Hommikupooliku lõpu poole. Michael FraynЧитать онлайн книгу.
p>Michael Frayn
Hommikupooliku lõpu poole
ÜKS
Hommik venis aeglaselt ja väljas läks üha pimedamaks. Selleks ajaks, kui kohv oli joodud, tundus, et on talveõhtu, ja kõikides akendes, mis avanesid Hand and Ball Courtile1, põlesid tuled. Bob seisis Dysoni osakonna akna all, vahtis mõtlikult välja apokalüptilisse pimedusse ja sõi paberkotist kooreveniseid. Ta vaatas inimesi, kes tulid kangi alt, mis ühendas Hand and Ball Courti Fleet Streetiga. Mitmeid neist ta tundis; need olid kolleegid, kes saabusid igaüks ise kellaajaks, et alustada päevatööd: Ralph Absalom, Mike Sparrow, Gareth Holmroyd. Selles imelikus hommikuses pimeduses olid need tuttavad inimesed pisut nagu naeruväärsed. Nagu kaasmaalased, keda näed välismaal.
„Oh jumal!“ ohkas Dyson ja räntsatas vastu tooli seljatuge. „Oh jumal, oh jumal, oh jumal! Kas keegi ei paneks tuld põlema, enne kui me kõik pimedaks jääme?“
Peale Bobi oli toas veel ainult vana Eddy Moulton, kes istus räbaldunud Victoria-aegsete ajalehtede virna taga ja noppis välja sõnumeid iga päev ilmuva rubriigi jaoks, mis kandis pealkirja „Ammumöödunud aegadel“. Ta oli kaugelt üle pensioniea, ja polnud loota, et tema Dysonist välja teeks. Igatahes praegu ta magas.
„Bob,“ ägas Dyson. „Jumala pärast! Kas keegi ei paneks tuld põlema?“
„Hea küll, John,“ pomises Bob masinlikult ja paigast liikumata, vahtides üksisilmi tumedaid inimkujusid siseõuel.
„Oh jumal!“ ohkas Dyson. Tal olid alluvad, Bob ja vana Eddy Moulton olid tema alluvad, ja ometi pidi ta kogu aeg püsti kargama, et ise tuld põlema panna ja ära kustutada! Mis ime siis, et ta oli tööga tapetud. Mis ime siis, et ta oli õhtul kella neljaks sõna tõsises mõttes uimane, sõna tõsises mõttes nii kurnatud töösse uppumise tundest, et pidi lipsu lõdvemale laskma ja kraenööbi lahti tegema. Nüüd, kus ta oli tule põlema pannud, nägi ta selgesti, kui palju tööd ootas kirjutuslaual. Seal olid käsikirjad, mis ootasid toimetamist, ja tõmmised, mis ootasid parandamist. Seal olid arvustuste toimetaja saadetud priipääsmed Riikliku Provintsiaalpanga „Penzance’i piraatide“ etendusele ja „Sweeney agonistide“ üliõpilaslavastusele juhuks, kui ta peaks nende vastu huvi tundma. Seal olid päevauudiste toimetaja ja pudemete toimetaja saadetud kutsed kodanikuõiguste foorumile ja juustu degusteerimisele, ja spordiuudiste toimetaja saadetud kutsed tulla proovima uusi golfi treenimise masinaid ja tubaseid suusamägesid. Dysoni osakond oli lampkast kuhu voolasid kokku maailma kaubandusreklaami heldete andide viimased viletsad jäägid pärast seda, kui kõik teised osakonnad olid neid sõelunud ja filtreerinud, nii et äraütlemiskirjade kirjutamise vaev jäi Dysonile. Aga ta ei tahtnud kolleegidele öelda, et nad lakkaksid talle saatmast kutseid, mille vastu nad ise huvi ei tunne, sest vahetevahel sisaldasid need saadetised mõne tasuta õhusõidu välismaale, mille ta rõõmuga vastu võttis.
Kõige pakilisemad olid märkused ja meeldetuletused, mis olid kritseldatud kareda masinakirjapaberi tükkidele. Need olid temalt eneselt talle enesele. „Hlst Mullerile hiirev art p,“ seisis seal. „Ksd Simsi arvam laimkrj asj, mis väid, et kem väet häv siile“, „Kontr Strakeriga neitsil. eostst. Vk.“, „HLST MORLEYLE JA KSD, KUS PG ON TA REED MÄÄR ART KSK.“
Aga kuidas ta sai helistada Morleyle ja küsida, kus pagan on ta reedeks määratud artikli käsikiri? Iga kord, kui ta sirutas käe välja, et võtta toru, helises telefon talle näkku.
„Halloo,“ ohkas ta torusse. „Dyson… Jah… Väga hea… Tänan väga… Tänan väga, tänan väga… Tore… Hiilgav… Tänan väga.“
Ja vaevalt sai ta toru käest panna ja pomiseda: „Togu,“ kui telefon uuesti helises. Täna oli Dysonil kohutavalt halb päev, nagu ta ütles aeg-ajalt Bobile, kui tal vaba silmapilk oli.
„Ega keegi ei tahaks Morleyle helistada ja küsida, kus pagan on ta reedeks määratud artikli käsikiri?“ anus ta.
Aga tema sõnad hajusid tühjusse ja nende pakilisus vaibus pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga.
„Bob!“ ütles ta.
„Jah, John,“ vastas Bob viisakalt.
„Ma ütlesin, et ega keegi ei tahaks Morleyle helistada, Bob.“
Bob pistis uue iirise suhu. Reg Mounce, kohutav Reg Mounce tuli parajasti üle siseõue, tagudes pahuralt jalaga sillutisekive, juhuks, kui elutu mateeria peaks osutuma aistinguvõimeliseks.
„Mu tegevusvabadus on momendil pisut piiratud, John,” ütles Bob hajameelselt. „Mul tuleb üks kiri kirjutada.“ Dyson tõusis püsti ja vaatas laual ootavaid töid ülalt alla, püüdes neid näha perspektiivis. Kellele ta peaks esimesena helistama, oletades, et telefon seisab natuke aega vait? Võib-olla Morleyle? Aga Sims võib ka juba kohtust tagasi olla… Ei, tuleb helistada Strakerile, sest Strakeril on täna kell kaksteist komitee koosolek. Aga Straker räägib neitsilikust eostusest vähemalt kümme minutit, ja siis tõenäoliselt ei taba enam Morleyt. Telefon helises jälle.
„Oh jumal,“ oigas ta. „Halloo, Dyson… Oi, ma olen püüdnud teid hommiku otsa kätte saada… Jah, ma olen püüdnud teid hommiku otsa kätte saada… Täpselt, ma olen püüdnud teid hommiku otsa kätte saada…“
Selleks ajaks, kui ta toru hargile pani, oli ta juba unustanud, mis see oli, mis teda vaevas. Kahtlemata olukord riiulil, enamasti valmistas just nimelt see talle peavalu. Ta vaatas murelikult tõmmiste riiulit oma selja taga. Seal oli ainult seitse numbrit mahalaotud „Kodumaad päevast päeva“, ja ometi oli ta vandunud, et ta ei lase „Kodumaade“ arvu langeda alla kaheteistkümne. Ja „Meditatsioone“ oli tal veel ainult kolmeks päevaks, kui Winters ei hakka neitsiliku eostuse kallal norima – sel juhul on neid ainult kaks ja pool numbrit –, aga tal oleks pidanud olema neljateistkümnest “Meditatsioonist“ koosnev jooksev varu. Tuleb hakata „Kodumaade“ autoreid pommitama; tuleb hakata „Meditatsioonide“ autoreid pommitama. Ja kuidas on lood ristsõnadega? Ta luges nad õnnetu näoga üle. Püha jumal! Järel oli kaheksa viimast ristsõna! Päevast päeva ajasid trükipressid teda taga, kahaneva jõuga loopis ta neile lõugade vahele vaevaga kättevõideldud käsikirju, mistagaajajaid ainult üürikest aega kinni pidasid. Nad jõuavad üha lähemale! Kohe saavad nad ta kätte!
Ta vajus uuesti toolile ja tagus endale kahe käega vastu laupa.
„Ausõna, aeg-ajalt ma imestan, kuidas võib üldse nõuda, et ma toime tuleksin,“ ütles ta. „Ma orjan ja orjan, et osakonda püsti hoida! Ma katkestan endal naba paigast, tehes ära kolme mehe töö! Ma töötan ennast sõna tõsises mõttes surnuks! Aga mis sellest kasu on? Abi pole kusagilt loota! Ma pean läbi ajama poole väiksema personaliga kui vaja! Ma pean jagama sekretäri Boyle’i ja Mounce’i ja Brent-Williamsoni ja poole ajalehega! Ausõna, aeg-ajalt on mul tunne, et ma olen kokku varisemas!“
Bob pani iiriste koti taskusse.
„Hea küll, John,“ ütles ta. „Ma helistan Morleyle, kui sa tahad.“
Dyson lakkas tundmast, et ta on kokku varisemas.
„Ole sa tänatud, Bob!“ ütles ta. „Sa oled täitsamees, tõsijutt. Palun vabandust, et ma niiviisi irisesin. Ma tean kui palju sul tööd on. Meil kõigil on palju tööd. Me kõik oleme pinge all. Palun vabandust, Bob.“
Bob hakkas uurima telefoninumbrite rägastikku, mis oli kritseldatud Dysoni kirjutuslaua otsa najale toetuvale vanale kuivatuspaberile.
„See on Gerrard’s Cross 5891,“ ütles Dyson. Ta tõusis püsti, läks akna alla ja jäi sinna seisma, kannatamatult sõrmi liigutades, nagu mängiks ta nähtamatut fagotti. „Vali GE 4. Ma ei nori isiklikult sinu kallal, Bob. Sa tead seda. See tuleb sellest, et töö läbeb allamäge.“
Bob valis GE ja siis A allamäge mineku märgiks. Ta vajutas hargile ja alustas otsast peale.
„Ma ei saa aru, kuidas sul õnnestub alati nii rahulik näida,“ ütles Dyson. „Kas meie tööviis ei vii sind vahel rööpast välja?“
Bob valis GE 5. Võib-olla tõesti on 5, kuidas Dyson töötab, teistele pisut liiga väsitav, mõtles ta. Ta alustas otsast peale.
„Kogu päeva ma rabelen siin,“ ütles Dyson kibedalt, „ja ikka on mul tunne, et ma ei jõua kuhugi välja, just nagu püüaks põhjatut auku täita. Vaevalt saan ma järgmise nädala materjali kokku, kui see on juba läinud, paika pandud ja unustatud, ja ülejärgmine nädal surub peale.“
„Kas
Hand and Ball Court – siseõu Fleet Streetil, tänaval, kus asuvad paljud ajalehetoimetused.