Teadmatus. Rein PõderЧитать онлайн книгу.
ning välja käima mingi teise kaardi. Kuid kas tal oligi neid enam tagavaraks? Ootasin endiselt, et ta hakkaks rääkima enda ja Larry suhetest, mingitest elu ebaklappidest. Sealt saaks ehk mõne mõtteotsa… Kuid ta ei soovinud seda endiselt teha. Või oli asi selles, et ma polnud lihtsalt s o b i v inimene, kellele pihtida. Meie vahel olid ikka veel kunagise suhte riismed ja minu sõprus Larryga. Aga mehe sõpra ei peeta tõeliseks liitlaseks isegi mitte hädas. Kuid miks ta mind siis üldse üles otsis…?
Siis, täiesti ootamatult, sai Ruthis võimust enesehaletsus. „…Sa ei tea tegelikult me elust midagi… Sa ei tea, sa ei aimagi, kui raske mul on temaga mõnikord olnud… Ta on kõigi ees etendanud hoopis teist meest, kui ta tegelikult on…Ta on võlts inimene! Jah, võlts!” prahvatas mu vastas istuv naine ja ehmatas siis isegi oma ägedusest ning avameelsusest.
See oli juba midagi sellist, mida ma ootasin! Kuid oma sõbra kohta poleks ma küll midagi säärast oodanud kuulda – et Larry pole siiras, vaid võlts. Ta oli minu nägemust mööda pigem otsekohene, mõnikord halastamatu maksimalist, aga et ta oleks endas midagi varjanud ja valetanud või kartnud midagi välja öelda… ei, seda mitte! Seda juttu ma küll ei uskunud kohe mitte üks gramm!
„…jah-jah, ma vist juba ütlesin, et ta on varemgi …mõned päevad, noh, paar päeva kodunt teadmata ära olnud. Ka sealt Siberiekspeditsioonilt tuli ta pärast teisi tagasi. Ma sain sellest täiesti juhuslikult teada. Noh, ühe nende instituudi inimese käest, kes ei olnud küll ekspeditsiooniga kaasas, aga teadis. Et Larry vahetas Moskvas oma lennukipileti ära ja jõudis alles neli päeva pärast teisi Tallinna. Ja ma küsin nüüd valjusti, sinu kuuldes – kus ta selle aja oli? Kas ta tõesti käis mööda Moskva muuseume, vahtis… neid oma impressioniste või idamaade maske…? Aga kusagil ta ju pidi olema kõik selle aja, ja kusagil peatuma?.. Ei, ära vaata mind sedasi!.. Tead, ma sain juba ammu aru, et tal on mingid väikesed… kummalised saladused. Jah-jah, oma saladused, millest mul pole olnud õigust midagi teada… Sa näed – ma ei oska midagi arvata. Ja usud või mitte – ma ei ole talt aru pärinud. Ei tema tegemiste ega selle kohta, kus ta on olnud, kui ta on need paar ööd järgemööda kodunt ära. Sest ma olen tundnud – sellest poleks abi! Ja ta ise ei ole abso-luut-selt pidanud vajalikuks mulle aru anda…! Kuid nii pikka äraolekut nagu nüüd pole juhtunud ja seepärast olen ma tema pärast mures – ei, hirmul, isegi väga. Aga nagu sa näed, ma ei taha endiselt politseisse minna. Sest ma tean, tean päris kindlasti, kui soovid, siis naiseliku intuitsiooniga, et… et ta on elus ja terve. Aga kusagil. Ja kui see ei ole mõni naine, siis kus on see koht, kus ta viibib, kus ta end varjab…? Ja kuidas ta saab nõnda väljas käimata ja mitte midagi tegemata… noh, tööl käimata edasi elada… Ja kui kaua ta mõtleb seda jätkata…?”
See oli vist kõik, mida Ruth oli tahtnud mulle edasi anda. See oli kogu tema naiselik mudel juhtunust. Kahjuks üsna ühepoolne. Kuid ka minule oli midagi selgeks saanud – kõik lihtsamad variandid olid ära langemas, olid jäänud üksnes ebamäärasemad, kaugemad ja tumedamad ehk teisisõnu – neid lihtsalt polnudki.
Ja samas – judin jooksis mul üle selja – teadsin ma peamist: Larry oli tõesti lõplikult lahkunud sellest kenast kodust, nende kahe naise juurest, kellest üks oli ta seaduslik abikaasa ja teine tütar, ning läinud kuhugi… kuhugi. Ja ta ei kavatsenud enam tagasi tulla! Asjata püüdis Ruth mulle muljet jätta, nagu oleks tegu mingi välise põhjusega. Ma mõistsin, et konflikt on sügavam ja sisemisem. Niipalju ma Larryt ju ikkagi tundsin, et võisin nüüd siis öelda – tegu oli põhimõttelist laadi, tunnetuslikul pinnal tekkinud põhjusega. Või põhjuste sasipuntraga. Ükskõik mis, aga see kõik peitus Larrys, sügavalt temas. Põhjus pidi olema ammusem, kaugem, ähmasem, sisim. Ikka ja jälle jõudsin ma mõisteni „sisemine”! Seda võisin nüüd öelda üsna suure tõenäosusega. Olgu, mis see ka iganes oli – selle lahkumise põhjuseks ei saanud olla mingi tühine abielutüli või mõni muu kooselu käigus ilmnenud ebakõla. Ehk teisisõnu – siin ei saanud Lev Tolstoi kombel öelda: ”Oblonskite kodus oli kõik segi.” Ehkki midagi ka neist asjust võis ju Ruth varjata. Kuid see mahavaikimine ei määranud midagi. Tema ise ei pruukinud tõelist põhjust või põhjuste lõngakera isegi teada. Selles olin nüüd rohkem kui kindel… Aga mul oli seda võimatu tollele naisele selgeks teha, sest tema lähtus oma loogikast ja sammus oma oletuste teed pidi…
Nii ma siis pöördusin mõttes oma sõbra poole. Larry, laususin ma, su lahkumine ei sündinud kergesti, eks ole! See pidi sinus küpsema kaua ja valuliselt, ükskõik mis selle taga ka ei peituks. Seda pärispõhjust või põhjuste sõlme tead vaid sina. Ja kas sinagi oskad kõike nii selgelt väljendada, kui ma näiteks seda sult küsiksin. Et sa paneks punkthaaval kirja oma lahkumise põhjuse või põhjused!?.. Ja kuna sa oled seda oma lahkumist ilmselt tükk aega ette valmistanud, siis pole loota, et sa oleksid (otsijatele?) mingi vihje või niidiotsa jätnud, mille põhjal sind üles võiks leida. Mina sinu asemel oleksin küll teinud kõik minust oleneva, et millestki kinni ei saaks hakata. See oleks stiilne, see oleks sinu vääriline… Seetõttu on vist kogu see otsimine siin su kodus, vabandust, kunagises kodus üsna asjatu!
Ja ometi, kõigest sellest hoolimata ja nõnda edasi, kavatsesin ma jääda Ruthi liitlaseks ning olin nõus tegema kõik, mida see naine mult nõudis, et ta mehe lahkumise põhjus välja selgitada. Miks? Kas seepärast, et sel naisel oli ikka veel minu üle suur mõju? (Ja kas ta ise teadis, et tal on see mõju ikka veel olemas!?) Võimalik, et mõlemale küsimusele tuli jaatavalt vastata. Kuid oli veel midagi, üks kõrvalnüanss. Üsnagi oluline. Larry oleks võinud mulle oma otsusest teada anda, noh, lihtsalt vihjata. Ma poleks sellest eales kellelegi rääkinud. Raudkindel! Sest meeste solidaarsus naiste maailma vastu on tugevam kui miski muu! Isegi tugevam kui vana armastus… Aga praegusel kujul puudutas kogu konflikt… minu mina, mu eneseuhkust. Ja midagi veel! Ma ei saanud öelda – Larry on kadunud, ja mis siis. Ta on ju k u s a g i l olemas – ning mulle piisab sellest teadmisest. Ei, asi oli komplitseeritum. Minagi tundsin end reedetuna. Veelgi enam – Larry oli järjekordselt mulle mu koha kätte näidanud sellega, et pidas mind… Just nimelt seepärast ei saanud ma kõrvaltvaatajaks jääda. Ma pidin teada saama, mis selle kõige taga peitub. Sest see võis olla ka midagi, mis oli otseselt minuga seotud. Vähemalt võis olla üks põhjusi. Ma pidin edasi minema, tahtsin ma seda või mitte. Iseasi, kas ma kõigest teadasaadust ka edaspidi Ruthile ette kannan. Midagi võis ju ka minu teada jääda. Kui mul ikka õnnestub…
Jah, see, mis Ruthi vaevas ja mida tema kahtlustas, ei pruukinud olla peamine. Aga sealt võis midagi edasi hargneda. Nii et mul tasus ka Ruthi versioone arvesse võtta. Ent ma pidin teada saama midagi muud. Seda võiks nimetada Larry saladuseks. Ta oli suutnud seda nõnda hästi varjata. Mitte ainult Ruthi eest. Ka minu eest.
Hakkaksin uuesti Ruthi kuulma. Ta soovis mind endiselt kuulajana pidada.
„…tead, ma olen sellest kõigest väsinud. Ja ma olen isegi jõudnud mõelda… ma ei tea, kas sa saad minust õigesti aru… aga ma vist ei tunneks kuigi suurt… noh, vaimustust… kui ta nüüd järsku… peakski välja ilmuma… Aga seda ma millegipärast ei usu… Seesama sisetunne ütleb, et enam ta ei tule… Ka Marianne on seda meelt. Nii et me peame temaga kahekesi hakkama saama. Mis siin siis ikka, ega me esimesed ole…”
Märkasin, et selle pika monoloogi aegu oli Ruthi mõte teinud peaaegu täispöörde – ta oli lootusetusest jõudnud mingite kahtlusteni ja sealt tagasi mõtteni, et kõigil otsingutel pole suurt mõtet. Ning ma isegi imestasin, kui ta pärast pausi pöördus minu poole ja palus, et ma neis Larry sahtlites edasi sobraksin.
Tõusin ja läksin Larry kitsukesse tuppa, nagu oleks see minu enda vaikne kabinet, kus võin segamatult tegutseda ja olla üksi oma mõtetega. Ja taas vilksatas mingi kerge reaalsusenihe, mingi kahestumisvõimalus, et ma oleksin justkui Larry ise…
Tegelikult huvitas mind esmalt Larry raamaturiiul, mida ma olin mineval korral vaid põgusalt silmitsenud. Selgus, et seal polnudki muud kirjandust kui loodusteaduslik. Riiulid olid nii tihedalt täidetud, et mul tuli raamatuid peaaegu jõuga rivist välja kiskuda, nii vastumeelselt andsid nad end võõrasse kätte. Lehitsesin mõnda raamatut, lasin lehekülgedel sõrmede alt läbi libiseda, ilmselt selle mõttega, et äkki on mõne raamatu vahel veel mõni paber… Üks juba oli olnud!
Need olid mulle suures