Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
kaamerat sisse? Ja lobiseda sa niikuinii ei saa, viide on sul meeletu, eks ole?
„Teed midagi tähtsat?” Naine hõljus läbi ruumi ja pani käe arvuti taga istuva poisi õlale, end ühtlasi ka kinni pidades; mitte küll tervet hoogu – ta toetus samal ajal lauaservale ka ja lasi jalad vastu üht ekraani, jäädes sisuliselt poisi pea kohal paigale.
„Ei,” poiss vaatas üles. „Kuulan muusikat ja vaatan lähenemist. Ja ajan abikaasaga juttu.” Ta viipas selle ekraani suunas, kus eelnev vestlus kirjas oli.
„Miks ta sul abikaasa on? Vanasti oli ikka girlfriend.”
„Girlfriend on see, keda kepitakse ja kellega on lõbus. Abikaasad – see on nagu teie isaga – teine teises universumi otsas ja ainult segajaks mõtetes, et kellegi kolmandaga ka hea ei oleks.”
Naine ei vaevunud reageerima, lasi selle asemel silmad ükskõikselt üle ekraani. Ta oli pikka kasvu ja üsna tõmmu. Ta silmad olid lõunamerede tumesinised, juuksed lühikesed ja silmadega sama värvi ning tal olid seljas õhukesest valgest linasest riidest püksid ja särk, mida laiad mugavad kummid paigal hoidsid. Meenutas see riietus pisut karate kiid, kuid samapalju ka haiglate või muude selliste asutuste lihtsaid odavaid töörõivaid. „No ja miks sa siis kaamerat sisse ei lülita? Vahetad tausta ära…”
Poiss libistas pilgu endast ja emast üle sellise ilmega, et peab mõttes aru, kas tasub vihastada. Tal olid ainsa riietusesemena seljas ema omadele sarnanevad püksid. „Tal on õhtu, mul alles hommik. Ja ei ole vaja, et teil siin lõbusaks läheb, kui tal tuleb pähe end üles kütta ja natuke netiseksi teha.”
„No aga sa näita mind ka. Ütle, et emme on siin, tuleb korralikult käituda.”
„Välistatud. Nagu sa, süüdimatu moor, ei mäletaks viimast korda; peale seda ei räägitud minuga nädal aega. „Hei, emme”, ja siis korraga kerkib emme maast lahti… Ma pidin nõme tüüp olema, et niimoodi teda kujutisega püüan. Eriti, kui seda veel lõpuni välja ei mängi. Või et kui oleksin mänginud, siis ma isegi ei mäleta, kumbapidi ma rohkem oleksin saanud. Ma pidin talle seletama, et emmel on uus kutt ja teda pole viimasel ajal eriti näha, siis tal hakkas minust kahju. Nii et sa oled halb emme.”
„Aaa…” noogutas naine ükskõikselt. „Paar sajandit tagasi tõusid lapsed üles, et vanemad ei tohi nende ellu sekkuda. Nüüd on ka vanemad lõpuks taibanud, et see töötab mõlemat pidi – meil ei ole vaja teie ellu sekkuda. Tee ise oma rumalused. Mida sa talle üldse oled kokku rääkinud?”
„Tõtt, tõtt, ainult tõtt ja mitte midagi muud kui tõtt. Tõsi, mitte kogu tõtt. Et mu ema on kokk ja isa kaevur. Et ma käin Armstradil koolis…”
„Hm, kas see pole mitte…”
„Emme,” ohkas poiss etteheitvalt ja dotseerivalt. „Netis ei ole Armstradist sõnagi. Täpsemalt, ei olnud enne, kui ma selles suhtes midagi ette võtsin. Koduleht on ju kuue kliki kaugusel – nüüd on Armstrad üks veider usuorganisatsioon, mis tegeleb missionitöö ja haridusega tosinas kohas Mustas Vöös. On inimesed ja viited, on missioon ja ajalugu. Õige template’i pealt ja õigete parameetritega sain umbes kaks miljonit tähemärki materjale. Sellele juba viidatakse. On tekkinud oma jälgijad, omad fännid ja kommenteerijad… Tähendab, umbes kolmandik sedalaadi publicity’st on isegi reaalne – lollide hulk seal all paistab tõesti lõputu olevat. Ja ära muretse, ma rääkisin vastuluure omadega ka, Krügeri ja Uilliamiga.”
Naine ohkas. „Olgu, Al, aja omale ka skafander selga – näed, oleme kohal. Muidu saad varsti omale Spiro kaela. Ta tuleb heameelega juhtimiskeskusest siia mulle rääkima, kui halvasti ma sind kasvatan.” Ta viipas kõigepealt infodiskiile, kus vilkus korraldus skafandrid selga panna, ja siis sellele, mis poolt seina täitis ja näitas avakosmost, kuhu viimaste minutitega oli tekkinud tohutu kogus konstruktsioone.
„„Al!”” norsatas poiss. „Maailmas on sada miljonit albertit ja alfredi ja alistairi ja.. Mis, kui purjus te olite, et ma sellise nime sain? Ma olen König.”
„König tähendab kuningat ja ei ole kah väga haruldane. Ja ei hiilga just tagasihoidlikkusega. Isaga samasugune…”
„Isa on Viking, ehk viikingite kuningas. Mina olen lihtsalt. Üks, ainuke. Küll sa näed,” poiss irvitas laia suuga.
„Marss riidesse, pätakas,” tiris naine ta toolilt püsti ja lükkas jalaga õiges suunas liikuma. Poiss lasi sel rahulikult sündida ja kadus naerdes koridori.
Naine muigas talle järele vaadates. Luges veelkord ekraani. Tõstis isegi sõrmed, et midagi kirjutada, kuid mõtles siis ümber ja lendas pojale järele.
„Pead sa kohe minema? Läheme pärast koos?”
Pikka kasvu heledapäine mees silmitses Königit pea viltu.
„Jah,” vastas viimane skafandri viimaseid kinnitusi paika tirides. „Esiteks tahan ma päriselt siin üksi ringi vaadata. Pärast koos võime küll su laeva minna, aga praegu tahate te emmega keppida ja mina ainult segan. Koos läheme siis, kui olete natuke maha rahunenud.”
„Nii tubli ja arusaaja poeg!” Mehele ei tahtnud naeratus näole ära mahtuda.
„Sinusse,” viskas poiss väljudes.
Ta peatus ukse taga ja vaatas mõlemale poole, pidades aru, kuhu edasi minna. Kehitas siis õlgu ja sulges korraks silmad.
König: Nanna, ma seisan Pansionaadi kolmandal tasandil, SO sektoris. On sul ideid, mida endaga peale hakata?
Nanna: Kle, sa vana paha – kas sa tahad öelda, et sa oled SIIN?!?
König: Jep.
Kümme sekundit pausi.
Nanna: Tule nulltasandile; ära ära kao; otse üles, ja seisa seal!
König muigas ja hakkas astuma. Kümnekonna sammu kaugusel oli lift ja see viis ta siis ülespoole. Kaal langes kiiresti ja seda oli järel vaevumärgatavalt, kui ta ülal ehk siis pöörlevate elamukorpuste telje lähedal liftist väljus.
Umbes temavanune tüdruk ilmus kahekümnemeetrise hüppega ja jäi tema ette seisma. Nad naeratasid teineteisele.
„Ma jõudsin vahepeal vaadata – su vanamees tuli Beagle’iga Jupi süsteemist. Sina ja Mescalene olete regatud ühte apartementi. Sinu ema?” Ta oli Königist peajagu lühem, hapra kondiga ja hulga tumedama nahaga. Ta ei kandnud skafandrit, ainult lühikesi pükse ja natuke muistset vetelpäästevesti meenutavat käisteta pluusi – sellesse viimasesse oli ilmselt veerandskafander ehk suupärasemalt kuft sisse ehitatud.
„Jah. Ma tahtsin ju ka papsi näha. Aga mingist hetkest vahtisid nad ainult teineteist. Tulin ära enne, kui nad mu olemasolu unustavad ja tegudele üle lähevad. Siis kõllasin sulle.”
„Sul vedas, et mu kätte said. Ja et mul aega on.”
„Ei, sul vedas. Muidu ma oleks kohe järgmisele kõllanud.”
Tüdruk turtsatas. „Sa oled vastik.”
„Tänan. Hea, kui keegi ütleb, et ma olen jätkuvalt vormis.”
„Oled,” noogutas tüdruk. „Tule.”
Nad valisid paari pika hüppega ühe allasuunduva kaldtoru.
„Läksime,” hüppas tüdruk sellesse. König järgnes. Nad said mõne sekundiga paarkümmend meetrit „allapoole”, teljest kaugemale jäävale tasandile, kus raskusjõud pisut suurem oli. Veel üks toru ja jälle oli kaal suurem.
Ruum, kuhu nad lõpuks jõudsid, oli ilmselt köök, kuigi mõne sajandi eest elanud inimene poleks seal vist midagi peale söögiriistade ära tundnud. Kahekümnenda sajandi inimene oleks siiski vähemalt kraanikausi üles leidnud ja küllap taibanud sedagi, kuidas töötavad siledad pliidipinnad, mikrolaineahjud ja infrapunased kiirgurid; külmutuskapp poleks kah imestust äratanud. Kõige üllatavam oleks vast olnud tõdemus,