Hommikupooliku lõpu poole. Michael FraynЧитать онлайн книгу.
raamatutest.“
Ta haigutas ja vaatas kella.
„Hea küll, ma jätan sind enda asemele, Bob,“ ütles ta. „Ma pean nüüd korraks raadiomajja jooksma, et esineda Lääne-Aafrika saates. Kui keegi küsib, siis ütle, et ma läksin ladumisruumi.“
Bob noogutas. Dyson pani palitu selga ja pistis prillid põuetaskusse, et nad vihma käes märjaks ei saaks. Ta oli sünge ja närviline ja peaaegu neljakümnene.
„Halloo,“ ütles Bob telefonitorusse. „Kas kanoonik Morley kuuleb?..“
„Tee aga kõva häält,“ ütles Dyson. „Olgu käsikiri homme esimese postiga kohal, või muidu… Selleks ajaks, kui me sööma läheme, olen ma tagasi.“
Ukse paugatus äratas vana Eddy Moultoni üles. Ta oli näinud unes üht omaaegset tuttavat ajakirjanikku, kelle nimi oli Stanley Furle ja kes ei käinud iial kuskil ilma kuldnupuga jalutuskepita ja nelgiõieta nööpaugus. Ühel päeval kukkus Stanley Furle „Falstaffi“ trepist alla ja lõi endal jalutuskepi nupuga silma siniseks! Vana Eddy muheles, kui ta sellele mõtles. Ta kastis sule tindipotti ja hakkas oma korraliku tiheda käekirjaga välja kirjutama sõnumit, mille avaldamisest möödus järgmise nädala neljapäeval täpselt sada aastat ja mis rääkis aurukatla lõhkemisest Darlingtonis, kusjuures surma sai kolmteist inimest. Väga vähesed asjad suutsid Eddy Moultonit veel üllatada, aga ta oli siiski pisut jahmunud, kui leidis, et öö on juba käes.
Viimasel pimedal hommikutunnil ilmus Hand and Balli kangialusest nähtavale veel mitmeid toimetuse töötajaid, kes astusid tõsise ja asjaliku näoga peauksest sisse, teretasid uksehoidjat ja sõitsid liftiga üles, et helistada sõpradele ja kirjutada kuluaruandeid, enne kui uuesti välja sööma minna. Nende selja taha hoides tuli üle õue ka üks moest väljas vihmamantliga ja moest väljas viltkaabuga lühike paks mees. Ta vahtis maha, mustjashallile valendavale kõnniteele, nagu püüaks ta vältida inimeste pilke või hoiduda kiviplaatide vahedesse astumast. Ta ei tulnud otse üle siseõue, vaid loivas seinaääri mööda ja puudutas vargsi majaseina. Ta oli seda sorti mees, kes käib ajalehetoimetustes pakkimispaberi patakatega, kuhu on kirja pandud läkitused jumalalt või kosmosest, mis sisaldavad maailma vaimse uuestisünni projekte.
Ta libistas end läbi pöördukse momendil, kus uksehoidja vaatas mujale, pääses õnnelikult valvelauast mööda, käänates pea kergelt viltu, nii et väljaveninud kaabuserv varjas ta nägu, ja loivas koos trobikonna masinakirjutajate, jooksupoiste ja arveametnikega lifti. Ta nägu läikis ja oli laiguline ja tema traatraamidega prillide vasak sang hoidis kõrvast toll maad kõrgemale. Üldse oli ta keset arveametnike pestud ja triigitud särgivarrukaid ja jooksupoiste elegantselt nappe ülikondi nagu täiesti kohatu. Ta pööras näo kõrvale ja teeskles, et uurib süvenenult vaskplaati, millel oli liftifirma nimi ja aadress. Ta väljus viiendal korrusel ja hakkas kähku minema mööda kulunud kastanpruuni vaibaga koridori, möödudes toimetuseruumidest, mille rasked uksed olid värvitud tumepruuniks. Koridor oli napilt valgustatud ja jättis kuidagi sõjaaegse mulje. Kusagil rääkis üks mees iseendaga või telefoniga. „Mmm,“ ütles ta süngelt, ikka ja jälle. „Mmm… Mmm… Muidugi… Muidugi… Mmm…“ Mööda koridori tulid kaks meest, käed taskus, mõlemad suitsetasid piipu ja arutasid omavahel, mis juhtus pärast seda, kui Harry Stearns ütles Bill Waddyle, mida ta arvab sellest, kuidas ajaleht kohtleb Mitchell Farjeoni. Moest väljas kaabuga mees keeras ringi ja jäi seisma ühe pruuni ukse taha, nagu oodates luba sisse astuda, kuni mehed temast mööda läksid ja kadusid, jättes endast maha pahvaku naeru ja Balkani tubaka suitsu.
Siis läks mees koridori lõppu ja jõudis ukseni, millele oli aja jooksul kollaseks tõmbunud emailvärviga maalitud täht „P“. Ta koputas aupaklikult sõrmeotstega uksele.
„Sisse,“ ütles naisehääl.
Mees avas ukse täpselt oma kõhu laiuselt ja pigistas end läbi selle prao tuppa. Toas istus laua taga suur, lameda ja rahuliku näoga naine.
„Tere hommikust,“ ütles mees häbelikult, võttes kaabu peast.
„Tere hommikust,“ vastas naine niisama häbelikult.
Mees pani ukse korralikult kinni, naeratas aupaklikult, läks kikivarvul üle toa järgmise ukseni ja kiilus end, külg ees, selle vahelt sisse. Ja kohe keerati uks seestpoolt lukku.
Suur naine, kes istus laua taga, võttis sisetelefoni toru ja valis numbri.
„Mr. Dancer,“ ütles ta. „Peatoimetaja on kohal.“
Mounce, pildimaterjali toimetaja, oli tegevuses sellega, et ajas oma alluvatele hirmu naha vahele. Hirmu oli tal palju varuks, aga parajasti oli tal ainult üks alluv käepärast, kelle naha vahele seda ajada. See oli väike vagur fotograaf Lovebold, kes oli temast paarkümmend aastat vanem. Pildimaterjali osakonnas oli kohutavalt palju pilte. Need, mis olid seinal, kujutasid peaaegu eranditult alasti naisi; osa neist oli saadud reklaammaterjalina vabakutseliste agentuuridelt ja fotosid müüvatelt firmadelt, teised olid välja lõigatud ajakirjadest, mida Mounce tellis. Fotod, mis olid mõeldud ajalehes avaldamiseks, olid laudadele laiali laotatud. Need kujutasid restaureeritud katedraale, mägikülasid, päikeseloojanguid järvedel, lendavaid kajakaid, kloune vaatavaid väikesi lapsi ning valguse ja varjude mängu, mida tekitavad terassõrestik, härmatis, öine tänavaliiklus, keevitamissädemed, hammasrataste süsteemid ja päikesepaiste vanal kivil. Mounce vaalas fotode virna, mille Lovebold oli äsja pimikust toonud. Need kujutasid valguse ja varjude mängu, mida tekitab purjepaaditaglas.
„Mis pagana sõnnik see siis on?“ küsis ta mürgiselt.
„Ma arvasin, et sa tahad säärast sõnnikut,“ ütles Lovebold.
„Igatahes on see sõnnik.“
„Ma arvasin, et seda sorti sõnnikut meilt just nõutakse.“
„Ja ikkagi on see sõnnik.“
Mounce vaatas fotod veel kord läbi ja andis nad siis nina krimpsutades Loveboldile tagasi.
„Hea küll,“ ütles ta. „Võta nad kaasa ja pane neile mingi pealkiri.“
Lovebold hakkas nüüd omakorda pilte vaatama.
„Mul mõlkus meeles midagi „Köite sümfoonia“ taolist,“ ütles ta vaikselt.
„Issand!“ ohkas Mounce.
„Mida sina siis pakud?“
„Mina ei paku midagi. Kui „Köite sümfoonia“ on kõik, mida sa suudad oma näruse aju sopist välja kraapida, siis pane „Köite sümfoonia“.“
„Või paneks „Sümfoonia keelpillidele“? Kas on olemas sümfooniaid keelpillidele?“2
„Kust mina tean! Ilged pildid on nad igal juhul. Mul ükskõik, kui ilge pealkirja sa neile paned.“
„Paneks „Nööride muusika“?“ tegi Lovebold ettepaneku. „Kõlab nagu „Sfääride muusika“, mis?“
Mounce läks midagi vastamata toa teise otsa. Ta istus oma kirjutuslaua taha, selg Loveboldi poole, ja hakkas agentuuri pilte sorteerima.
„ „Nööride muusika“!” mühatas ta natukese aja pärast. „Issand, anna mulle kannatust! Kui see oleks tõeline leht, ja mitte vanade härrasmeeste puhkekodu, siis ma tuuseldaksin teid kõiki, nii et sitarada taga. Kui see oleks „Express“, ja mitte lihtsalt peldikupaberi lasu, siis ma oleksin sulle ja su tatistele sõpradele kohe esimesel päeval hundipassi andnud.“
„Ma lähen teen siis pealkirjad ära,” ütles Lovebold ukse poole nihkudes.
„ „Nööride muusika“! Issand, anna mulle jaksu!“
„Sa ütle ainult, mida sa tahad, Reg, ja ma panen selle.“
Mounce keeras end tooli peal nördinult ringi.
„Tänan väga!“ ütles ta. „Ega ma ei ole su amm, kas tead. Ega ma ei ole su privaatpersepühkija. Püüa ise ka natuke algatusvõimet ilmutada, pojuke! Sa ei oleks vana „West Midlands Posti“ juures poolt nädalatki vastu pidanud. Kas sa tead, mis ma kord
Tõlkimatu sõnamäng: „Symphony for Strings“ tähendab „sümfoonia keelpillidele“ ja ka „sümfoonia nööridele“.