rii-riigipühasid. Te-teate, ma sain alles natuke aega tagasi a-aru, mis linnas toimub. Kõ-kõik pe-peavad pü-pühasid… Kas meie ei tohigi? Nii sobibki paremini. Ke-keegi ei märka, et te-tegelikult me ei peagi pühasid. Mis te mu-muigate?”
„Ole ettevaatlik, ära tee poliitikat,” ütles Esko.
„Mind po-poliitika ei huvita,” ohkas Tom. „Te-teate mis, pärast otsime Pauli ka üles. Tema on kõige vanem ja targem, las ta ütleb… Te-teate, poi-poisid, tuleb välja, et ma olen ju-juba teist pä-päeva Tallinnas tagasi.”
„Kus sa üldse olid?” küsis Avo.
Tom vakatas, vaatas tühjal pilgul Avole otsa, naeratas:
„Liiga raske küsimus… Aga Ta-Tallinnas olen ma oma hoiukassa riismed küll üle kä-käinud, seda ei saa ma sa-salata…”
„Miks sa ei helistanud?” imestas Esko. „Kus sa olid?”
Tom jäi mõttesse.
„Võib-olla venna juures?” arutles ta tõsiselt. „Äkki Heino a-ateljees? Ku-kuule, ära veel küsi,” ütles ta ja hakkas äkki naerma. Kuivalt ja hädiselt, ent siiski. Teised purskasid samuti naerma.
Siis toodi uued kannud.
(… Kamin, mida keegi kütta ei viitsi. Emal on sigaret näppude vahel. Pianistinäpud. Kas ta üldse oskab klaverit mängida? Imelik, ma ei teagi seda. – Mida sa vajad, Esko? Ma ei küsi seda enda pärast, minu elu on üldjoontes elatud elu. Kiidelda pole mul millegagi peale selle, et olen endale kindlaks jäänud. Esko, ütle mulle, võib-olla ei saa ma kõigest aru, aga ütle, kas see mustade ja valgete nuppude tõstmine on kõik, mis sind huvitab? Või ei huvita enam seegi?.. – Helve, vihane kui kurat. – Kasi siit toast, kasi diivanile, haisukott! Õudne, mis hais! Mis laket sa jälle jõid? Kes sulle välja tegi? Millal sa ise raha teenima hakkad? Kebi siit, Botvinnik, ma ei tee nalja! – Miks just kohe Botvinnik, miks mitte näiteks Simagin? Sellepärast, et maanaised ei taju nüansse, ei oska õigesti haigetki teha. Eile magasin Vooremaaga viigi maha. Oleks ma odaga sinna käinud, f-etturiga sinna, poleks ta saanud mulle sisse sõita. Kamin, mida keegi kütta ei viitsi. Vaat mis: Sammi on hea koer. Mis koer? Sammi on suur inimene… Ta on melanhoolik, kes tunneb mind lapsest saadik, nagu öeldakse… Tema teab täpselt, mis minuga toimub. Teaks ise kah!?..
… tegelikult on iga inimene täiesti üksi, kui ta just siiami kaksik pole. Üksi ikka! Oled ja teed midagi, mõtled midagi, ütled midagi, aga ega teine sellepärast eriti midagi aru saa, mõni ehk natuke aimab, millest jutt, aga neidki, kes aimavad, jääb aina vähemaks, kes pöörab hüvale, kes kurale, kes merele, kes alleele, ja ongi kõik… Ja üksiolek muutub aina selgemaks. Muide, kes see Kõverik ikkagi peaks olema? Mis on inimese tragöödia? Kas see, et jäängi gaasijaama operaatoriks? Ei, sellest ma hommikul juba mõtlesin. Kas ma tunneksin ennast vähem traagiliselt, kui oleksin näiteks filosoofiaaspirant? Küllap veel rohkem, sest siis oleks pilt veelgi selgem ja masendus veelgi ilmsem. Ja üldse, jätkem sofistika. Oleks, oleks. Tahan uskuda, et mõne aasta pärast on kõik pisut teisiti, kas paremini või hullemini, aga igatahes teisiti. Ehk on siis käes kasvõi minimaalnegi selgus? Noorus on küll ilus aeg, aga ta väsitab hirmsasti ära. Mõnikord tundub, et pole veel sedagi – et olen ikka veel puberteedieas poisike, kes ei tea ise, mida tahab, ja kelle tulevik on suureliselt abstraktne. Kohutav küll, kui see nii oleks…
… jälle see pilt, see odav kino: üks mees jookseb midagi nägemata diagonaalis üle väljaku, üle trammitee… Autopidurid küll ei kriiksu, trammid ei tilise, sest parajasti on fooris punased tuled. Siis jookseb see tola läbi linna, hõlmad valla, suu pärani. Silmad punnis – väga loll nägu! Muudkui kihutab! Mööda Estonia puiesteed, mööda Tartu maanteed… Jumal, kui häbi… Häbi, lihtsalt häbi! Kuidas edasi elada? Kes seal jooksis, kes see armastuse narr küll oli? – Stopp. Ma ei tohi ju selle peale mõtelda. Järelikult ei mõtlegi. Kes ütles, et noorus on ilus aeg? Noorus on tegelikult hirmus aeg! Saaks ta juba mööda! Aga lõppu ei paista tulevat. Hea, et poisid tulid. Aitavad noorusest jagu saada…
Vanad! Paistab, et esimene päevakorrapunkt hakkab välja kujunema. Pakume välja sõnastuse: „Kuidas noorusega toime tulla.” Või hoopis nii: „Kas täiskasvanud lapsed tohivad naist võtta?” Ei meeldi? Siis ütleme, et see oli nali.)
Tom lõpetas oma Õlle, silus hõredaid juukseid ja ütles, et nad võiksid nüüd kuhugi edasi minna. Ükskõik kuhu. Ära siit. Liikumine on elu. Tulevik on helge. Trepid on marmorist. Või kes neid lauseid juba pilduski, võib-olla Esko, võib-olla Avo.
Aga keset kitsast vanalinnatänavat jäi Tom äkki seisma, tegi munakivisillutisel täispöörde, surus käed küünarnukkideni taskupõhja, ajas silmad pungi ja hakkas undama:
„Ütle, mis tunne on olla julm? Ütle, mis tunne on olla alatu? Mind piinab teadmisjanu, ütle! Aga ei ütle sa ühti! Vait oled muudkui, silmad põhjatult leebed nagu alati!!!”
Avo ja Esko vahetasid ebaleva pilgu. See etendus tuli natuke ootamatult – isegi Tomi poolt.
Tom lõdvenes, muigas nõrgalt, ootas, millal teised lähemale astuvad.
„Po-pole midagi. Tegin natuke magedat pu-pulli, okei. Hea toon ei lu-luba nii va-varajasel kellaajal ja pe-pealegi õlleka ukse taga nutuseks minna. Ma polegi nutune. Lihtsalt olen va-vahepeal hirmsasti alla käinud. Ma luuletan – oo häbi ja õudust! Kü-küsite, mis siis sellest, mi-miks maalikunstnik Sass Suuman tohib luuletada, noorgraafik Toomas Randmaa aga mitte. Sellepärast, et Sass on mu-muuseas ka luuletaja, mi-mina aga… Ja-jaa, mina olen nüüd veel gra-grafomaan kah!”
9
Hommikul demonstratsioonile minnes pidi Helve tahes-tahtmata mööduma sellest suure toa vanast diivanist, kus norskas tuntud maletraagik. Riided seljas, suu pärani. Sellest pildist piisas, et tõuseks uus vihahoog, mitte põrmugi nõrgem öisest. Ta oleks heameelega Eskole millegagi virutanud. Helve paugutas vanade daamide hommikuunest hoolimata välisust ja lausa jooksis bussipeatusse.
Instituudi ees oli hulganisti rahvast. Nende grupi naised ja tüdrukud moodustasid monoliitse sõõri. Helve rääkis oma sõbratarile, alati unise olemisega, ent kõige virgemale õppijale Paks-Tiiule