Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne RubenЧитать онлайн книгу.
seadsime paika nii, nagu poleks seal kunagi keegi käinud. Paar kivimürakatki läks sinna peale.
Olen kindel, et meid ei näinud mitte keegi. Nüüd seisis meil ees ränk katsumus. Me pidime tinarasket, umbes kakssada kilogrammi kaaluvat aardekirstu tassima pooleteise kilomeetri kaugusele, sest just seal asus Helli grott.
See grott oli viie minuti tee kaugusel vanast kabelist, mis rajati Réunionile 1671. aastal, mil saare (siis nimetatud Bourboni saareks) kuberner surus maha oma endiste orjade ülestõusu. Mõned orjad läinud peitu kivilahmakate varju, kus nüüd on mahajäetud kabel. Meri on siin kuni mandrilava lõpuni üsna madal, rannas paiknevad kohad nagu Anjou neem, Berry neem ja Bourboni neem.
Mere rannikust algasid ja kabelini hargnesid kolm kiviteed, laotud väga rasketest kamakatest ajavahemikul 1720–1770. Need pidid läbi metsade viima grotini, õigemini koguni grottideni, sest neli grotti olid seal igaüks ääristatud koskede, maa alt voolavate allikatega. Siin olid ka painutatud ja kunagi purustatud tamariskipuud, kohati muutus nende võsa niivõrd tihedaks, et meenutas mangroovivõsa Floridas. Vaat nende alla me kavatsesimegi oma esialgse aarde peita.
Esialgu tundus, et meie saak käib meile üle jõu. Dr Lagus ajas viinakäru välja, selle peale vinnasime tohutut vaeva nähes oma kakssada kilogrammi kaaluva kandami. Mul oleksid äärepealt randmedki liigestest lahti tulnud! Nüüd tuli käruga kiiresti asfaldini jõuda, enne kui selle põhi rohututtidel hüpates katki läinuks. Kilpkonnad said meie kiirustamisest ilmselt aru, sest andsid meile omal kombel au ning kooserdasid eest ära. Liiga aeglaselt!
Koer kargles lihtsalt ümber meie, suutmata meid milleski aidata. Peagi pöörasimegi asfaldile. Ent poolel teel, kus allikad juba voolasid, lähenes meile keegi: eksinud mustanahaline, vist turist. Bimm teda ei puutunud. Meile heitis ta imestleva kõrvalpilgu. Meie viinakäru plõksatas tuhmilt ja kurvalt.
„Murelikuks teeb,” ütles dr Lagus. Tal oli tuline õigus.
Asfaldi peal läks asi kui lepse reega, peaaegu joostes.
„Võta hoogu maha,” ähkis dr Lagus. Aga juba olingi seda teinud, ega ma oma valutavate kätega rohkem jõudnudki. Pealegi, kui soomlaste viinakäru kord paigast saab, ega teda siis suurt ei peata ka. Viimane, liivane osa oli kõige raskem – istusime mitu korda maha, särgid läbimärjad, vestid leemendamas.
Kõige üksikumas ja metsikumas paigas panime aardekirstu maha. Polnud kulunud kaht tundigi – kell oli alles neli öösel ja Réunioni saar magas sügavat und. Kohisesid iidsed puud, kusagil laksutasid tiibu mingid valged veelinnud.
Sellel kohal söandasime süüdata taskulambid, veendumaks, mida me siis kogu aeg vedanud olime. Materjal, millest poleeritud kaas oli ehitatud, polnud tõenäoliselt mitte pronks, vaid tina, mis rannavee märgi olusid arvestades oli tunduvalt vastupidavam materjal. Kaas oli inkrusteeritud Mehndi-ornamentidega: paabulinnupead, poolkaared. Tõenäoliselt 18. sajand. Lukkki oli keerukas, kuid see oli kulunud astmeni, et seda ei noa ega kangiga avada ei olnud võimalik. Lukuauk meenutas ovaali.
Üritasin seda avada Yamaha mootorratta võtmekomplektiga, sest rasked kuus- ja nelikantvõtmed näisid hetkeks lukuauguga sobivat. Tulutult.
„Nurgast võtame metallilõikuriga,” arvasin mina. Me ju pidime selle lahti saama!
Jäi nii, nagu mina pakkusin. Peitsime kirsturisti kerge liiva ja risu alla ära. Nüüd oli ta võsas, eemal kõrvalistest teedest. Sinna ei osanud keegi vaadata. Meiegi kõndisime telki kõrvalisi radu pidi. Pärast titaanitööd tuli kindlasti sõba silmale lasta.
Järgmisel hommikul uurisin ma netist suure saeteraga Blacki & Deckeri metallilõikuri kohta. Maailma parim eksemplar maksis kõigest paarsada dollarit. Aardekirst tuli lahti saada!
Kirjutasin Amazoni metallilõikuri asjus. Sealt vastati, et Réunionile saadavad nad kauba kahe nädala jooksul, kuid nii kaua me oodata ei täinud. Käisin saare pealinna St Denis’ paar-kolm tööriistakauplust läbi – neist üheski ei olnud sellist saagi. Meil tuli taas rahakotti kergendada ning minul lennata Tansaaniasse, Dar es Salaami, kus kuulu järgi olid imehästi varustatud tööriistapoed. Lõpuks oligi nõutud kaup käes.
See oli veidi heledam öö, mil me värske metallilõikuri kirstule peale lasime. Oo, kuis siristasid tsikaadid, väsinud rändaja alalised kaaslased lõunapoolse hemisfääri troopilistes öödes! Vedas, et nad summutasid ka metallilõikamise hääle.
Me värske metallilõikur oli ergonoomiline, mis sel väga konkreetsel juhul tähendas, et mõõtepulgaga oli võimalik reguleerida metalli paksust, millest sooviti läbi hammustada. Lülitasin Blacki & Deckeri akutoitele ja dr Lagus viis saetera kirstunurga suhtes neljakümne viie kraadise nurga alla. Tinast paiskus välja helesinine sädemetevoog, ettevõtmine hakkas meenutama leekkeevitust. Juba kahetsesime, et me kaitseprille kaasa võtnud ei olnud.
Kui kirstu kaks nurka olid avatud, praksatas kogu kupatus ise teljest lahti. Mis oli seal sees… oo, sulg tõrgub seda kirjeldamast! See oli kalliskivide, kulla, hõbeda ja isegi plaatina meri, iidsete ammu unustatud müntide võrratu kollektsioon. Meie ees rullus lahti pool keskajast ja kogu uusaeg. Ainuüksi kalliskivide kogu oli meeletu, seda leidus kümnetes ja kümnetes kilodes. Nende hulgas oli tulipunaseid spinelle, mis lõigatud mündisuurusteks seibideks, Samudragupta ja tema hobuse aleksandriidist kujud, mille sees justkui sädeles roheline naturaalne valgusallikas, topaasi ja rubiini kuubikud, kuldraamistuses sinakaskollane akvamariin. Seal oli draviidide hõbedast käevõrusid 16. sajandist, millest igaüks maksis juba kenakese varanduse. Seal oli Jeesuse plaatinast kroon, valmistatud Madridis, seal leidus Andamanilt pärit lapsekäesuuruseid pärlikarbisisusid. Kõige huvitavam oli Dekkani kuninga kuldne maosõrmus smaragdiga: madu oli kord end keeranud selle kunagise kandja sõrme ümber. Tegemist oli latsutaja maoga nii, nagu neid näeb tsirkuses, lõuad avatud, kõik elemendid hirmutamiseks valla.
Miski rõhus raskelt dr Lagust. Ta vajus kössi ja toetas pea raskelt kätele. Ta peni tõmbas tal jahutava keelega üle näo.
„No nüüd oleme portsu otsa sattunud,” kirus dr Lagus.
„Ja see on alles algus,” ütlesin mina. „Maha jäi ju veel teisigi sääraseid kaste, lisaks vähemalt kolm hiiglasuurt kullast kuju.”
„Mida sa selle kõige eest ostaksid?” küsis dr Lagus.
„Ma omandaksin USA firma Lockheed Martin aktsiate kontrollpaki,” vastasin mina.
Dr Lagus hingas sügavalt sisse. „Kõige kasulikum, mees, on osta omale seaduseid. Muide, ka mina ostaksin omale kontrollosaluse. Kõige kasulikum on investeerida BPsse, Gazpromi. Aga kõigepealt tuleb meil see kraam maha müüa.”
„Me ei saaks näiteks New Yorki art dealer’ile ligigi,” leidsin mina. „Pruugib meil vaid selle maosõrmusega minna, kui ta teatab meist FBI-le. Meie ees ei ole ju lihtsalt mingi varandus, need on varjatud märgid, mis on maa sees peitunud aastasadu. Need on elu ja surma märgid. Seesugused on kunstiajaloo varjatud teooriad, mis meie ees lebavad. Sest kui miski on olnud peidus nii kaua aega, siis saavad uusi teooriaid nii antiik, modern kui ka ampiir. Kahtlemata äratab tähelepanu, kui kunstiturg osutub äkitselt üle ujutatuks ennenähtamatute artefaktidega.”
Dr Lagus soris oma sülearvutis. Keerulistel hetkedel ei pöördunud ta mitte ainult oma eruditsiooni, vaid ka andmebaaside poole. Ta seisukoht kõlas nüüd selliselt:
„Arvestades seda, mis on Goa viitsekuningate kujudest teada, tuleks meil eeldada, et meie teada on maa all kolm tonni puhast, kõige kvaliteetsemat kulda. Nagu teada, on untsi kulla hind maailmaturul 35 dollarit. Niisuguse arvestusega võime eeldada, et meie käsutuses olevate kujude maksumuseks ühes muu pudi-padiga, mida me hetkel endi ees näeme ja mille võiks viia nelja seljakotiga Réunionilt minema, 140 miljonit USA dollarit. Nagu näha, on kogu Katari riigi kullareserv kolm tonni ja meil saab sama palju olema. Sedaviisi hakkame veel opereerima fleksibiilse väikeriigina!”
Ta vaatas arvutist järele ja teatas:
„Muide, sinu Eestil on kulda varutud palju rohkem kui Kataril.”
Teadsin, mida me tegema pidime: tuli need kujud lihtsalt üles sulatada. See eeldas gigantset maffiaoperatsiooni. Dessanti Réunionile pimeduse katte all, jahisadama